Keelestrateegiast, praegune seis

“Eesti keele arendamise strateegia aastateks 2004 – 2010” on suuremahuline projekt, mida kureerib haridusministri asutatud Eesti keelenõukogu (EKN). Nõukogu ise koosneb meie keeleteadlaste ja keeleametnike koorekihist, üritades oma tegemistes erineda tavalisest mallist, mis näeb ette tosinkond liiget ja üht töötegijat (sekretär), kuid mitte ühtki vastutajat. Seega on nõukogu seisukohal, et kui eesti keele strateegia on väärt tegemist, siis on see väärt ka hästi tegemist.

Eestis ei koostata keelestrateegiat esimest korda. Esimene katse toimus aastatel 1996 – 1998 ning seda koostasid PHARE annetatud 4 miljoni krooni eest selleks palgatud ametnikud, kel keelega küllaltki kauge suhe. Lõpptulemuseks jäi klantspaberil üllitis nimega “Muukeelse elanikkonna keeleõppestrateegia”, mille meeldejäävamaks osaks olid kunstilised fotod, selle tagasihoidlikku ja segast sisu vaevalt et keegi enam mäletab.
Praegune katse võeti ette aastal 2000, kui Euroopa keelte aasta tähistamine aastal 2001 andis võimaluse ka eesti keele jaoks vajalikke töid ette võtta. Kokkuleppel tolleaegse haridusministri Tõnis Lukasega jaotati tööd ja tegemised kogumaksumuses 6 miljonit krooni kolme aasta, 2001 – 2003 peale. Kui esimesel kahel aastal finantseerimisel suuremaid tõrkeid ei olnud, siis viimase aasta finantseerimisel Keskerakond üllatas: nimelt vähendas eelmine keskerakondlik haridusminister Mailis Rand viimase aasta finantseerimist ligi miljoni (poole!) võrra! Hoolimata järelepärimistest teo motiivide ja oodatavate tulemuste kohta selgitusi tema käest ei saanud.
Praegu on jõutud koostamise viimasesse aastasse ning IV eelvariandi juurde. Tegijaid on olnud palju ning valdavas enamuses on nad ka tööga tublilt hakkama saanud. Eriti tahaks välja tuua kirjakeele kasutusvaldkondi kaardistavad uuringud, millest osa (nt üldhariduskool, ajakirjandus, meelelahutus, teave ja reklaam, infotehnoloogia jt) vajaks laiemat tutvustamist. Osaliselt on seda ka tehtud, näiteks väike osa Silvi Vare venekeelse kooli kohta kogutud materjalist ilmus pealkirjaga “Kui palju peab vene kooli lõpetaja oskama eesti keelt?” möödunud nädalal Õpetajate Lehes. Sellele järgnes keeleametniku kommentaar: ...Venekeelse gümnaasiumi üleminekuks eestikeelsele õppele ma praegu valmidust ei näe. On vaid emotsionaalne seadusesäte ülemineku algusest, mille täitmisele keegi eriti mõelnud pole... Kommenteerija suhtumise põhjal on päris selge, miks meil keelega just selline seis on.
Keelestrateegia tähendab kava, mis näitab, kuidas on võimalik praegusest keelelisest olukorrast jõuda soovitud keelelise olukorrani. Siin tabab lugejat esimene üllatus: eesmärgiks seatud soovitud keelelist olukorda polegi fikseeritud! Selline hämmastav tõik pole aga seganud strateegia koostajaid. Objektiivsuse nimel tuleb täpsustada, et valdav osa seniseid uuringuid käsitlebki praegust keelelist olukorda, küll on aga selge, et sellisel kujul kirjatöö strateegia nime ei vääri.
Keelestrateegia hõlmab ühiskonna keelekeskkonna kujundamist, seega nii keelt kui ka ühiskonda. Viimase analüüsimisel on siiani jäädud hätta. Nõukogude ajal keeleteaduses vastavat sotsiolingvistilist valdkonda ei olnudki, kui siia mitte arvata ideoloogiliselt ette määratud tulemusega eesti-vene kakskeelsuse uuringuid. Ka praegu õpetatakse sotsiolingvistilisi aineid ning viiakse regulaarselt läbi sotsiolingvistilisi uurimusi ainult Tallinna Pedagoogikaülikoolis, mis on kindlasti takistanud mujal maailmas vägagi jõudsalt areneva vastava valdkonna arengut. Tendents süveneda tekstidesse ja vältida ühiskonna keelelise käitumise analüüsi on tõsiseks puuduseks, millest ei saa mööda vaadata. Keelekeskkonna makrotasandi nähtuste analüüsil on jäädud hätta, mõnes kohas on toodud nähtuste/institutsioonide arglik loetelu või üldine sõnamulin, üldjuhul pole sedagi. Esitatud variandist ei saa mingit pilti praegusest keelekorraldusest, selle tugevatest ja nõrkadest külgedest ning keele juhtimiskorraldusest. Üheks põhjuseks on osutunud keelenõukogu juhtimise allutamine haridusministeeriumi ametnikele, kes on igati üritanud vältida ühiskonna teravate probleemide uurimist eesmärgiga hoiduda oma keeletegemistega rappa läinud poliitikute ärritamisest ning mõnikord kanaliseerinud nõukogu initsiatiivi sobivalt haridus- ja teadusministeeriumi (HTM). Näiteks EKN ettepanek ülikooliseaduse täiendamiseks seadusandjani ei jõudnudki, sest jäi toppama kuskil HTMis, ilma et kogu askeldamisest mingit kirjalikku jälge oleks jäänud. Möödunud sügise EKNi ja Vabariigi Valitsuse kohtumisel esindas EKNi ainult üks haridusministeeriumi ametnik, nõukogu poolt määratud keeleteadlasele teatas HTM, et rohkem inimesi Vabariigi Valitsuse istungile kahjuks ei mahu. Ka muud initsiatiivid filtreerib HTM läbi, enne kui nõukogul köhatada lubatakse. Selline HTMi ametnike “ruulimine” vähendab oluliselt EKNi võimalusi ka adekvaatse keelestrateegia koostamisel.
Keelestrateegia praegune versioon ehmatab oma nõrga algusega. Nõrgale sissejuhatusele järgneb muidki probleemseid osasid. Näiteks rahvusvahelist keelekeskkonda reguleerivate õigusstandardite analüüs kujutab endast praegusel hetkel mõnd lehekülge keeleõigusinstrumentide valikulist loetelu ning rõõmustavat lõppjäreldust: vastavas vallas on Eestis kõik korras, välja arvatud see, et vähemuskeelsed (venelased?) ei saa oma avalikku teavet (venekeelseid plakateid?) avalikult üles riputada. Väide ise on asjatundmatu ja väär, vastav osa vajab asjatundja poolt ümbertegemist. Tunduvalt tugevam on siseriiklikku keeleõigust käsitlev osa, millest aga ei leia loetelu lahendamata probleemidest, vastuoludest ja lünkadest ning edaspidist tegevuskava. Lugeja rõõmuks on strateegia teine pool märgatavalt teaduslikum.
Praeguse versiooni ideoloogia, mis käsitleb keelt autonoomse süsteemina ning minimiseerib selle kokkupuuted ühiskonnaga, kuulub kahe ilmasõja vahelisse perioodi. Läänemaailmas oleks selliste arusaamadega praegu lagedaletulemine ülimalt omapärane. Mahajäämuse põhjuseks on ilmselt nõukoguliku totalitaarse ideoloogia tekitatud teadmislüngad ning liignapid kokkupuuted tänapäeva teadusega. Samaaegselt ei ole kõik kadunud: mõne vastava valdkonna õpiku lehitsemisest võib keelestrateegia edasiarendamisel märgatavat tulu tõusta.
Eesti keele strateegia kavakohase valmimiseni on jäänud aega üle poole aasta, tegemata töid on julgelt aasta võrra rohkem. Üksjagu süüd on siin kindlasti Mailis Rannal oma imetabase finantseerimiskavaga, kuid osa tuleb ka tegijatel enda kanda võtta. Ometi ei ole praegu tegemist lõppvariandiga, seega jääb lootus, et hea tahtmise (ning uue haridusministri poolt eraldatavate ressursside) korral valmib ka kunagi töö, millest Eestile kasu on.

MART RANNUT,
TPÜ dotsent, Eesti keelenõukogu liige