pilt

Popkultuuris ja meediamaailmas on Nabokovi tekstid hakanud elama omaette elu, end tõlgendama, uusi seoseid looma. Juba Sue Lyoni (Kubricku “Lolita”, 1962 – tollal 14aastane) ja Dominique Swaini (Lyne’i “Lolita”, 1997 – tollal 12aastane) tegelaskuju võrreldes tekib Nabokovi teostest sõltumatu sotsiaal- ja seksuaalarengu seoste pundar. Esimene film tekitas omal ajal suure skandaali, nagu romaangi. Teine, visuaalselt tunduvalt riivatum, meelega lolitalikkusele kui nähtusele keskenduv film ei mõju uues ajas enam sugugi šokeerivalt. Proovige Internetist otsingut märksõnaga “Lolita movies” ja te saate aru, mis ma mõtlen. Vaevalt et Nabokovil on selles suurem süü kui kunagistel vahvatel moraalirüütlitel.
Nabokov ise kippus kirjanduses seksuaalsete tabuteemadega mängima, ehk end sellega pisut müümagi. Rein Saluri teadis rääkida, et “Ada” kaane jaoks olla ta lasknud teha spetsiaalse foto, millel ta mõjub kuratliku, riivatu vanamehena. “Adagi” ei lähe seksuaalsetest nihetest (või nihkeks peetavast) just suure kaarega mööda.
J. R.

Vladimir Geenius Nabokov (1899 – 1977)

Vladimir Nabokovi isa oli oma pojale kunagi kinkinud Flaubert’i “Madame Bovary”, mille esilehele oli kirjutanud: “livre génial – le perle de la littérature française”. Oma eel-eelviimase teose, 1969. aastal ilmunud “Ada” esilehele kirjutas Nabokov (vene keeles): “geniaalne raamat – ameerika kirjanduse pärl”. 1

Geenius (ld. genius), loova andekuse kõrgeim aste; üliandekas inimene, suurvaim. Vrd. genius.
Geenus (ld. genus), sugupool; sugukond; taime ja loomasüstemaatikas: perekond, ühtekuuluvaist liikidest moodustatav rühm; lgv. sugu; tegumood (verbil). Vrd. genus.
Genius (ld.), rooma usundis inimese saatja ja kaitsevaim kogu elu kestel; ka perekondadel, kogukondadel, riikidel jm. olid oma g-d; g. loci /-tsi/, mingis paigas toimiv “hea vaim”. Vrd. geenius.
Genus (ld.), sugu, liik, klass; g. proximum /-o’ksi-/ (ld., “lähim sugu-(kond)”), loogikas (lähim) soomõiste, laiem esemete v. nähtuste klass, millesse mingi teine mõiste vahetult kuulub ühe liigina. Vrd. geenus.
Sellega – pika tsiteerimisega “Võõrsõnade leksikonist” (Valgus, 1979, lk. 224, 226) – seletuvad ja ilmestuvad nii mõnedki (kurvemal juhul kõik) Vladimir Nabokovi loominguga seostuvad erijooned ja -pärad. Kõigepealt referentsiaalsus – iga sõna viitab mingile teisele sõnale, see omakorda uuele, mille tulemusel tekivad rohkem või vähem nähtavad, kuid lõppkokkuvõttes alati avastatavad lisaseosed ja -ahelad. Avastamine iseendast pole teatmeteoste ja sõnaraamatute abil raske, kuid avastada midagi sellist, mida autor sinna sisse pole pannud, praktiliselt võimatu. Nabokov kutsub meid avastusretkele, kuid samas ka keelab või isegi hoiatab – kas on mõtet? Lugejal on võimalus temaga kaasa minna, kuid ta peaks kutses peituvat hoiatust kuulda võtma ja mingiski osas keelduma. Muidu võib lugemine osutuda kurnavaks; tekib tahtmine raamat (mis sisaldab sõnu, ainult sõnu) käest ära panna. Õnneks pole “Ada” paljalt sõna-raamat, pigem siis juba sõna-seiklus-raamat, mille tagant vilksavad ka tegelased, nende iseloomud ja see, mis nendega juhtub.
Ühest küljest ja üldjuhul juhtub vähe, aga võimsalt. Oleneb, kellega. Kui peategelastega, siis kapitaalselt, siis on kohe platsis intsest ja surm või igavene elu ja paradiisis, mille kohta Nabokov ise on ükskord ühe teise kirjaniku puhul õelalt öelnud, et paradiisis elavad vaid pale pederastskahvatud kommionud, kui see Saluri moodi eesti keelde panna. (Ütlen seda möödaminnes ja suure sümpaatiaga, kahest minu arvates tõsisemast möödalaskmisest teen juttu lõpus.) Kuid tuleb kohe sõrm püsti tõsta: “kahvatu” tähendab sel juhul iseloomutut, ilmetut, mitte loomulikku ihuvärvi või algavat kollatõbe. (À la Nabokov, just, just!)
Nabokov, läbi ja lõhki romantik (viimane mohikaanlane), oli võimeline mõne joonega visandama küll inimese füüsilise kuju, tema kõnnaku, ilme ning käitumismaneerid (näiteid selle kohta on pea igal “Ada” lehel), kuid eelistas inimpsüühe kujutamisel hälbeid. Ka seda saab ühendada kirjutamis- ja kultuuritraditsiooniga, mille mõnest esindajast Nabokov lugu pidas – romantismiga, kus domineerib kõik erandlik, hullumeelsed (kunstnikud, kirjanikud) ja enesetapjad (sageli segiläbi). Nii ongi “Ada” kahe peategelase Vani ja Ada (kelle põimuvaid sugupuid ja täisnimesid pole mõtet siin esitada) lähim sugulane suuremas plaanis prantsuse tolleaegne (õigeaegne) romaan ning selle tähtsaim esindaja François René de Chateaubriand (1768 – 1848) ja tema teosed, mis annavad aimu tegelikust loost ja tundest, mis selle looga, kirjaniku ja tema õe armastusega kaasnes. Nabokovit on alati peetud meisterhõlmajaks, kirjanduslikuks hõlmikpuuks, kes oma ürgvanade harude all kogub kokku kõik “sarnased ja sulelised” – eelkõige hingesugulased, need, kes nagu temagi on kirjutades “uskunud, et see, mis on sügaval südames /private heart/ õige sinu jaoks, on õige kõikide inimeste jaoks.” Inimene, looja, kes sellega hakkama saab, on geenius. Nii arvas Ralph Waldo Emerson. Usutavasti oli ka Nabokov sama usku.
Kuid igas konkreetses (geniaalses?) kirjandusteoses võib tulemus olla erinev. Nabokovi puhul, kes on alati kuulutanud kirjandusteose “tehtavust”, mitte elulisust (võib-olla ise sisemiselt ärevil olles), võib ja tuleb küsida: miks eelistas Nabokov oma elumudelite ehitamisel negatiivset, miks õnnestusid tal paremini portreed, kes polnud talle endale inimestena vastuvõetavad – nagu Humbert Humbert? Miks libiseb ta nii kiiresti ja julmalt üle inimlikust valust (kuigi pühendab sellele kõrvalepõikena ka terveid teooriaid ja tabavaid sententse)? Miks domineerib kirjeldus ja vaid harva tunne? Noil arvukail puhkudel, paraku, varjatakse valu mõne üldistuse taha, indiviid-invaliid aga jäetakse ootama oma ütlemise kohta, mida paraku ei pruugi tulla. (Vt. lk. 332–333: lugu Blanche’i pimedana sündinud lapsest, kelle üle irvitab Vani lause: “Armastus on pime.” Must huumor on olemuslik huumor, meil peab vaid jätkuma julgust naerda; valdavalt ongi “Ada” koomiline, paraku leidub seal ka sõnaselget jõhkrust ja labasust.) Erandi peab tegema peategelastele, nendega seostuvad või neiks loetavad valu-lõigud on subtiilsed ja sügavad (“…ainus arusaam, mis jääb sealpoolsuses alles, on arusaamine valust”, lk. 257), kuid nad ei tõuku enesekohasest piinast, vaid pikkamööda koitvast taipamisest, võib-olla universaalsest tõest, et liiga suur õnn ja armastus teeb liiga kõikidele neile, kes on selle tunnistajaks. Kuid selline tõdemus iseendast ei õigusta veel “õnnele” (=igikestvale koitusele) pühendatud lehekülgede laama. Või kuidas peaks raamatu ja ühe peategelase mõistmisele kaasa aitama leheküljel 321 saadud informatsioon selle kohta, et Van on sigimatu? On see nali? Kas putuka või inimese oma?
Küsime jonnakalt edasi: miks oli Nabokovile tähtis näidata, et ülespuhutud esteetika, täistark õpetatus ning mingi ühe asja, olgu või armastuse (nagu Vani puhul) nägemine mingist kitsast (erootilisest) pilust või vaatenurgast toob alati endaga kaasa traagilisi tagajärgi? Miks ta seda traagikat kunagi täismahus ei kirjeldanud, ainult aimamisi, vihjeliselt? Miks tehakse füüsilisest naudingust ainujumal, kuni anekdootlik-nautleva absurdsuseni välja (lk. 313).
Toogem lõpetavaks näiteks katked Vani ja Ada õe (kolmekordne verepilastus!) Lucette’i (Chateaubriandi õe nimi oli Lucile) enesetapust, mis on läbi kogu romaani pea ainuke koht, kus lugeja võib loota kaastunnet, mis ei piirduks ainult kahe suguiha käes vaevleva ja rõõmutseva peategelasega. (Tõele au andes konstateeritakse empaatiat veel paaril puhul, leheküljel 63 otsesõnu: “… (olenevalt lugejate vaatevinklist, kes on samasugused väetid inimesed, vaatamata meie tögamistele ja meie tegemistele)…”, lehekülgedel 241-242 aga tehakse “Ada” raamatu-elu õige lihtsaks, lahendades lahkelt, kuid mitte eriti veenvalt kõikide nende lugejate küsimused, kes autoriga tema julmi – ning külmi – vaateid polnud nõus jagama või kes tegelaste käitumist südames pisutki olid kritiseerinud: ““Kõik ei ole nii õnnelikud nagu meie”.” Nii ütleb Van Adale, kuid see on külm konstateering, kust aimdub ka hirm eelisseisundi kaotamise pärast.)
“Kuigi Lucette polnud kunagi varem surnud… nii kõrgelt, nii suures segaduses varjudest ja väänlevatest peegeldustest, läks ta peaaegu ilma plaksatuseta läbi laine, mis talle tervituseks vastu kerkis. Lõpu täiust rikkus vaid see, et ta instinkti ja hooga kohe pinnale kerkis… Rumal tüdruk polnud enesetappu harjutanud… Tormiste ummiklainete pärast, ja seepärast et ta ei teadnud, mis suunas ta peaks vahtima läbi pritsmete ja pimeduse ja läbi enda juuste… ei saanud ta näha tuledes laeva… … Kui ta enam endaga hakkama ei saanud, mõtles ta, et oleks paslik teatada ridamisi kaugenevatele Lucette’idele … et lõpeks pole surm muud kui laiendatud valik lõpliku üksilduse kilde.” (Lk. 402.)
Väljajättudega, mis põhiliselt kaunistavat laadi, olen Nabokovi toredast tordist teinud tavalise piruka. Erineb ainult üks asi, kirjeldus on vahetum, välja pole jäänud ka peamine – Lucette’i kurbus ja üksindus surres. Olen sellega tahtnud osutada Nabokovi lausete üleküllastumisele, mis takistab lugejal jälgimast seda, mis tegelasega toimub ja kuidas ta sellele (surmale) reageerib. Selline lausete “tegemine” võib viia selleni, et lugeja ei loe mitte seda, mis on, vaid seda, mis midagi – ja mida – tähendab. Nii aetakse segamini vorm ja sisu, vorm muutub sisuliselt kandvamaks (ning lugeja fanaatiliseks filoloogiks). Kahtlen, kas Nabokov seda ise tahtis, vähemasti mitte igal pool ja ühtviisi kindlasti mitte. Kui kõik särab, kaob nägemine. Nii aga juhtub, kui kaks härrasmeest kõnnivad kõrvuti tänaval ja mõlemad on üliväga meeldejäävad; mälus on selle koha peal auk – samuti ka lugeja peas, jumal paraku.
Kuid sellega pole Lucette’i surm veel läbi. Ka surmas ei tohi olla midagi “labast”, see ei tohi vastata ühelegi kuuldusele “elukulust”, mida uppujad nägevat: “Ta ei näinud tervet elu silme ees mööda libisevat, nagu me kõik kartsime” (minu rõhutus – T. R. lk. 402).
Lucette sureb “oma” surma, surma, millesarnast pole kellelegi antud ning uurimatagi võib öelda, et kõik “pisiasjad”, mida ta “näeb”, on seotud tema ainsa armastusega, Vaniga. Lucette´i surm on “Ada” üks sõlmkohti, ka Bryan Boydi jaoks tõstatub siin eetiline küsimus Vani vastutusest ja lunastusest – kas ei võiks selleks olla raamat, mille Van vanas eas (koos Adaga) kirjutab? Kuid see, mida Van tegi või võinuks teha, pole päriselt see, mida Nabokov tegi, jäädes oma tegelasi ja nende mõtteid suunates ambivalentseks. Boyd arvab, nagu vabandaks osa Humberti perverssetest meditatsioonidest välja märkmete (millest oletatavasti sündis “Lolita”) tegemise kiirus: “He writes his memoir at speed, and is therefore presumably not responsible for many of Lolita´s submerged patterns.” Samas lk. 14.) Vani puhul otsib Boyd lunastavaid lahendusi, leiab, kuid jääb kahtlema: kas ikka maestro ise seda tahtis?
Kuid kõik küsimused ja kahtlused taanduvad Nabokovi enda vastuse ees samas raamatus: “… ja päris naljakas – kui see on ikka õige sõna [loomulikult pole – T. R.] on tähendada, et isegi nii hirmsal hetkel [jutt on Lucette’i surmast] peab ikka veel stiili pärast muretsema” (lk. 472).
Ning teisal, kogu raamatu kohta: ““Kriitiku nina tundis ära, et Voltemandi (loe: Nabokovi) panus vääris kõige rohkem esiletõstmist, iseloomustades seda kui (kahjuks eksimatu vaistuga) “toretsevalt ülesklopitud, kulunud, tüütut ja segast muinasjuttu, kus paar päris ilusat kujundit rikuvad ära ülejäänud tobeduse”” (lk. 279).
Ka kõige Nabokovi-vaenulikum kriitik haaraks siinkohal kahe käega südamest ning langeks raba(ndata)tult maha – just seda tahtnuksin ma ise öelda! Jääb üle kaks võimalust, embat-kallista-kumbat: kas on Nabokov geenius või kirjanduslik kokott, kes ehib ennast võõraste sulgedega, laskmata ealeski välja paista iseennast, oma hinge ja südant?
Nabokov sunnib lugejat lugema nagu tema kirjutab – ja mõtleb. Kuid sugugi mitte alati ei lähe see tal suurest sundimisest hoolimata, tegelikult just tänu sellele korda.
Lev Tolstoi, kes Nabokovi jaoks oli Gogoli, Kafka, Prousti ja Flaubert’i kõrval samuti geenius, on öelnud: “Kui ma tahaksin sõnades väljendada seda, mida ma oma romaaniga öelda tahtsin, siis peaksin ma sama romaani uuesti ning täpselt samamoodi ümber kirjutama… Ja kui kriitikud on sellest juba aru saanud ning on võimelised seda, mida ma väljendada soovisin, ümber jutustama, siis õnnitlen ma neid kõigest südamest ning kinnitan söakalt, et nad teavad sellest rohkem kui mina. ”
Nabokov seda näiliselt leplikku suhtumist ei jaganud, ikka ja jälle jagas ta oma loengutes ja teoste eessõnades “õige” lugemise suuniseid. Kuid samas jagaks ta sama mõttekäigu jätku, mis kõlab nii: “Pea kõiges, mida ma kirjutasin, olen ma juhindunud vajadusest koguda mõtteid ning neid enda väljendamiseks siduda, kuid iga mõte eraldi võetuna kaotab oma tähenduse ning muutub kontekstist lahutatuna tähtususetuks. Kontekst ise ei seisa koos mõtetest (nii ma mõtlen), vaid millestki muust, mille kirjeldamiseks on raske täpseid sõnu leida. Kuid seda võib teha kaude, kasutades sõnu, mis väljendavad kujundeid, tegevusi ja olukordi.”
Kolm viimast sõna on eriti tähtsad: õigest tasakaalust nende vahel oleneb kirjandusteose saatus; iga liigne kallutus viib masina tasakaalust välja. Mul on tunne, et “Ada” on mingis mõttes tasakaalust väljas. Või siis on ta nii eriline/geniaalne raamat, et seda on tehtud n.-ö. kunstikavatsuslikult. Kuid ikka jääb üle ja vastamata küsimus – miks? Võib-olla oli valitud ülesanne kirjeldada õnne, ainult õnne, ning pöörata Tolstoi tähelepanek õnne lapidaarsusest lihtsa nupuvõttega pea peale (tiritamme kasvatamine on Vani lemmikharrastus!), liiga komplitseeritud ning kõikehõlmavam kui suurhõlmaja ise seda ette suutis näha?
Kui me “Adat” tähelepanelikult kuulame ja vaatame, siis näeme (ja õige varsti ka kuuleme) kaht raamatut, mis omavahel pidevalt kraaklevad. Üks on Traditsioon, teine Innovatsioon, millele autor pakub pidevalt eesrääkija õigust (summutades esimese protesti hõikega: Ah, lase edasi, lugeja, ära tee temast välja!). Kuid mida enam ta seda teha püüab, seda rohkem hakkab lugeja aduma, et võit on mõnevõrra kunstlik ning et hoolimata ersatsist ja eksootilisusest on “Adal” algus, keskpaik ja lõpp just seal, kus nad Traditsiooni järgi peavad olema – alguses, keskel ja lõpus.
Paar sõna ka tõlkest. Heast pole mõtet rääkida. Head on nagunii rohkem – alati! See oli suur töö, tõlkida ära teos, mis loogiliselt võinuks tulla alles kõige lõpus, siis kui teised, kergemad, sule-kaalulisemad on tõlgitud. Või: kui meil on Nabokovi “Ada”, peaks meil olema ka Joyce’i “Finnegans Wake” ja kogu Prousti “Kadunud aja otsingul”. Umbes samamoodi – hästi – on saatus soosinud Kafkat, tüüakam osa temast on meil tänu Mati Sirklile nüüd olemas. Saluri, nagu ka Sirkel, on meie monomaaniline tõlkepioneer, kuid töö ei lõppe enne, kui kõik on tõlgitud või tõlkija surnud. Õnneks on Nabokovi-nimelises rühmas rohkem inimesi: Luik, Hans (“Lolita”, Eesti Raamat, 1990), Mauer, Mare (“Luzini kaitse”, Loomingu Raamatukogu 1990, nr. 19 – 21), Saluri, Rein /Rein Saluri kaksikvend/ (“Kutse tapalavale”,“Kangelastegu”, Kupar, 1999) ja Soomre, Mati (“Läbipaistvad asjad”, Loomingu Raamatukogu 1992, nr. 17-18). Rühma kuulub ka Rosin, Toomas, kellelt on ilmunud kuues peatükk Nabokovi autobiograafiast “Speak, memory” (“Räägi, mälu”, Vikerkaar 1991, nr. 3, lk. 49 – 57). Tahaks kohe küsida: kus on järgmised peatükid, härra Rosin? Miks on tükati, mõnikord isegi topelt-tõlkimine meil saanud häbiväärseks traditsiooniks?
Enne “lahkumist” tahaksin protestida “Ada” pealkirja alapealkirja “Ardor” tõlkimise vastu lihtlabaseks “armuks”. Sõna “ardor” on “armust” märksa tugevam ning kuigi ka Nabokov ei tarvita seda sõna oma teoses eriti tihti (kuid seda intensiivsemalt), tulnuks pealkiri jätta “õigeks”. Pigem on “ardor” hullus ja lõõm (armulõõm?) kui leige liidiakoidulalik “arm.”
Teiseks pole ma nõus tõlkija väitega, et “Pu?kin ei pruugi sugugi meie tuttav A. S. Pu?kin olla…” (lk. 5). Ei pruugi, kuid võib, peaaegu et ongi! Kui sarnased võivad olla erinevad maailmad, piisab vaid väikesest nihkest sõnas või nägemisnurgas, et nad kokku sulaksid! Nabokov ei petnud ega tüssanud petmise enda pärast. Ta ei tahtnud maailma lõhki kiskuda, vaid ühte sulatada! Geeniusena teadis ta rohkem, kui inimesena või kirjanikuna edasi anda suutis. Küsimus on distantsis ja kultuurikontekstis: angloameeriklase jaoks võrdub Pu?kin Pu?kiniga, eesti lugeja blanknäole tekib siin mittevajalik irve. Või miks ei oldud selle, minu arvates väära printsiibi kasutamisel lõpuni järjekindel? Lk. 176 varitseb keegi ?eher, Nabokovil Scheher (Penguin Books, 1981, lk. 171); mina, mõistagi, ei tunne kumbagi. Originaaliga võrreldes on kasvanud roppuste erikaal ning alliteratsioonide hulk, ja see on alati hea!

TOOMAS RAUDAM

1 Vt. Bryan Boydi essee “Ada”, rmt-s: The Garland Companion to Vladimir Nabokov, toim. Vladimir E. Alexandrov. Garland reference library of the humanities, 1995. Kd. 1474, lk. 3.