|
|
|
Eesti keel kõrgkoolis
Meie ajalugu ja rahvaarvu vaadates on eestikeelne kõrgharidus täiesti ebaloogiline, et mitte öelda – see on ime. Üpris tõepäraste ennustuste kohaselt on poole sajandi pärast alles vaid 10% tänapäeval kasutatavaist keeltest ning allesjäänuid iseloomustab vähemalt kaks omadust: need peavad olema n-ö arvutikeeled ja need peavad olema ka kõrghariduse, st teaduse keeled. Juba kolmandat aastat koostab ligi paarikümnest eesti keele (ja ka teiste keelte) tippasjatundjast koosnev Eesti keelenõukogu “Eesti keele arendamise strateegiat (2004 – 2010)”. See on kava, mis “seob keele, keele kasutamiseks ja säilitamiseks vajalikud tegevused, keelt kasutavad inimesed ning riigi, mis õigusloome, halduse ja suhtekorraldusliku tegevuse kaudu peab tagama Eesti territooriumil eesti keele eeliskasutuse nii tänapäeval kui tulevikus”. Strateegia peaks Riigikogus vastu võetama järgmisel aastal ning sellel on palju osi, üks neist keelekasutus teaduses ja kõrghariduses. Mida öeldakse seal eesti keele kui teaduse ja kõrghariduse keele kohta?Kas eesti keeles? Tartu ülikooli 2000. aasta publitseerimisstatistikast (pole alust arvata, et olukord mujal teist moodi on) selgub, et 1566 artiklist on 794 inglise, 702 eesti ja 24 saksa keeles. Seega eesti keeles alla poole ilmutatust. Doktoriväitekirjadest on inglise keeles 80%. Tõepoolest, teadus on ülemaailmne tegevusvaldkond, milles kiire ja selge kommunikatsiooni osatähtsus on üha suurenenud. Tulemused, millest sõltub rahastamine, peab tegema kohe rahvusvahelisele teadlaskonnale tuttavaks, teadlaste kogukonna suhtlemiskeeleks on kujunenud inglise keel. Teaduse hindamisraportites on tähtsuselt esikohal eelretsenseeritavates ajakirjades ilmutatu, ja need ajakirjad on enamasti inglise keeles. Seega on ingliskeelsete tööde suur osakaal ühtepidi mõistetav, kuid sellegipoolest mitte vähem hirmutav tendents. Inglise keeles kirjutamine ei ole aga sugugi ainuvõimalik ja -vajalik, see on selge ka Eesti teadust väljastpoolt vaatlejatele: väliseksperdidki on tunnistanud, et eestlastele olulistest teemadest (keskkond, loodus, ühiskond, aga eelkõige muidugi rahvusteadused) tuleb kirjutada eesti keeles. Meil tuleb seda aga ka endale üha julgemalt kinnitada ning seda põhimõtet tegudega toetada. Õppetöös on eestikeelsuse protsent muidugi oluliselt kõrgem, kuid tugev surve keelevahetuse suunas on ka siin (õpikute paremikku kuuluvad välismaised väljaanded on ingliskeelsed, nende tõlkimist ei soodusta eelnevalt osutatud kodumaise teadusloomingu keelsus). Ülikoolid on rahvusvahelistumas ka külalisõppejõudude ning välismaiste üliõpilaste kaudu. Kui esimesed tõstavad õppetöö kvaliteeti, siis teised on kasulikud majanduslikult. Eitamata internatsionaalsuse tähtsust, ei tuleks kõrgkooli eesti keelt tuua selle ohvriks, vaid kasutada olukorda eesti keele levikuala suurendamiseks. Välisüliõpilastele suunatud atraktiivsed eesti keele kursused peaksid olema ihaldusväärne õppimiskoht, kuhu ei sunnita, vaid konkureeritakse; välisõppejõududel peaks olema kohustus teatud aja jooksul eesti keel selgeks õppida. Põhjused emakeelse kõrghariduse säilitamiseks on üldkokkuvõttes järgmised: l selleta halveneb omandatud teadmiste kvaliteet: emakeelne õppimine on tulemuslikum kui tahes hästi omandatud võõrkeeles õppimisest (lisaks on vastupidiselt üpris laialt levinud kõrgele enesehinnangule tegelik inglise keele oskus viletsavõitu) l teaduskeel toidab teisi allkeeli (kui pole eestikeelset arstiteaduslikku oskussõnavara, ei saa arst patsiendiga eesti keeles rääkida), emakeelne kõrgharidussüsteem kui institutsioon hoiab elus emakeelse üldhariduse (eestikeelsel gümnaasiumil pole mõtet, kui puudub eestikeelne ülikool; edasi jõuame põhikooli õppekeele juurde) l emakeelse teadustegevuse ja kõrghariduseta kannatab ühiskonna demokraatlikkus – nii sellepärast, et osa ühiskonnast jäetakse kõrghariduse saamisest ilma, kui sellepärastki, et maksumaksjal on õigus selges emakeeles, st riigikeeles teada saada, mida tema raha eest ülikoolides ja teistes teadusasutustes tehakse. Missuguses eesti keeles? Kõrghariduse eestikeelsusest vähem tähtis ei ole ülikoolides kasutatava eesti keele kvaliteet. On uurimustega kinnitatud tõsiasi, et emakeeleoskuse tipp on gümnaasiumi lõpp, sealt edasi tuleb langus, mis nii ülikooliõpinguis kui tööelus viib selleni, et “mõte on ammu metsas, aga lause läheb ikka edasi” (Märt Rask). Keelenõukogu ettepaneku kõikidel erialadel kohustuslik keelekursus sisse seada lükkasid kõrgkoolid sügisel tagasi (tõsi, ettepanek oli toorevõitu). Vahest oli põhjus ka kavatsuste väheses selgitamises. Kõnealune aine peaks endast kujutama tekstiloome-, stiili- ja erialakeele õpetust. Seni on paraku tulnud rohkem lappida gümnaasiumiharidusesse jäänud auke, kuni ortograafiareeglite kordamiseni välja. Küsimus, kas lahenduse võiks pakkuda uut moodi emakeele riigieksam, mis motiveeriks gümnasiste oma emakeeleoskust mitmekülgsemaks arendama, tuleb rahulikult ja põhjalikult kaalumisele võtta. Ka iga kõrgkoolis töötav õppejõud peaks olema oma alast eesti keeles rääkimise ja kirjutamise õpetaja, kas isikliku eeskujuga või teinekord lausa praktilist abi andes. Ühe diplomitöö oponendi hinnangust leitud tsitaat “Retsensent ei ole pidanud oma ülesandeks töös esinevate mitmete kirjavigade leidmist ja neile osundamist” ei ole ehk siiski valdava hoiaku märk. Sellest on tunnistust andnud omaaegne diskussioon Sirbi veergudel, arutelud, konverentsid ja seminarid (möödunud aastal seitsmeosaline sari “Eesti teaduskeel ja Euroopa Liit”). Eesti keele strateegia koostamiseks sooritatud uuringute vältel võis peaaegu iga eriala kõrgharitud spetsialistidelt kuulda, et nad küll tahaksid oma erialast ilusas eesti keeles rääkida, aga ei oska, sest keskkoolis õpitu on meelest läinud ja ülikoolis pole õpetatud. Seega on kõiki erialasid hõlmava akadeemilise emakeeleõppe teema jätkuvalt aktuaalne ning päris kindlasti jõuavad selle korraldamise ideed ka keelestrateegiasse, selle kaudu aga loodetavasti ka tegelikku ülikooliõppesse. Kokkuvõtteks. Emakeele kui eestlase enesemääratluse tähtsaima komponendi arengu tagamiseks tuleb eesti keeles ja eesti keelt õpetada ka kõrgkoolis, selles keeles tuleb teadust teha ning teadusest rääkida ja kirjutada. KATRIN KERN,
|
