Ajakirjandus kui kollektiivne Tolstoi
 
Kui kõneldakse, et lugemus on uuel ajal järsult vähenenud, siis pole see muidugi täpne. Napimaks on jäänud vaid raamatulugejaid. Ajalehti, ka teatud masti ajakirju ahmitakse ahnelt. Kui mõni poliitik kuulutab epateerivalt, et tema pole aastaid raamatut pihku saanud, siis ei tähenda see, et ta kõva lugeja pole. Esimene asi, mille kallale ta hommikuti pärast hambapesu himukalt kargab, on ajaleht.
Ses mõttes on realiseerunud kunagise nõukogude kirjanikerühmituse LEF (kamba eestikeelne abreviatuur võiks olla KVR, Kirjanduse Vasakrinne) hasartne unelm. LEFi ühe ideoloogi Sergei Tretjakovi kuulutus, et ajakirjandus on tänapäeva piibel, kõlab tõepoolest tänapäevaselt. Ehkki see pole uus tõdemus isegi eesti ilukirjanduses, seda hüüdis juba Vestmann Vestmanni uulitsast. Tretjakov oli kindel, et uusi Tolstoisid enam ei sigi, sest ajalehemass ongi tänane “kollektiivne Tolstoi”. Tretjakov: “Kui seltsimees Kovalenko ütleb, et ta tänast kirjandust (belletristikat) ei loe ega ihkagi lugeda (sm. Kovalenko võiks eesti keeles olla näiteks Jüri Mõis), siis pole see etteheide mitte Kovalenkole, vaid belletristikale. See tähendab, et kirjanduse laul on lauldud. Kui keegi himustab veel otsida iva belletristikast, siis on sellel tüübil sama refleks nagu kassil, kes otsib liivakasti sellest toanurgast, kus seda enam pole.”
Tegelikult ei kuulutanud LEF siiski kirjanduse kadu, vaid selle revolutsioonilist muutumist. Kirjandusest pidi otsustavalt haihtuma romantism, modernism, dekadents, psühhologism, kirjanduses ei tohtinud olla kohta väljamõeldisel, kujutlusel, udusel sümboolikal, asemele pidi tõusma ratsionaalne kirgas kirjanduslik fakt. Belletristlik prestii¯ saavat tõusta vaid siis, kui kõneldakse otsesuist tõde. Kirjandust pidi kandma elupuhas tõik tegelikkusest, dokumentalism, mitte kunstiline moonutus, “saladuslikult organiseeritud pettus”. Nikolai T?u¯ak naeris laginal välja need ilukirjanikud, kes tahavad luua küll uut “proletaarset realismi”, aga teevad seda literatuurset õppust võttes ¨ukovskilt, Dostojevskilt või E. A. Poe’lt . Niimoodi hoolitsevad need nõukogude kirjanikud just selle eest, et sotsialistlikus kirjanduses säiliks vana, feodalistlik-kodanlik vaim. Vanast kirjandusest võivad formaalselt mallina arvesse tulla vaid Radi?t?evi “Teekond Peterburist Moskvasse!”, Gont?arovi “Fregatt “Pallada””, Dostojevski “Kirjaniku päevik” jms. tekstid, mis toetuvad faktoloogiale, kirjeldavad üks-ühele tegelikkust.
LEF-lased ei eitanud kujundit, kuid tahtsid selle elemendi “keerata pea pealt jalgadele”, kujund tuli mõistuspärastada. Hüvaks näiteks toodi kaas-LEF-lase Majakovski kolossaalne töö “poeesia müstitsismist vabastamisel”. Kirjandus pidi kulgema läbi selge teadvuse, elava faktitõe. Tähtis osa oli “sotsiaalsel tellimusel”. Eriti tõsiselt võttis seda Majakovski, temalt tuli aina luuletusi pealkirjadega “Seltsimehed majanduses!”, “Anna vilja!”, “Tooda autosid!”, “Anna majandusbaasi!”, “Valmistu! Seisa! Ehita!”. Komsomolka ajakirjanikud silkasid aina toimetusest Majakovski korterisse, et anda sisse järjekordne “sotsiaalne tellimus”. Ühel korral olevat Majakovski ka keeldunud. Teemal “Näoga küla poole!” loobus ta kirjutamast, sest ei tundvat maaelu.
Põhiliselt koosnes LEF-laste käratsev pere endistest futuristidest (LEF loodi 1922. aasta lõpul), pundis rähklesid Majakovski, Ossip Brik, Vassili Kamenski, Nikolai Assejev, Aleksei Krjut?onõhh, ka eespool nimetatud teoreetikud T?u¯ak ja Tretjakov olid tulnud läbi futu. Aga seltskonda kuulus ka näiteks Boriss Paternak, lahkudes küll enne lõppu, 1927. aastal, grupp lagunes lõplikult 1929.
LEF sai üsna avara vastukaja, alarühmitusi tekkis ka kaugel väljaspool Moskvat, näiteks Lõuna-LEF Odessas või grupike Siberis.
LEFi murenemise tingis teooria vastuolu praktikaga. Äärmuseni ihutud ideoloogiale, mis nägi ette pea kõigi kirjandus¯anrite hukku, ei allunud lõpuks LEF-lased ise. Radikaalid hakkasid võitlema oma grupi poistega, sisekriitika alla sattus ka Majakovski. Ent LEFi kuulus ka kunstnikke ja muude kunstisfääride esindajaid, kõige naturaalsemalt suutsid LEFi ideid kvaliteetselt ellu viia filmimehed Sergei Eisenstein, Lev Kule?ov, iseäranis võimsalt mängis aga Dziga Vertovi dokumentalistika. Muide, filmi kvalitatiivne osatähtsus oli sedavõrd suur, et ka kirjandusest kõneledes imbus teoreetikute sõnavarasse kinoleksikat, näiteks räägiti “kirjandusliku fakti montaa¯ist” jne. Värk lagunes lõplikult, kui Majakovski ja Brik seltskonnast lahkusid. Majakovski, otsides alternatiivi, pani aluse uuele rühmitusele REV (Revolutsiooniline Kirjandusrinne).
See aga, et ta aasta pärast endasse kuuli kihutas, pole udune kujund ega kunstiline pettus, vaid kirjanduslik fakt. Sotsiaalne tellimus.

VAAPO VAHER