Tühi vaimutsemine tõsisel teemal
Isiklik arvamus

Nick Hornby, Kuidas olla hea. Varrak, 2003. 272 lk.

Esimene ja eelmine Hornby raamat, mida lugesin ja arvustasin, oli “Elu edetabelid” (Varrak, 2001; arvustus PM 15. X 2001) ja see oli üsna meeltmööda lugemine ning sellest kirjutada oli lahe. Käesolev “Kuidas olla hea” aga hakkas kohe algusest peale vastu. Kõigepealt see, et meessoost autor esineb mina-vormis naisena; siis see, et see naine kohe esimesel leheküljel sellest pajatama kukub, kuidas ta oma mehele abielulahutuse ettepaneku teeb (autoparklast, telefoni teel, pärast 24aastast abielu – mõtelge, kui vaimukas!) ning seejärel hotellitoas teise mehega voodisse ronib. Mage.
Edasine lugemine üha süvendab minu vastumeelsust selle Hornby Katie Carrie ülevoolava ja vaimutseva pajatamisviisi vastu nii tõsisel teemal. Midagi on mäda. Kui ma raamatu lõpetan, olen kimbatuses, et mida sellise värgi kohta üleüldse kirjutada. Otsin üles oma “Elu edetabelite” arvustuse ja loen üle, et mida ma tolle raamatu kohta kirjutasin.
Olen hästi kirjutanud, empaatiliselt ja sümpaatiliselt. Leian enda arust ka põhjuse, miks “Elu edetabelid” on hästi, aga “Kuidas olla hea” nihult välja kukkunud. Asi tundub olevat selles, et kui esimeses loos kuulub nii peategelane Rob Fleming kui ka tema sõbrad sotsiaalsesse seltskonda, kel pole “naist, peret, pruuti ega raha” (EE, lk. 167), siis teise loo peategelased on “keskklassi tuumikperekond” (lk. 263), kelles on sügavalt juurdunud “läänelikult materialistlikud vaated” (lk. 87). Esimene maailm on Hornbyle tuttav ja selles ta orienteerub, teisest ei tea aga ilmselt veel niipalju, et sellest adekvaatselt kirjutada. Hornby on roninud lihtsalt talle võõrale kapsamaale ning täitsa mööda pannud. Teoreetiliselt, konstruktiivses plaanis ehk mitte, aga tunnetuslikult küll. Enam-vähem omaealise inglise kolleegi ämbrisseastumisest aga kirjutada ei taha, konstruktiivselt küll mitte. Seega olgu siinkohal arvustuse asemel ära toodud minu ääremärkmed raamatulehekülgedelt: “laman hotellitoa voodis koos Stepheni-nimelise mehega” (lk. 13) – häbi, häbi!; “kõik orientiirid kaotanud” naine (lk. 20) – sitt lugu!; “ma olen kaks aastakümmet monogaamne olnud” (lk. 31-32) – tubli tüdruk!; “pane teevesi keema” jj. (lk. 38) – kisub täitsa literatuuriks; “külma õlle ja satay* varraste juures” (lk. 41) – see tüütu peenutsev söökide-jookide üleslugemine, korduv; “ta müüb lapsed pedofiilide kambale” – täitsa jamps; lk. 49 – vaimutsemine; lk. 50 – jälle see abielusõda ja abielusõjakunst; “Ma mängin endaga üht mängu” jj. (lk. 52) – üks kuradi tobe mäng või mis?; “Ma lihtsalt oletan, et David [ta mees – R.T.] mängib oma tavalist mängu” – mäng, mäng, aga teise mehega magamine pole enam mäng, see läheb mehele väga hinge; “Ma olen hea inimene” (lk. 58) – mis see hea olemine on?; lk. 70 – polegi nii paha story, hakkab paremaks minema; lk. 75 – aga ei lähe sittagi; “Oh aga ma mõtlen temast [armukesest – R.T.] , muidugi mõtlen “ (lk. 106) – kae litsi!; lk. 116 – omandimäng!;
“Number üks [asjadest, mis viltu – R.T.], edetabeli tipp: siinviibimine” (lk. 198) – sama meetod mis “Elu edetabelites”; “kaks kümnest käsust on juba rikutud” (lk. 201) – mis asja! kümme käsku! ah nüüd on kümme käsku; “meie abielust sai vare” (lk. 203) – abielu = vare!; “Abiellumine ja pere loomine on nagu emigreerumine” (lk. 216) – abiellumine = emigreerumine!; “Ma puhken nutma ja nutan ja nutan ja nutan” (lk. 221) – midagi on täitsa pee-s, aga mis? Kas selgub lõpuks?; lk. 222 – inimlik soojus; lk. 223 – armastus; lk. 226 – Katie püüab (loogilise) mõtlemisega asjades selgusele jõuda, aga see on asjatu lootus, sest elu ei ole loogiline, aga teistmoodi me paraku mõelda ei oska; lk. 229 – rääkida! rääkida! rääkida; “Ma olen otsusele jõudnud” (lk. 231) – Noh!?; “Võib-olla abielu just selles seisnebki: isiksuse surmas” (lk. 234) – abielu = isiksuse surm!; lk. 247 – pöördepunkt!...?; lk. 256 – armastust ei saa laiali jagada; “Siis polegi asi nii hull” (lk. 258) – lahendused ongi lihtsad ja nad on lähedal, ei maksa neid ei tea kust otsida; “ma ei oska enam otsustada” (lk. 261) – hale lugu; lk. 262 – milline on sisukas ja ilus elu?; lk. 266 – kogu värk konstrueeritud, ei taju läbitunnetust; lk. 267 – lahendus: lugemine, iseenda ja igapäeva eest põgenemine. Ei lahenda tegelikult midagi; “ma näen, et seal pole mitte kui midagi” (lk. 269) – ega polegi. Tunnetuse tuld ei ole, kuigi tulevärki on kõvasti. Ikkagi (abielu)sõda! Verbaalne miiniväli! Tuld abielu pihta! Tulistatakse ehk tuld antakse siis, kui tahetakse sõjalisel viisil lahendada mingit probleemi või päästa mõnda nigelat olukorda. Hornby Katie Carr ei lahenda ühtegi probleemi ega päästa mingitki olukorda. Ta ainult laterdab. Üks tühi vaimutsemine tõsisel teemal. Lootusetu juhtum. Unustage see raamat ära! Väga halb raamat.

REIN TOOTMA