On jäänud mulje, et sooviksite keelestrateegias näha kooli keeleõpetuse kasvatusliku suuna tugevdamist. Mida õieti peate silmas identiteediõpetuse all? Kas koolis peaks tegutsema patriotismivolinik?
Tänapäeva maailmas on ideoloogiad vaba konkurentsi tingimustes. Peale jääb see, mis suudab oma väärtussüsteemi kõige mõjuvamalt edasi anda. Küsimus on selles, kas Eesti peaks turule tooma ka oma ideoloogia. Õigemini, Eesti ideoloogia on turul juba K. J. Petersonist alates, küsimus on pigem selles, kas peaksime ajaga kaasas käies rohkem vaeva nägema selle arendamise ja turustamisega.
Vastus on jah, sest iga kooslus, olgu see siis mõne riigi kodanikkond, etniline rahvus, poliitiline liikumine, usulahk või mootorrattajõuk vajab ühisidentiteeti, et toimida iseseisva ja eristuva rühmana. Identiteedi kujundab ideoloogia. Kui ideoloogia on mannetu ega suuda võistelda konkureerivatega, siis satub kooslus kriisi ja võib ka laguneda.
Ühisidentiteedi tähtsust on mõistnud kõik edukalt püsinud kogukonnad. Need, kes ei mõistnud, on lakanud olemast, näiteks jugoslaavia, liivi või vennastekoguduse. Ühisidentiteet on hädavajalik ka uutele sündivatele kooslustele. “Erasmuse” raames on näiteks algatatud arendusprojekt, mis püüab leida teid, kuidas kujundada EU liikmesmaade emakeeleõpetuses praegu domineerivad rahvuskesksed ideoloogiad ümber ühiseuroopalikuks. See, kas Euroopa Liit jääb püsima ka pikemas perspektiivis, sõltub sellest, kas õnnestub luua toimiv ühisidentiteet.
Niisiis, kui me ei soovi tänapäeva üliavatud maailmas iseennast kaotada, tuleb olla ideoloogiaturul konkurentsivõimeline. Eesti peab olema kohalik tõmbekeskus, mis imeb laiast maailmast tagasi õppima- ja lapsehoidjaksläinud ja seob need, kes siia paremat elu on tulnud otsima.
Institutsionaalselt on kõige võimsam ideoloogiaasutus kool. Pole kahtlust, et kool identiteedikasvatusega ka tegeleb, kuid praegu vaid niipalju, kui üks või teine õpetaja vajalikuks peab, ja sellises vormis, kui heaks arvab. Mingit süsteemset metoodikat pole, vormid on sageli ajast maha jäänud. Avalikkus arvab põlglikult, et identiteedikasvatus tähendab krunniga tädikest, kes hardusega segatud paatoses patriootlikku kasvatustööd läbi viib.
Ajal kui narko- ja aidsiennetustöö vajalikkuses ei kahtle keegi, on minu ettepanekute peale hakata looma ka kaasaja nõuetele vastavat identiteediarendust mõni mind avalikult keelenatsiks nimetanud. Samas on kultuuriliselt, mitte geneetiliselt defineeritud rahvus siiani ühiskondliku lojaalsuse kõige avaram vorm ja pole vähimatki märke, et see hakkaks muutuma. Kadumistendentsi näitavad vaid need etnilised kooslused, kes ei ole suutnud välja arendada kultuuriliselt tugevat identiteeti.
Identiteedikasvatus pole midagi häbiväärset. Piinlik on vaid see, kui seda tehakse räigelt või haletsusväärselt. Kaasaegseid identiteediarenduse vorme ja metoodikat aga ei tööta välja põlve otsas. Selleks on vaja riiklikku tahet, tippajusid ja raha.

A. K.