Näitus nagu pärl 
(pealkiri laenatud Salme Raunamilt)

pilt
Prossid “Kala” ja “Lind”. 2002. Hõbe, türkiis, korall, segatehnika. Boris Mäemets

Kristjan Raua majamuuseumi väikesest näitusesaalist-katusekambrist Nõmmel on läbi käinud palju huvitavaid isiksusi, palju uudseid ja tuntud headuses töid. Aga seal on olnud ka terve rida näitusi, mida võib tervikuna pidada šedöövriks, mis on olnud tehtud just seda maja ning ruumi täpselt ja tundlikult arvestades, mille materjal on just sinna väga hästi sobinud. Nimetaksin Eduard Magnus Jakobsoni puugravüüride näitust Maria-Kristiina Ulase kujunduses (1997), Peeter Ulase joonistuste näitust “Looduse lood” (1999) ja praegu avatud Helge Pihelga metallehistööde näitust tema enda ja Krista Pihelga kujunduses.


Näitus “Helge Pihelga metallehistöö: ehted ja vormid” Kristjan Raua majamuuseumis 26. jaanuarini.

Teades Helge Pihelga hoidlikku suhtumist oma isa pärandisse ja majja, mille avamisele ja tegutsemisele muuseumina on ta ise tõhusalt kaasa aidanud, on see ootuspärane. Sellega, et Kristjan Raua vari kipub üle temagi loomingu ulatuma, ei taha Helge Pihelga küll hästi leppida; eks see ole kunstnikest peredes sagedane probleem. Teisalt aga on perekondliku traditsiooni jätkumine niisugusel kujul, nagu me seda Helge Pihelga loomingus näeme, ülimalt sümpaatne. Teise kunstiliigi viljelejana, teise generatsiooni ja soo esindajana on Helge Pihelga ühtlasi Kristjan Rauast erinev, omaette tugev isiksus. Tolle joonistuste motiividest lähtub ta suhteliselt harva (Kr. Raua 100. sünniaastapäeva puhul tehtud märk, 1965; seinaplaat “Värav”, 1969, kohrutatud vask, EMK). Kuid Kr. Raua poeetilise maailma üllast lihtsust, naiivsuseni küündivat tundepuhtust, enesestmõistetavat, intiimset looduslähedust on ta sügavalt mõistnud ja suurel määral selle ka pärinud.
 
Kristjan Raua vaimus
Seda tajub ehk iseäranis Helge Pihelga uudisloominguga täidetud vitriinide ees. Vahetult enne näituse avamist valminud ehtepaar “Jõulutäht jääb metsa taha” (2002, hõbe, pärlmutter, kuld, segatehnika) on mitte vormilt, vaid just vaimselt sugulaslik Kr. Raua liigutavate päisliistudega Ernst Enno luuletuse “Jõulu üksinduses” tarvis (1904). Helge Pihelga kujund otse rabab omas anris ebatavalise tundeintensiivsusega.
Loodusliku kivi muster efektselt ära kasutatud prossis “Tee” (2002), mis tekitab assotsiatsioone Kr. Raua samateemaliste joonistustega. Helge Pihelga pöördumine tavalise merekivi kui ehtematerjali poole on vägagi Kr. Raua vaimus. Aga see pole võõras ka etnograafilise ehte vaimule. Veel vähem on seda (värvilise) klaasi kasutamine, millest on ikka olnud preeside silmad. Klaas ilmus Pihelga ehetesse aastatel 1960-61 (rinnanõela ja sõrmuse komplekt, 1960, EKM; kaelaehe-ripats, 1961, EKM), looduslik kivi – 1962. aastal (kaelaehe-ripats, EKM). Paistab, et Helge Pihelga oli Adamson-Ericu kõrval esimesi, kes võttis eesti ehtekunstis kasutusele loodusliku kivi. Põllu- ja merekividest oli vaimustatud ka Ede Kurrel, Helge Pihelga õpetaja, kes tegi neist ehteid 1980. aastatel. Materjali hoopis ebakonventsionaalselt suhtuvatel noortel kunstnikel oleks vast kasulik teada, kes on erinevaid põnevaid materjale meil juurutanud ja kuidas neid kasutanud.
Helge Pihelga paelub oskusega leida igale kivile sobiv raamistus, millel vahel näib jätkuvat tolle enda joonis; sellise lahenduse ere näide on karge jõuline “Ristkülik” (2002, hõbe, looduslik kivi, graveering). On üllatav, kui mitmekesiseid kujunduslikke võimalusi on kunstnik kivides näinud. Erinevalt, vastavalt “individuaalsustele” on eksponeeritud kivistised vaskplaatidel sarjas “Ruut” (I – III, 2002). Eri suuruses kividest on kokku pandud efektne ehtepaar “Õun” (I – II, 2002). Mängides meisterlikult raamistuse materjali ja mustri ning kivide faktuuriga, suudab ta meid peaaegu veenda, et tegu on “käbidega”, “sügisese lehe” või “roosiga rannaliival” (kõik 2002). Selline “naturalism” kõneleb looduse veelgi kasvanud tähtsusest kunstniku inspiratsiooniallikana, mida ta on ka ise rõhutanud.
 
Geomeetria ja looduse ühendus
Aga, nagu 1960ndatelgi, pakub tema uuem ehtelooming ka rafineeritud geomeetrilisi lahendusi, näiteks egiptuslik ripats “Ovaalid” (hõbe, looduslikud kivid, pärlmutter, segatehnika), kaelaehete paar kolmnurkadega (hõbe, segatehnika) või auursed prossid sakkidega (I – II, hõbe, pärlmutter, segatehnika, kõik 2002).
Geomeetriline dekoor või dekoori kondikava on ehtekunstis ja metallehistöös üldisemaltki teatud määral paratamatu, kuid just modernistliku tunnetusega geomeetrilisus ilmus Pihelga töödesse küllaltki vara: peale ülal mainitud, klaasitükkidega ehete märkigem taondatud dekooriga ehisnõusid 1960ndate algupoolelt (EKM, TKM). Geomeetria ja loodusmotiiv on tema töödes ikka sõbralikult käsikäes käinud, kandes autori isikupärase maitse pitserit. Ruudukujulised kandikud (1969, osaliselt hõbetatud messing ja vask, EKM ja autori kogu) võluvad materjalipärase geomeetrilise dekooriga, kuid samavõrd köidab loodusmotiividega seinaplaatide sari (1969-70, vask, kohrutus), millest kunstnik peab täiuslikemaks “Päikest” (1969 EKM). Loodusnähtusi ja looduse elu üldistavas kujutluslaadis, mis iseloomustab tema seinaplaatide ja ehisnõude dekoori, avaldub mingil määral samuti perekondlik traditsioon. Looduse elust vestab rikkalik söövitatud dekoor messingvaasidel sarjast “Aastaajad” (1967, EKM). Omal ajal tõsteti – küllap ka teema pärast – esile ehisnõude paari “Maa” (messing) ja “Kosmos” (vask, mõlemad 1966, EKM). Iseäranis viimase dekoor Päikese ja selle ümber tiirleva Kuu ning sodiaagimärkidega on tõesti huvitavalt lahendatud, meenutades tolleaegset söövitustehnikais graafikat. Seevastu üks tähtkujudest inspireeritud ehtekomplekt (1958, hõbe, segatehnika, Tallinna linnamuuseum) paneb mõtlema sellele, et Helge Pihelga, nagu tema õpingukaaslasedki (Salme Raunam, Leida Palu), said korraliku ettevalmistuse skulptuuris ja et tema diplomitööks oli reljeef.
Ma ei hakka siinkohal pikemalt peatuma 1950. aastatel, mil Helge Pihelga “tuli ja võitis” – sel pidulike ehtekomplektide, filigraani, granaatide, türkiiside ja korallide külluse ajal, millest uudisloomingusse on jagunud vaid üksikuid kivikesi, näiteks prossile “Lind” sinise munana sappa. Kogu Helge Pihelga looming, millest Kristjan Raua majamuuseumis on erakordselt kaunis valiknäitus, äratab imetlust oskuse, leidlikkuse, läbimõelduse ja laitmatu maitsega. Ütleksin – hea eesti maitsega, mida on küll tögatud ja mis on postmodernismi tingimustes sogastunud, aga mis on siiski olemas olnud ja mida võib veelgi kohata.

MAI LEVIN