|
|
|
Valge telk, punane nelk, mustad naistekingad ehk Kolm meest frustratsioonis
Kirjutan kolmest erineva siseilmaga tegelaskujust, kel ühisnimetajaks hingekriis, frustratsioon. Kolm huvitavalt ja ausalt mängitud rolli on üllatuslikud, nende mängimine arendav väljakutse näitlejatele, kel juhtumisi kõigil sama sünniaasta, 1965: Rain Simmul (lavakunstikateedri 13. lend), Riho Rosberg (14. lend), Ivo Uukkivi (15. lend). “Selles vanuses võiks juba olla, mida ette näidata.” Ewbank, ettevõtja – Rain Simmul. David Storey “Pühapäev” (“The Contractor”), lavastaja Jaanus Rohumaa. Esietendus 23.novembril 2002 Tallinna Linnateatri Taevalaval. “Pühapäeva” esmavaatamisel näis, et Rain Simmulile on antud vales eas ja hingevõõras roll, sestap ta lavaelugi püüdlik ja rabe. Kollektiiv-peategelaseks mängis end Ewbankile alluv töömeeste kamp. Kevadine etendus oli ansambliühtsem, Ewbanki sisepinged ja suhted lähedastega puudutasid vahetumalt kui tööliste leeri kirjud lood. Rabelev, pidetu tüüp on Frank Ewbank ka näidendis. Tegeleb aina pisiasjadega, kamandab, koonerdab, ärpleb, ärritub. Teda annaks mängida tümikana, läbi elu rühkiva tankina, nagu viitab remark. Aga “tank” pole kooskõlas Simmuli läbipaistva lavanatuuriga ega Rohumaa argielu poetiseeriva lavastuslaadiga, selle Ewbanki elutants on nõtkem. Ehk on osatäitja valik teadlik provokatsioon: näitleja ja ta rolli ühtesobimatus teeb rahutuks, rahutus võimendab omakorda Ewbanki nurgelist ebakindlust. Ewbank võtab elu ja iseennast üleliia tõsiselt, pingeid vabastava lõõbita – peaaegu sama tõsiselt, ilma märgatava distantsita suhtub näitleja oma rolli. Üks kord elus osutab Ewbank telgiteenust iseendale, laseb püstitada suure valge pulmatelgi. Ainus tütar läheb mehele – piisav stressipõhjus isale. Ewbanki puntrasolek aga ei piirdu ühe-õhtu-purjutamisega. Mis selle mehe sees juhtus, millal ja miks? Lavastus ei vasta, üksnes küsib. Tundub, et Ewbanki elu takerdub telginöörides, köites ja vaiades. Pidutelk, mis täna üles pannakse ja homme maha võetakse, ongi ta universum: häirivalt ajutine, miskit käegakatsutavat ei jää alles. Naine, lapsed ja vanemad on töörutiinis silmist kaotatud, tühiaskeldustes kõrvale tõrjutud. Eriti selgesti tunnetab seda, kui Ewbank jääb ainiti murelikult vaatama oma haavatavaimat töömeest, ullikest Glennyt (Indrek Sammul): lihase pojaga kare Ewbank sama avalalt, hoolivalt suhelda ei julge. “Pühapäeva” finaal on siiski rohumaalikult lepitav ja leebe. Nukrusetunne, et elu lendab tuulde kui hooletult kinnitatud telk, annab võimaluse vaadata laotusesse. Vaadata hingeummikutest kõrgemale. Vaadata lähedasele inimesele otsekoheselt silma. “Mis sa minu asemel teeks?” Gary, tehasetööline – Ivo Uukkivi. Gregory Burke’i “Gagarini puiestee” (“Gagarin Way”), lavastaja Ingomar Vihmar. Vanalinnastuudio esietendus 14. mail 2003 Zelluloosi Vabaajakeskuses. Burke’i uue sajandi näidend proletaarlaste saatusest on ajakohaselt küüniline, märksa julmem ja lohutum kui Storey 1969. aasta tekst. Vihmari lavastus “Gagarini puiestee” väldib üheülbalisi hinnanguid, respekteerib kurbnaljakaid tegelasi, austab inimlikkust ega idealiseeri kedagi. Pikk, vilajas, jõuline sell nimega Gary tassib tegusalt kohale uimaseks löödud pant-vangipuntra – oma sõnumi XXI sajandile, sest “Õige propaganda on tegu”. Ivo Uukkvi Gary ilmub öisesse laoruumi väliselt efektse ja absurdse tüübina nagu mees “valest filmist”: kiilaks pöetud pea, must nahkpalitu, punane nelk revolutsiooni sümbolina rinnataskus… Kõige rabavamad on Gary ilmatu suured silmad. Uukkivi enda hea inimese silmad on malbed ja humoorikalt vidukil, Gary silmad aga pingsalt pärani ja üleloomulikult ümmargused. Neis silmades vaheldub sõge fanatism halenaljaka juhmusega, tige ähvardus alasti abitusega. “Õnnetu inimene – über-untermensch,” kleebib Garyle tabava sõnasildi külge lõhverdis Eddie (Margus Tabor). Gary on surnud eluringis rabaja, äraaetud tööhobune. Pealekauba “poliitiline loom”, kelle anarhisti-ideaalid ulatuvad ülemöödunud sajandisse (Sergei Net?ajevi “Revolutsiooniline katekismus”). Kui Gary kuuleb käivitavat märgusõna, laob ta kärmelt lagedale oma veendumuste arsenali. Aga erinevalt Eddie’st on Gary võimeline kaasinimest ära kuulama, veel suuteline sisuliselt suhtlema. Tegelikult lihtsalt üleväsinud ja omadega tupikus. Ivo Uukkivi uudsete väljendusvahenditega intensiivses mängus sulavad ehedus ja distants valus-vaimukalt üheks, peen iroonia suubub viimaks tasasesse traagikasse. “Gagarini puiestee” lõpplahendus, õigemini selle puudumine on elulis-pessimistlik. Gary pärib igaühelt: “Mis sa minu asemel teeks?” Kolm korda, ise iga korraga lootusetum. Kas kellelgi on vastus varuks? Kahe tunni pärast jälle tagasi tööle? Või… sillalt alla? “Ma loobusin naeratamisest.” Daniel, politseinik – Riho Rosberg. Judy Upton “Ashes and Sand”, lavastaja Annabelle Comyn. Esietendus 21. veebruaril 2003 Eesti Riiklikus Nukuteatris. Politseinik-uurija Daniel McClune’i ametikohustuste hulka kuuluks ka Gary arreteerimine, aga tema töötab ühes teises linnakeses. Danielil on kõrini tööst ja vihmast, kurikaeltest ja iseendast. Tema tahab elumuutust, tahab siit ära, päikselisele Gibraltarile. Nukuteatri afi?il mõjub “Ashes and Sand” (“Tuhk/põrm ja liiv” – meie keeli oleks vastav väljend “mullast oled sa võetud…”, nagu üks targem inimene seletas) kui trafaretsevõitu “noortekas” ehk hoiatusnäidend raevukast plikade kambast elud¯unglis. Kindlasti mõistavad koolinoored ja täiskasvanud seda lugu erinevalt, tont teab, kes on päris adressaat. Minu jaoks on põnevaim tegelane politseinik Daniel, too plikabande ihaldusobjekt, kes sulgub vagusalt koduseinte vahele koos näpatud naistekingadega… Hirmlihtne oleks Dannyle haigutava psühholoogi kombel kompleksid külge sõnastada või teismelise kombel (heitunult?) ta üle itsitada-irvitada. Ent Riho Rosbergi osatäitmise teeb köitvaks ja komplitseerituks just tema Danieli normaalsus, vaos-hoitus, pärsitud sarm. Rosbergi Daniel ei ole mingi Depp ega Delon (minu nooruse ekraani-arm!) ega üldse filmilik adrenaliinikütt. Pole temas ka atraktiivset pahelisust ega nilbust. Ta ei haaku ainsagi stampkujutlusega Unelmate Mehest, aga just tänu sellele äratabki usaldust. Ja pakub täiskasvanud vaatajale saalis ängiseguseid samastumisvõimalusi (teatud piirini, loodetavasti…?!), n.-ö. frustratsiooni teraapiat. Näitleja suhtub rolli neutraalse osavõtlikkusega. Osalahendus on saladuseküllane, paradoksaalne, lõpuni sümpaatne. Samas pole too Danny kukupai ega märter, ta isik tekitab hulga küsimusi. Näiteks, milline on Danieli osadus-süü tema silma all sirgunud tüdrukute eluhoiakutes ja valikutes? Missugune mees oli Daniel ise, enne kui loobus naeratamisest? “Ashes and Sand” finaal on erksalt vastuokslik nagu kogu Annabelle Comyni lakooniline, sissemängimise käigus täpseks teravnenud lavastus. Plikade kättemaksu-rituaali ohvrina läbinud Daniel kössitab apaatsena, kuni küünitab nätsukommi Mentose järele (irooniline viide reklaami-enesekindlusele!). Ja korraga Daniel naeratab: defineerimatult, aga vist tõeliselt. Ses naeratuses ei adu meeleheidet ega meeltesegadust, pigem vabanemist. Ellujäämise rõõm? Elus olemise tunne, üle hulga aja? Ja mitte kirkal Gibraltaril, vaid vihmahallis kodulinnas. PILLE-RIIN PURJE
|
