Raadio Neitsi

pilt

Emil Tode, Raadio. 
Eesti Keele Sihtasutus, 2003. 448 lk.

Tegin “Raadio” lahti. Tükk aega ei tulnud midagi.
Siis hakkas nagu midagi kostma, koitma: need moonid on nii pik-kad, pik-kad, pik-kad – kuid pardike on väike, kuid pardike on väike... Kuuldavus oli kehv, ei saanud aru, kas laulab mees, naine või laps. Ometi hakkas mind asi huvitama. Miks see raamat on üldse kirjutatud?
Kindlasti mitte eesti keele- ja kirjandusõpetajate rõõmuks. Mitmes kohas ei uskunud oma silmi – nii lohakaid lauseid ei ole selle autori sulest enne lugenud. Küll aga on seevastu ära toodud terve hulk informatsiooni, mis sellele, kes Eestit miljonimängus ainult hea õnne peale õigesse maailmajakku oskab paigutada, omajagu huvigi võib pakkuda. Näiteks saab teada, milline näeb välja Eesti lipp, milliste riistadega XX sajandi algul jaanipäeva paiku (Saint-Jean d’été, lk. 40) alanud heinategu toimus – nimelt vikatite (faux) ja rehadega, kuna hobuniidukite kasutamine polnud alati võimalik –, kuidas Nõukogude Liit pürgis melioratsiooniprobleemide kiuste toiduimpordist sõltumatuse, täieliku alimentaarse enesevarustamise (autosuffisance alimentaire, lk. 32) poole ja palju muud kasulikku.
Samuti on rohkelt teavet homoseksuaalsuse kui spetsiifilise psühhofüsioloogilise dispositsiooni võimaliku päritolu kohta, tarot’ kaartide seletusi ning mitmeid huvitavaid tähelepanekuid bioloogia vallast. Liiginimetused (nt. maarjahein, Anthoxanthum odoratum, lk. 132) on varustatud ladinakeelsete, lokaalsed mõisted (Hru?t?ovi sula, dégel, lk. 133) prantsuskeelsete vastetega. Liigutav vastutulelikkus potentsiaalsetele tõlkijatele, millest tasuks mõnelgi laia maailma ihaleval kirjanikul õppust võtta. (See prantsuse matemaatilis-raamatupidajalik arvestus, mida ma üsna hästi tunnen, lk. 373.) Teatavasti reageerivad kirjastused valikuid tehes just üksikutele märksõnadele, ja see romaan on peenelt koostatud; usutavasti sõnum läks läbi ja jõudis adressaatideni. Nimelt on eluaegne varjamis- ja valetamiskohustus hiilgav kool, mis teeb homodest head luurajad ning salakoodide murdjad, lk. 312.
“Raadio” rajaneb paljus Anton Nigovi “Harjutustel” ja Tõnu Õnnepalu artiklitel; võrreldes “Harjutuste” heietustega, millesarnaste jagamiseks pea iga teine ameeriklane peab ülal oma isiklikku shrinki, on aga hoopis tihedam ja ka kompositsiooniliselt läbimõeldum. Eriliseks teeb raamatu hoopis Tode kohta harjumatult tugev, kohati lämmatavgi parfüüm, mille allikaks, nagu selgub, on Liz Franz, tõeline diiva, kelle jumalannalikus fluidumis minategelane huljub, teda omamoodi vihates, ära kasutades, mõnitades, temast vabaneda püüdes… See on suhe, kus kohtuvad Jungi arhetüüpide järgi puhtakujulised vastandid – suursugune Liz Franz oma eksimatu vaistuga, mis hoiab teda sirgel tõusuteel, mängurlikult perfektsetest kinnisvarapaigutustest hiilgavate plaadistuslepinguteni – ja eriliste ambitsioonideta peategelane, kes tunnistab: Üldiselt ma ei tea, mis on intuitsioon. Minul küll pole mingit intuitsiooni (lk. 80), kuid kelle aistingud seevastu on äärmiselt teravad, kes oskab oma sõnul vähemalt (sic!) süüa teha Liz Franzist paremini, kes märkab ja kommenteerib kiretult, kui mitte halvakspanevalt naise välimuse vähimaidki detaile.
Olles kogu oma armutuses ometi sunnitud tunnistama: tema prima donna oli ühtaegu viimane. Ka Liz Franzi kunst kuulus väljasurevasse ¯anri (lk. 409) – see oli kunst, milles oli alati midagi sügavalt isiklikku. Need diivad, need kõrged kaunid moonid, mille poole pardike kunagi piidles – Maria Callas, Marlene Dietrich, Edith Piaf, – nad ise olidki oma kunst, nad olid absoluutselt ebastandardsed; oma kunsti eest maksid nad oma eluga. Tode pole küll esimene, kes seda väidab, autorinime arvestades aga on tegu julge tunnistusega: nüüdsed popstaarid, nagu näiteks Madonna, enam sellesse rivisse ei kuulu. Nad on juba tooted, nad pole enam päriselt inimesed./---/ On eeskujud, iidolid, nagu alati (lk. 409).
Tooted, eeskujud, iidolid... Just kusagil seal, neljasajanda lehekülje paiku, tõmbus korraga kõri kokku. Nimelt hakkas mulle järsku tunduma, et kogu see ajaloofaktide nämmutamine, tüütu kihelev indlus, lõputu kiim (le rut), teadlik distantseeritus alateadlikult äreva cool looki nimel on tegelikult sügavalt traagiline, et oma põhjas on peategelane täiesti teadlik sellest, mis on ja mis ei ole kunst, mis on ja mis ei ole väärtus – kuid julgemata teha tegelikke valikuid, õõtsub ta kogu aeg pardikesena pilliroos, püüdes end kaitsta pealiskaudsusega, püsida pinnal, oma lühinägelikkuses muretsedes mitte selle üle, kuidas paremini näha, vaid kuidas parem välja näha, olla seksuaalturul konkurentsivõimelisem (lk. 49) – võibolla olles ka hirmul võimaluse ees igavesti neitsist kuninganna-ema, reine-mére`i mõju alla jääda. Sealt see mäss, jõuetu, ent visa vihkamine.
Iseenesest kuulub diiva arhetüüp homokultuuri üsna enesestmõistetavalt. Pruugib vaid meenutada Camilla Pagliat, tema julmi ja säravaid uurimusi seksuaalsuse ja kunsti seostest, Pedro Almodóvari pikantseid ekstsentrilisi filme... Queen ja drag queen pole kindlasti päris laest leitud sõnad. Raamatu kaanel olevat pilti (harukordne leid!) silmitsedes meenub ka üks ammune film “Jumalik Emma”, kus erakordse hääle ja isiksusega lauljannat saatis fa?istliku diktatuuri kõrgaastail tema kuulsusse varjuv homopaa¯. Filmi kulminatsiooniks oli kontsert, mille Emma andis surmalaagri ohvitseridele, korraldades samal ajal paa¯i abiga vangide põgenemise. Üks tüüpiline ülev kinopilt. Ja siin tulebki ilmsiks Tode oluline eripära, lahknevus pealtnäha sarnasest traditsioonist.
Neitsi teema jookseb romaanist läbi nii palju kordi, et Orleans´i neitsi mainimatajätmine hakkab kuidagimoodi silma. Muidugi, aated ja andumus, rääkimata eneseohverdusest, ei kuulu üldse Tode diskursusse. Õieti ei leidu minu mäletamist mööda ühelgi tema tegelaskujul õilsusega vähimatki kokkupuudet. Ta hoidub ettevaatlikult sügavamast isiklikkusest, umbusaldab armastust kui perspektiiviviga, jääb raamatu lõpuni neitsiks, nagu jääb vist iga naine-kunstnik ja võib-olla ka iga mees-kunstnik (lk. 408). Aga kunstnik – ja andekas kunstnik – ta on, püüdmatagi olla suurejooneline või kangelaslik. Ta ei lange tragöödiasse ega libastu farssi, ei heida meelt ega tunne süümepiinu, nagu teema “Liz Franzi salapärane kadumine ja surm” puhul oleks ehk ootuspärane. Ta on oma lauses valdavalt jalutav, vaatlev, rahulik, naeratlev, leige.
Sest ümbrus olgu harilik. Nagu harilik pliiats. /---/ Harilik oli põhiline. Värvid võivad olla, harilik peab olema. Punase, sinise, rohelise, kollasega sa juba ei kirjuta. Elu kirjutamiseks on vaja harilikku, harilikust ei tüdi kunagi (lk. 359).
Tahaksin väga, väga tagasihoidlikult loota, et kunagi tuleb tund, mil Emil Tode või mõni teine tema varjukujudest võtab ja kirjutab kahe rehkenduse asemel ühe tõelise “De Profundis’e”. Lõpuks tegi ju seda ka pealiskaudsuse hiilgavaim, pillavaim virtuoos Oscar Wilde (pédé).
Võibolla ei ole aeg veel küps. Küsib ju minategelanegi: Ja tõesti: miks mind ei karistata? Miks on maailm minu vastu nii ükskõikne? (lk. 356). Nende ükskõiksus (mina olen niikuinii ükskõikne, see on loomulik) ajab mind meeleheitele (lk. 201).
Ja tõesti, tõesti: miks teda siis lõpuks ei karistata? Miks on maailm tema vastu nii ükskõikne?

DORIS KAREVA