Oleme rahvas ja meil on riik. Emakeel, mis ka riigikeel. Meie riik tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise – eestlasele enesestmõistetav asi, mille peale poleks nagu enam vaja mõelda. Aga on ka kolmandik elanikkonnast, kes kodakondsuse ja riigikeele oskuseta. 10 aastat on kestnud väline surve naturalisatsiooni hõlbustada. See ei hõlmavat küll keeleoskusele esitatavaid nõudeid, kinnitas viimati (siiski alles teisel külastuspäeval) sel nädalal kohapeal käinud kõrge ametnik, Euroopa Nõukogu peasekretär Walter Schwimmer, kes meie kodakondsuspoliitikas tõsist puudujääki nägi. Meie saadikukandidaatidele ei kehti enam riigikeele oskuse nõue ja riigikogu töökeel on hääletatav asi. Eesti koolis on võõrkeeletunde rohkem kui emakeele omi. ELi on mindud 10 aastat, jutt on käinud selle ümber, et elujärg paraneb, et turg laieneb, et Euroopas soositakse liidu kõiki ametlikke töökeeli. Ja et eestlane olla on luksus – mida pole ilmselt enesele mõistlik ega kasulik lubada.
Igal keelel ja rahval on oma arenguspiraal, allpool on võrrelda eesti, komi ja norra keele oma. “Kultuuri kui inimolemise viisi määrab suuresti rahvaste mälumaht. Kultuuri elujõud on järjepidevuses ning võimes töödelda loendamatuid seoseid, mis üha tekivad,” ütles 5. IV loomeliitude pleenumi 15. aastapäeva kõnes Enn Lillemets. Kõige struktuursemalt sisaldub sellise töötlemise kood keeles. Kui vahetame keelt, kaotame ka võime luua ja näha kultuuriseoseid – kaotame oma olemise viisi. Ükskord tuleks ometi lõpetada jutt, et eesti keelt tuleb hoida sellepärast, et eesti keel on ilus; et peame rääkima ilusat eesti keelt. Keel on rahvusele strateegiline küsimus.
Väikerahva ühe osa himu loobuda emakeelest ja omandada vabatahtlikult inglise (prantsuse, saksa?) “põhitöökeelega” liidu viletsa keeleoskusega “siseimmigrandi” staatus jahmatab oma masohhismiga… ent – teoksil on ka eesti keele strateegia koostamine.

AILI KÜNSTLER