Filosoofiaõpik võrgutagu tarkuse armastajaid!

Eestis keeb väike filosoofiabuum. Seoses mitmete oluliste teoste ja kogumike ilmumisega on ajakirjanduses viimase poole aasta jooksul käinud tihe diskussioon. Nagu meie maal kombeks, tegeldakse arutelu käigus ka vargamäeliku ärategemisega, kuid rohkem on siiski tõsist sisulist juttu – see teeb ainult rõõmu. Kuid filosoofia loomuse üle mediteerides jääb üks tükike filosoofiat enamasti vaeslapse ossa. See tükike hingitseb väljaspool ülikoole ja akadeemilisi ringkondi, kuid määrab ometi sageli selle, kas noor inimene saab filosoofia lummusse vangistatud või hoopis sellest lõplikult eemale peletatud. Pean silmas filosoofia õpetamist keskkoolis.
Tõsi, vahel kõneldakse sellestki, viimasel ajal küll harvemini. Igaüks, kes kasvõi põgusalt tunneb koolis õpetamise ja filosoofia määratlemise problemaatikat, aimab kindlasti, milline probleemipundar nende kahe asja segunemisel esile kerkib. Kahjuks keskenduvad senised filosoofia õpetamise temaatilised arutelud Eestis küsimusele, millist filosoofiat peaks õpetama ja millist ei tohiks.1 Seega jätkatakse lihtsalt filosoofia määratlemise alg-riidu teisel polügoonil. Järgnevaga sooviksin rõhutada, et on ka tähtsamaid küsimusi, mida arutada, probleeme, mida saaksime täiesti vabalt käsitleda isegi vastandlikest filosoofiamääratlustest lähtudes. Üritan eestikeelsete filosoofiaõpikute kaardistamise kaudu vaagida küsimust, milline peaks olema hea filosoofiaõpik. Vaatluse eesmärgiks pole kedagi maha teha: tänan siiralt kõiki autoreid, kes on võtnud vaevaks õpikuid kirjutada. Kuigi filosoofina tahaksin ka mina hüüda: kõik või mitte midagi, pean õpetajana siiski möönma, et parem varblane pihus…
 
Filosoofia õpetamisest Eestis
Traditsiooniline platonist väidaks, et filosoofiat tuleb õpetada ainult Filosoofia Idee järgi. Kuid juba Aristoteles möönis: olevast saab kõnelda mitmeti2. Ehk suudaksime leppida sellega, et ka filosoofiasse võib inimesi juhatada mitmeti? Pole ühtegi õppeainet, kus ei vaieldaks õpetamismeetodite sobivuse üle, filosoofia on aga igast konkreetsest teadusest olulisel määral mitmepalgelisem.
Praegu on igati sobiv hetk sõjakirve matmiseks ning eri õpetusviiside tunnustamiseks, kuna uues, 2002. aastal kehtima hakanud riiklikus õppekavas on filosoofia valikaine staatuses. Kuigi sellisel staatusel on hulk miinuseid, näiteks on paljudes koolides sunduse kadumise tõttu kadunud ka filosoofiaõpe, leidub siiski ka oluline eelis: uues õppekavas ei ole fikseeritud valikainete ainekavasid. Seega saab õpetaja ise valida, kuidas ta filosoofiat õpetab, ega ole riiklikust dokumendist ahistatud.
Olgu siinkohal nimetatud traditsioonilised õpetusviisid: filosoofia põhiprobleemid (oli sunnitud valik eelmises, 1996 – 2001 kehtinud õppekavas), filosoofia ajalugu, alliktekstidel baseeruv õpetamine, eetika, lisaks veel mitmed vähem levinud viisid nagu elufilosoofia, filosoofia lastele, teisi õppeaineid lõimiv tunnetusteooria jne. Järgnevalt vaatleme õpikuid selle eristuse alusel.
Arvan, et see, millise raamistiku abil filosoofiat õpetada, on õpetamisprotsessis alles kolmandajärguline küsimus. Esmatähtis on õpetaja roll: ükskõik kui hea aineprogramm ei silu halva õpetaja tööd (sageli ei kõlba õppinud filosoofid just seetõttu õpetajaks, et nad on fanaatikud). Tähtsuselt teine on see, et õppematerjalid oleksid koostatud ja kujundatud huvitavalt.
 
Kiirpilk õpikutele
Kui meenutada, et okupatsiooniaastatel ei õpetatud Eestis keskkoolis üldse filosoofiat ega koolitatud üheski ülikoolis elukutselisi filosoofe, siis tuleb tunnistada, et välja antud kirjanduse hulk polegi kümmekonna aasta kohta nii väike. Kuigi spetsiaalseid kooliõpikuid on vähe, korvavad puudujäägi üldharivad sissejuhatavad teosed, mida saab hea tahtmise korral samuti õppetöös kasutada. Omaette probleem on see, kuidas olemasolevad raamatud reaalselt kooli jõuaksid, kuid siinkohal me selle üle ei arutle.
Filosoofia põhiprobleemide õpikud. Neid on kaks. I. Meose “Filosoofia põhiprobleemid” (1998) ja vastne Raeperi-Smithi “Pilk ideede maailma” (2003). Viimane on õieti filosoofiat ja religiooni lõimiv, mistõttu osa probleeme ei puutu otseselt filosoofiasse. Samuti on kõnealune tõlkeraamat väga lakooniline ja lihtsustav, kuid see-eest ahvatlevalt kujundatud ja oluliste graafikutega varustatud. Meose õpikus on probleemide valik väiksem ja käsitlused pikemad, kuid kuna seal puudub täiesti ajalooline perspektiiv, on olnud kuulda kurtmist, et õpik on filosoofiasse sissejuhatamiseks siiski liiga raske3. Lisaks neile kahele on olemas veel Joadi “Sissejuhatus filosoofiasse” (originaal 1936) ja Danto “Ühendused maailmaga” (2000), mis koolis kasutamise jaoks liiga kaalukad ning pole ka vastavalt kujundatud.
Kahe esmalt mainitud õpiku järgi saab kompetentne õpetaja kindlasti noori filosoofia võlumaailma juhatada. Eelmine riiklik õppekava, mis just probleemõpet peale surus, pidas silmas ka seda, et enamasti ei õpeta filosoofiat koolis elukutselised filosoofid ja filosoofia ajalugu kipub nende käes filosoofide kogumiks taanduma, probleemõppega nii ei juhtu. Ent probleemõppe raskusega arvestades on karjuv puudus põhjalikest metoodilistest abimaterjalidest õpetajale. Kuid siiani ei tegelda Eestis minu teada filosoofia õpetamise metoodika uurimisega. Meose õpiku juurde käib ka töövihik, mis arendab minu arvates siiski liialt õpikust lõikude ümberkirjutamist, mis ei haaku hästi probleemõppe vaimuga.
Filosoofia ajaloo õpikud. Spetsiaalselt koolide jaoks on tehtud kaks õpikut: Graubergi-Kivinurga “Maailm. Tõde. Vabadus” (1991) ning Meose kolmeosaline “Peatükke filosoofia ajaloost” (viimane trükk 2000). Meose üllitised on kergemini jälgitavad, paremini struktureeritud ja kujundatud, kuid Grauberg-Kivinurk on seevastu sidusam, kattes enam-vähem kogu Lääne filosoofia ajaloo. Kuna Meose õpikud on üles ehitatud isikukeskselt, valitseb nende järgi õpetades oht jääda filosoofide tasandile, jõudmata filosoofiani, seda enam, et märgatav osa materjalist puudutab filosoofide biograafiat. Kolmele köitele vaatamata pole seal kõiki vajalikke filosoofia tippe – puudub näiteks Marx! Graubergi-Kivinurga õpiku sidususe nullib aga halb kujundus: õpilane lihtsalt ei vaevu end ühes jorus jooksvast jutust läbi närima.
Kõigi nende õpikute ühine puudus on ajastulise perspektiivi puudumine. Filosoofia ajaloo kaudu tuleks minu arvates näidata ka seda, kuidas mõtlemine muutub (see, kuidas muutusi seletada, sõltub juba õpetaja eelistustest). Seega tuleks õpetajal ajastute probleemsituatsioon omalt poolt lisada, õnneks saab õpetaja selleks kasutada mitmeid korralikke abimaterjale. Kõige põhjalikum on A. Tooli Tartu ülikooli loengukonspekt “Sissejuhatus filosoofia ajalukku” (www.ut.ee/flfi), kuid julgen soovitada ka E. Salumaa “Filosoofia ajalugu”, E. Saarineni “Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini”, isegi juba esimese vabariigi aegset W. Durant’i “Lugusid filosoofia ajaloost”. Olemisajaloolise perspektiivi avamise koha pealt on ületamatu T. Luige “Filosoofiast kõnelda” (2002). Ülejäänud teosed on juba liiga pealiskaudsed (T. Künnapas, “Suured mõtlejad”) või äärmuslikult ideoloogilised (okupatsiooniaegsed käsitlused). Mina ise juhataksin võimaluse korral noori filosoofia ajalukku hoopis B. Magee toreda pildiraamatu “Filosoofia loo” (2000) abil. Kuigi lakooniline, pole see siiski lihtsustavam kui teised praegu käibel õpikud; atraktiivne ja professionaalne kujundus on just see, mida õpilane ootab.
Filosoofia lugemik – sellest, mida pole. Aga oleks hädasti vaja! Alliktekstidel baseeruv õpetus on hea väljund neile õpetajatele, kes ei suuda liigse lihtsustamiseni laskuda. Mahuka lugemiku korral saaks võtta kõrvale mõne lakoonilise õpiku (“Pilk ideede maailma”, “Filosoofia lugu”) ning jätkata juba tekstidega. Mina igatahes ei kujuta ette filosoofia õpetamist ilma seminarideta! Olgugi, et kultuuriajakirjades on suur hulk olulisi baastekste juba ilmunud, oleks siiski vaja koondada need lugemikku, muidu kulub enamik aurust tekstide hankimise-paljundamise peale. Teine vajalik abivahend on sõnastik, kuid kuna paarist viimati ilmunust on ajakirjanduses ohtralt juttu tehtud, siis ma sellel pikemalt ei peatu.
Eetika õpikud. Kuigi eetikast on viimasel ajal kõige rohkem juttu, puudub meil siiski kaasaegne kooliõpilasele sobilik õpik. Üht-teist võib leida nii juba mainitud filosoofia ajaloo kui ka põhiprobleemide õpikuist, kuid sellest ei piisa. Puudu on õpik, mis tutvustaks lühidalt metaeetika põhiküsimusi, kaardistaks mõne levinud eristuse järgi moraalireeglite põhjendamise viisid ning tutvustaks nii klassikalisi kui ka moodsaid teravaid moraaliprobleeme. Oleks seejuures hästi kujundatud, kontseptuaalsete skeemidega varustatud ning ärgitaks õpilasi normatiivse mõtlemise suunas. Ükski olemasolevatest õpikutest nendele nõuetele ei vasta. Parimaks tuleb tunnistada M. Tuuliku “Eetika ja moraal” (2002). A. Laanemäe “Eetika alused” (2000) ning J. Veimeri “Eetikast” (1990) on metoodilisest vaatevinklist segapudru ning kujunduselt allpool igasugust arvestust (viimast saab fragmentide rohkuse tõttu siiski kasutada lugemikuna). Muud allikad (nt. I. Meose “Valimik teemasid eetikast”) ei ole enam õpikud, küll aga võivad osutuda kasulikuks õpetajale. Parim eestikeelne süsteemne käsitlus on jällegi elektrooniline T. Hallapi “Analüütilise eetika konspekt Tartu Ülikoolis” (www.ut.ee/flfi).
Õigupoolest peaks veel rääkima ka loogika õpikutest, kuid kuna olen sel alal võhik, ei julge suud pruukida. Mulle tundub, et seal õpikupuudust ei ole, Tamme-Tammeti-Prangi “Loogika” (1997) on igatahes kasutusel ka ülikooliõpikuna.
Kuigi mõne üksiku ülikoolikursuse tarbeks on õpikuks sobiv teos olemas (enamasti tõlgitud), pole lootustki, et lähiajal uusi tasemel ülikooliõpikuid sünniks – arvestades, et õpiku kirjutamine ei lähe praeguste standardite kohaselt teadustööna arvesse.
 
Paremate õpikute poole?
Eelneva vaatluse kokkuvõtteks võiks öelda, et meil on õpikute osas tublisti arenguruumi, kuid pole põhjust ka suisa halada. Kes väidab, et nende õpikutega ei saa filosoofiat õpetada, annab hinnangu esmajoones oma võimetele.
Väga hea õpiku kirjutamine on nagu köiel balansseerimine: see ei tohi olla liiga akadeemiline ja kuiv, aga ka mitte tarbetult lihtsustav. Ei tohiks jäigalt vastandada probleeme ja ajalugu: väga hea õpik avab probleemikeskse ülesehituse korral ka mõtteloolise tausta ning ajalookeskse raamistiku puhul ajastu filosoofilised põhiprobleemid. Arvestades seda, et filosoofiat õpetatakse eri mahus, peaks see sisaldama 2-3 süvenemise astet, mis oleksid selgelt eristatud. Kindlasti kuulub õpiku juurde mahukas lugemik ning metoodiline raamat õpetaja abistamiseks.
Kujundatud peaks see olema umbes nagu Magee “Filosoofia lugu”: ahvatlevalt, värviliste piltidega. Tuletame meelde, et õpiku headuse üle otsustab eelkõige õpilane, kellele vorm on sisust tähtsamgi.
Kuidas säärane õpik võiks sündida? Loomulik areng käib sel puhul nii, et erinevad autorid pingutavad ning turg otsustab, milline kõige paremaks osutub. Eestis see mudel ei toimi: koole on vähe ja turg väike, õpiku kirjutamine on majanduslikult ebatulus. On selge, et koolid ei hakka iga viie aasta tagant uut filosoofiaõpikut ostma, sestap on lähiajal ruumi veel vaid paarile koolidele suunatud õpikule. Arvestades filosoofide spetsialiseerumist, oleks viljakaks lahenduseks paari erineval koolkondlikul positsioonil oleva autori ühistööna sündiv õpik, mille vormistaksid metoodikaspetsialistid. Mõeldes selle ettevõtmise töömahukuse peale, on tõenäolisem, et edaspidi minnakse ikkagi tõlkimise teed. Kuid ka siis tuleks hoolega valida, mitte tõlkida seda, mis pihku juhtub.
24. aprillil toimus Tallinnas filosoofia õpetajate konverents. Selle tulemusena loodi ühisalgatusena avalik meililist, kus arutletakse kõiki filosoofia õpetamisega seotud probleeme. Ehk selguvad väga hea õpiku kontuurid ühises arutelus? Kõik huvilised saavad registreerida aadressil:
http://www.ttu.ee/mailman/listinfo/filosoofia

LEO LUKS,
Tartu Herbert Masingu Kooli filosoofiaõpetaja
 

1 Vt. nt. Kreitzberg, P. Kõik tõed on suhtelised. // Õpetajate Leht. – 14.01.2000.
Liiv, P. Millist filosoofiat õpetada? // Õpetajate Leht. – 08.10.1999.
Veingold, A. Filosoofia ja haridus // Haridus. – Nr. 4. – Lk. 11 –14
Veingold, A. Riiklik õppekava ja enesetapufilosoofia // Sõnumileht –31.03
Veingold, A. Avalik kiri Peeter Kreitzbergile // Õpetajate Leht. – Nr. 12 – 24.03.
Veingold, A. Haridus ja “liberaalne” filosoofia // Õpetajate Leht. – 14.01.
2 Vt. Metafüüsika, 1028a10
3 Samuti olen kuulnud etteheiteid, et õpik on liiga analüütilise kallakuga, milline kallak olla justkui juba sisse kirjutatud 1995. aasta riikliku õppekava filosoofia ainekavasse. Tuleks täpsustada, et Meose õpik on tehtud tolle õppekava õppesisu I alusel, kuid ainekava sisaldas ka õppesisu II, kus pöörati rohkem tähelepanu traditsioonilistele metafüüsika küsimustele. Õppesisu II võimaldanuks luua n.-ö. kontinentaalfilosoofiast lähtuva õpiku, paraku ei võtnud keegi lihtsalt vaevaks seda kirjutada.