Iibepoliitikast ja rahvuslikust tõuparandusest
 
Uuel valitsusel on revolutsioonilised iibeloosungid. Aga ei ole midagi uut siin ilmas. Pealkirja all “Tõu headus, poissmeeste kiusamine. Ohvitseride abielu” kurtis tuntud vaimutegelane doktor Juhan Luiga iibeprobleemide üle ka aastal 1925. Nagu praegune valitsus, nägi ka doktor Luiga, et kurja juur on ühtpidi liiglahked, aga teistpidi liiguhked naisterahvad. “Eugeenika – tõuheaduse, heasünni ühing teeb kõvasti tööd (...) rahva juurdekasvu ja tõu paranduseks.(...) Peaks arvama, et see ühing kõige esmalt naiste peale mõjuma hakkab, sest teatavasti sünnitavad üksi naised,(...) Eugeenika selts on hoopis teisel arvamisel: kõiges on süüdi poissmehed. Seaduseprojekt esitati arstidepäeval, kus (...) tõsiselt tahetakse poissmehi hakata taga kiusama.” Muidugi oli doktor Luiga arvates looduse stiihiast vintsutatud poissmeeste kiusamine ülekohtune, sest: “Tublid noored neiud on kõrgid, peavad endast lugu ja nõuavad lugupidamist enda vastu ka noortelt meestelt. Loomulik suguline tung kihutab noormeest ja ta satub naisterahva kätte, kes väga vastutulelik just erootilisest küljest. (...). Nii näeme õige tihti meie haritlasi abiellumas “hetärismi” alusel, – mis enamasti ei anna õiget perekonnaelu ega järeltulijaid.”
Luiga paneb tähele, et (ikka naisterahvaste külmuse või pahelisuse tõttu) ilmneb kirjeldatud olukordi ka talupoegade ja ohvitseride hulgas. Ta teeb isaliku ettepaneku: “Eesti Vabariik peab aitama noortel ohvitseridel eeskujulikku perekonda luua.” Tori hobusekasvanduse õitsengule viidates arvab ta, et “...Vabariik võib kord algust teha instituudi loomisega eeskujuliku inimese soetamiseks. Eesti praegune tõug on õige närune”. Kaudset kiitust jagub üpris karmidele meetmetele: “Tartu eugeenika, tõutervenduse ühing on välja töötanud esitise, mis Haapsalus arstidepäeval kaalumisele tuleb: soovitatakse kohitsemist neile, kes võivad vaimlise degeneratsiooni tõttu oma nõrkust lastele edasi anda” (“Pranglisaare kuriteod”, 1925).
Muidugi tunduvad doktor Luiga tõuparanduse mõtted täna ehk liiga radikaalsed, et mitte öelda koletud ja isikuvabadust rikkuvad. Aga et (vaheldumist teadetega õitsengust ja majandusedust) saame meiegi aeg-ajalt väljamaa raportitest teada, et eesti rahvas on kohati üpris haige, kurb ja elujõuetu, siis on doktori mõtetel tänagi jumet. Ka on tänase ja eilse päeva vahel märgata teatavat järjepidevust. Nagu muiste, ei käsitle parteilised iibeteoreetikud tänagi lapsesaamist mitte perekonna ja ühiskonna kui terviku kontekstis, vaid peamiselt naiste ühiskondliku võlana. Emadus ja laps on objektid nii esimese vabariigi tõuparanduse süsteemis kui ka tänase maksubaasi kontekstis. Tõsi, aate asemele on tulnud asjalik äritehing (emapalk).
Ka eugeenika on päevakorral, kuigi uus aeg segab pisut selle avalikku teoreetilist põhjendamist. Uus valitsus on otsustanud toetada emasid kristliku põhimõtte “kellel on, sellel antakse”, – lähtudes emade sissetulekust. Tõuparanduse aspektist on see justkui hea põhimõte: võib ju loota, et hea sissetulekuga perekond “toodab” riigile kvaliteetset inimkontingenti – tööturul konkurentsivõimelisi ausaid maksumaksjaid. Lootus ei ole paraku veenev argument riiklikule iibepoliitikale. On ju siiani (heaolumaade kogemustele toetudes) väsimatult räägitud, et suur raha hoopis pärsib sündimust. Mis nipiga eriti helde kõrgepalgaliste toetamine nüüd sündimusrekordeid (aga iive eeldab vähemalt kolme last) tõotab, selle kohta ei ole andmeid. Ka müüt, et just kõrge sissetulekuga kodanik on eriti lojaalne maksumaksja, kipub tuhmuma anonüümsete ärimeeste nutukoori taustal, mis maksuamnestiat anub...
Selge ei ole, kas uue valitsuse siht on sündimuse, loomuliku iibe või üldiibe (loe: odava tööjõu sissetoomine) tõstmine – need on eri asjad. Ja mis saab, kui paljunema ei hakka “õiged” inimesed, vaid need teised? Kas on kellelgi aimu, mitu uut kodanikku lisaks nendele, kes nagunii sünnivad, on nõus “tootma” alkohoolikust või narkomaanist Kopli eestimaalane miinimumpalga eest, kui palju tollega võrdsustatud noor üliõpilasema, ja kui palju kõrgepalgaline firmatöötaja? Raha on loosi pandud, aga sotsioloogide prognoose pole kuulda. Ju on kõik juba parteisse värvatud? Oleks loomulik, et enne rahajagamist öeldaks välja, kas tähtis on arvumaagia, inimkvaliteet või grupihuvid. Kas iibepoliitika riiklik baasülesanne on a) sotsiaalsete lõhede silumine ja juba sündinud laste olukorra parandamine, b) maksumaksjate tootmine või c) ühe erakonna valijate lojaalsuse tagamine täiendava rahasüsti kaudu.
Seni on vandega kinnitatud plaan C – ühisraha täiendav ümberkantimine kõige paremini toimetulevasse ühiskonnasektorisse. Kas pärast selle elegantse, kuid analüüsimata liigutuse tegemist ka olemasolevate laste ja tervikliku sotsiaalpoliitika tarvis ressursse jääb, ei tea.

EVI ARUJÄRV