Vladimir Võssotski
Ei küll geenius ole ma mingiski mõttes,
pole ma selle sajandi hardusobjekt –
integraalseid ja teisigi arvutusvõtteid
pea ei jaga – mul teistmoodi on intellekt.
Ookeani ma pidasin ükskord basseiniks –
sõber seepeale solvavalt irvitas vaid.
Aga – ometi kuulsaim me füüsik Einsteingi
relatiivsusest sarnaselt aru ju sai!
Nii ma kirjutan luulet ka vattjopest suurest…
Kama kõik! Ükski teema ei ole ju halb!
Kord mu palatikaaslane roomas mu juurde
ning mind kuulates pisarad voolasid tal.
Tegin loomadest värsse… ja kõigest, mis juhtus;
kord ka naistest, kui armastus vallutas mu…
Aga kirjastus… nõnda mu luulesse suhtus,
et, oh, Muusa, mul andesta – hülgasin Su!
Pole käinud ma Nizzas ja veel mõnes paigas –
ilmselt igav mu luule, mis olnust on vaid!?
Küll on kahju, et sõber end surnuks jõi haiglas –
tema hindas mu luulet ja aru sest sai!
Lõpuks aeg on ka mul välja kobida voodist –
peale õuduste öid jälle hingata saan.
On delirium tremens nüüdki diagnoosiks…
kuni järgmise korrani luulet teen taas.
1950ndate lõpp/ 1960ndate algus
Ma pole iial illusioone loond,
ei paradiisi pakkind sumadani.
Viis õpetajad valemere voog
ja välja sülgas otse Magadani.
Ei jõhkarditest parem olnud ma,
kui olingi, siis ainult õige piskult –
ei Budapest mul hinge pindu aand
ja Praha südant lõhki mul ei kiskund...
Me lärmi lõime elus ja areenil:
me segaduste tekitajad veel,
ent õige pea meid märkavad metseenid! –
kes meie vastu, pühime kõik teelt!
Me nina õigel ajal ohtu haistis –
ja enne veel, kui pigistas meid king,
meil prostituudi kombel selgus paistis –
ning häbitult sai riivi pandud hing.
Ja kuigi polnud mingit mahalaskmist,
me elasime, häbist silmad maas...
Julm Venemaa ei säästnud oma lapsi –
õel ajastu meid ravis viinaga.
1979 või 1980.
Ei jõhkarditest parem olnud ma,
kui olingi, siis ainult õige piskult –
ei Budapest mul hinge pindu aand
ja Praha südant lõhki mul ei kiskund...
Me lärmi lõime elus ja areenil:
me segaduste tekitajad veel,
ent õige pea meid märkavad metseenid! –
kes meie vastu, pühime kõik teelt!
Me nina õigel ajal ohtu haistis –
ja enne veel, kui pigistas meid king,
meil prostituudi kombel selgus paistis –
ning häbitult sai riivi pandud hing.
Ja kuigi polnud mingit mahalaskmist,
me elasime, häbist silmad maas...
Julm Venemaa ei säästnud oma lapsi –
õel ajastu meid ravis viinaga.
1979 või 1980.
Mil viimast korda mängin ma ja laulan?
Ning milline on siis mu viimne viis? –
Ei ette tea ma, aga ütlen ausalt:
ei taha surra, praegu ega siis!
On au ja kuulsus mulle ketiks kaelas –
need liiga kõvad minu hamba jaoks…
Kuid, keegi juba kolgib teispool aeda?!
Hei, kes seal minu väravale taob?!
Ei vastust saa, kuid tean – seal seisab keegi,
kes kartma ei löö õuekoerte ees.
Ja juba näen – seal kõnnib mustas keebis
üks üsna tuntud Vikatiga Mees…
Nüüd rebin puruks hõbekaelarihma
ja kuldse keti ribadeks ma taon –
ning, hoolimata äikesest ja vihmast,
siis üle plangu ummisjalu kaon!
1972
Tõlkinud
VILJAR ANSKO
|
