Kolmikliidud pole iial igavesed

Olen vahel vihjanud vene kirjanike isevärki kolmikabieludele. Nende rohkus osutab lausa mingile sümptomile. Laialt on tuntud Majakovski kooselu Ossip ja Lilja Brikiga. Samuti vene esimese kirjandusliku nobelisti Ivan Bunini kahenaisepidamine; selle kohta tegi mõned aastad tagasi Aleksei Ut?itel mäletatavasti hõrgu filmi “Tema naise portree”, mida minu mälu järgi ka meie PÖFil näidati. Nendes ühendustes seisis tsentris geenius, Majakovski või Bunin, ülejäänud osalised jäävad kirjandusteadlaste silmis üksnes faktoriteks, mis küll mõjutasid dramaatiliselt suurisiksuse saatust, aga ise väärtusi ei loonud.
Sootuks teistmoodi on lugu Zinaida Hippiuse, Dmitri Mere¯kovski ja Dmitri Filosofovi pikalt kestnud ühiseluga. Selles troikas olid kõik suurused. Eriti muidugi kaks esimest. Nende abielulistes suhetes domineeris aga kindlalt Zinaida.
Tinglikult kõneldes polegi selge, kes selles kolmikelus päriselt täitis naiserolli. Võibolla oli selleks hoopis võimsaks andeks peetav, ent kehalt miniatuurne ja olemuselt tossike Mere¯kovski? Sest Hippius pürgis meheks. Zinaidale meeldis end kostümeerida maskuliiniks, ta kandis sageli ka seltskonnas meesterõivaid. Väga karakteersena poseeris Hippius kunstnik Lev Baksti 1905. aastal maalitud kuulsal portreel, kus toolil lamaskleva Zinaida käed on surutud üleolevalt meestepükste taskuisse. Sageli avaldas Hippius oma teoseid pseudonüümse mehenime all (Anton Krainõi, Lev Pu?t?in, Anton Kirsa). Oma luuletustes iseenesest kõneldes kasutas Zinaida üksnes meessoost keelepruuki; vene keeli on see ju demonstratiivselt silmakargav. Mitmetes Hippiuse töödes lööb välja otsesuine naistevihkamine. Ühes erakirjas pihib Zinaida, et teda pole iial huvitanud, mida tunneb naine, “mida nad mõtlevad või räägivad”. Nikolai Berdjajev kirjutas, et Hippiuses olid nais- ja meesalge peapeale pööratud, “raske oli määratella, kumb neist temas tugevam oli”. Hippius ihkas vabaneda talle looduse poolt määratud kehast, ühes kirjas Filosofovile tunnistab ta iha “öelda lahti” soosunnist.
Armastusele omistas Hippius religioosse pühaduse, “kahe inimese saladus” avardus tema unelmates filosoofiliseks ühenduseks, lihalik side tundus tema jaoks orjastav. “Armastuslugude päevikus” kirjeldab Zinaida oma suhteid temasse armunud Nikolai Minskiga: mehe igasugused püüdlused viia vahekord “maisesse sfääri” lõppesid fiaskoga. Kirjas Minskile lausub Hippius kindlalt, et mehe armukeseks ei saa ta iial: “aga muud te ju ei ihaldagi, ei kaastunnet, ei ilu… Mul ei ole valus teie või iseenda pärast, vaid armastuse pärast, mida ma lõputult armastan.”
Ka Mere¯kovski ja Filosofov polnud kanoonilised armastajad. Esimest on kahtlustatud latentses, teist praktilises homoseksuaalsuses. Nemadki püüdlesid lahti looduse sunnitud kütkeist. Nii juhtuski, et Zinaida Hippius, tema ametlik abikaasa Dmitri Mere¯kovski ja nende sõber Dmitri Filosofov otsustasid luua uudse armusuhte, “uue religioosse teadvuse”, armastuse kolmikliidu, kus igaüks vastutab ka kahe ülejäänu eest. Suurel neljapäeval, 29. märtsil 1901. aastal pühitseti see armuliit ühispalvega, vahetati kaelariste, vannuti hoida sisesaladusi jne. Armastus tõsteti kolme osaleja poolt metafüüsilisse kõrgusse, “uueks Kirikuks”, nagu ütles Mere¯kovski. Nende liit oli rajatud asjaosaliste veendumusele, et kogu maailm on olemuslikult “kolmeline”, et õigeusu püha kolmainsus peab hakkama valitsema ka inimsuhetes, et tavapärane kristlik kahe inimese abieluline ühendus on väär, jõuetu ja sureb välja. Vaid kolme hinge vaimne ja intellektuaalne suhe võib olla tõeliselt kõrge ja kvalitatiivne.
Kõik see võinuks tollal mõjuda ju efektselt, kui asi ei paistnuks väheke deklaratiivsena, teoreetilisena, kui asjaosalised ei teinuks ponnistusi oma kolmikabielu reklaamida. Näiteks saatis Hippius Pariisist, kuhu kolmik oli 1906. aastal kolinud, kirja Brjussovile, milles kirjeldas üksikasjaliselt troika ühiselu, teades, et Brjussovi käest läheb lugu kiiresti seltskondliku suure kella külge. Zinaida kirjeldas, et nende Pariisi korteris pole muud mööblit kui vaid kolm voodit ja kolm kõrkjatest tooli ja kolmikliidul pole oma õnneks muud ka vaja.
Jurist Mark Vi?njak, kes kolmikut Pariisis külastas, mäletas asjaosaliste üles puhutud käitumist: “Nad ei kõnelenud, vaid jutlustasid, ei vestelnud, vaid kõmistasid… Anti tunda, et nad pole niisugused kui ülejäänud, vaid erilised, teisest ilmast…”
Elu lõpul taandus kolmikkooslus siiski taas tavaliseks paariseluks ja kui Mere¯kovski 1941. aastal suri, püüdis Ziina oma elule kätt külge panna. Neli aastaringi hiljem lamasid nad juba Pariisi lähedal vene surnuaial kahekesi kõrvu ega tundnud enam kolmandast puudust.

VAAPO VAHER