Mõtleks veidi kah

Indrek Meos, Filosoofia sõnaraamat. Koolibri, 2002.

Seda kirjutist poleks ehk tarviski, kui värsket teatmeteost poleks saatnud arutult desorienteerivad ja asjatult üleskiitvad arvustused. On ju loomulik, et igaüks võib näidata oma head tahet. Kuid vastupidiselt väidetule pole Meose raamat kuidagi võrreldav äsja ilmunud Simon Blackburni “Oxfordi filosoofialeksikoniga”. Need teosed pole isegi samas mõõtkavas, nii nagu pole võrreldavad Oxford ja Viljandi kultuurikool. Võiks ju öelda, et “tegijal juhtub”, kui nende raamatute põhierinevus poleks selles, et ühe on kirjutanud professionaal. Nähtavasti pole “kirgastumine” (mida postmodernistlik kriitika esitab autori peavoorusena) ikkagi peamine hea teatmeteose kirjutamiseks. Tänase impressionistliku kriitika ajastul pole sisulised “raamatupidajalikud” arvustused enam moes, kuid esitaksin ikkagi rea tüütuid, aga oma väidetele siiski tarvilikke kinnitusi.
 
Mis kuulub filosoofiasse?
Loomulikult pole nii õhukeses raamatus võimalik kirjutada n.-ö. kõigest. Kuid teatmeteosele pretendeeriv “Filosoofia sõnaraamat” peab siiski jagama usaldusväärset ja kaasaegset teavet peamiste filosoofia valdkondade ja selle kesksete tegijate kohta. Euroopa ajaloost ei saa ju näiteks puududa Prantsusmaa ning Skandinaavia riikide olemaolu ei saa aimuda peamiselt viikingilegendide kaudu. Aga just seda laadi probleemidele ma kui poliitika ja õiguse filosoofiast huvitatu “Filosoofia sõnaraamatus” kohe põrkan. Koos moraalifilosoofiaga on need kaasaegse filosoofia piirkonnad, mis pole väiksema kaaluga kui loogikaharjutused, millele keskendub Meos.

Artikleid “poliitikafilosoofia” ja “õigusefilosoofia” selles raamatus ei leidu. Arendti, Adorno, Bourdieu’, Foucault’, Habermasi, Mannheimi ja teiste veel paljude esimese suurusjärgu mõtlejate tähelepanu alt väljajäämine, aga ka esteetika absoluutsete tippude nagu Beardsley ununemine on Blackburni teosele silmad ette andvana tutvustatu puhul vähemalt kurb. XX sajandi teaduse ajalugu ju Bohri, Heisenbergi või Schrödingerita ei esita. Selgelt minevikuliste mõtlejate Spengleri ja Toynbee kõrval, kes on üsna tinglikult modernsed “ajaloofilosoofid”, pole raamatus viidetki epohhi loovale Collingwoodile või analüütilisele ajaloofilosoofiale (Mandelbaum, Danto jt.), mis kujundas kaasaaegse mõtteteaduse näo. Samas võib sealt leida tegelasi, kellele isegi erialased käsiraamatud suuremat tähelepanu ei pööra (nagu Avenarius). Järeldus võib olla vaid üks: autor ei orienteeru kaasaegses humanitaar- ja poliitika- ning moraalifilosoofias, ei suuda selles eristada vähem või rohkem olulisi tegelasi.
 
Hobbes – inglise filosoof
Rohkem kui problemaatiline on autori valitud nn. personalia esitusviis. Filosoofidest saame teada vaid eluloolised daatumid ja paar selgitavat sõna nagu Hobbesi kohta – “inglise filosoof”, Bergsoni kohta – “prantsuse filosoof”. Milline on sellise sõnasäästlikkuse mõte? Juba kellegi nime leidumine raamatus pealkirjaga “Filosoofia sõnaraamat” eeldab, et Hobbes on filosoof ja mitte tuntud kaevur. Kasvõi minimaalne teave, et tegemist on mehaanilise materialistiga, kaasaegse filosoofia ühe esiisaga ja modernsele poliitilisele filosoofiale alusepanijaga, annaks lugejale kätte esmased orientiirid. Selles hauakivile iseloomulikus lakoonilisuses on paariks kõrvalekaldeks Marxi (“Saksa filosoofia ja ühiskonnateoreetik, Engelsi võitluskaaslane”) ja Cassireri “Kanti filosoofia edasiarendaja (neokantiaan)” tutvustused, Wittgensteinist ja Kopernikust on aga erandlikult kirjutatud lühiartikkel. Aga miks nii?
Eluaastate ja päritolumaale lisatud bibliograafia (nimetamist leidnud filosoofi kohta saada olev eestikeelne kirjandus) on selle raamatu üks suuremaid voorusi ja kindlasti suureks abiks igale õpetajale ja essee kirjutajale. Kuid on selleski soovitusnimestikus paljutki, mis kindlasti ei aita filosoofiat paremini mõista. Näiteks väga ulatuslikult “abimaterjalina” viidatud NLKP ideoloogiajuhi Afanasjevi 1960ndail aastail ilmunud leninismi õpik ja Jaan Rebase vulgaar-leninlikud, NLKP targa poliitika ülistustega pikitud kirjatööd kuuluvad ikkagi sügavasse ajalukku. Muidugi – demokraatlikus riigis on arutlusobjektiks kõik –, kuid neid kirjatöid oleks sisukam viidata ka märksõnade “dogmatism”, “indoktrineerimine” jne. all. Sama laadi nõu annaks ka raamatu lõppu lisatud 1980. aastail NSV Liidus ilmunud venekeelsete esteetika ja eetika käsiraamatute soovitamisel abimaterjalidena või käsiraamatuna. Nendes valdkondades on põhimõtteliselt sama õigeusklikud materjalid ka eesti keeles olemas, lugegem siis neid juba emakeeles. Makarovi 1963. aastal ilmunud käsitluse ja Meose enda teoste asemel soovitaksin ikkagi Saarineni suurepärast ülevaadet filosoofia ajaloost.
 
Sisu on see iva…
Minu huvi Meose raamatukese ja eriti selle poliitikafilosoofilise osa vastu ärgitas tegelikult sotsiaalfilosoofia väga napp tutvustus autori koduleheküljel Internetis (http://hot.ee/indrme/), mis päädib lingiga “Natsionaalsotsalismi klassiku Hitleri mõtteid.” – autori tõlge raamatust Adolf Hitler: “Mein Kampf” (1924. a). Allikas: Hitler, A. Mein Kampf. (Vene keeles.) Moskva, 1992. Käsiraamatust ma natsionaalsotsialismi käsitlust (vastu õigustatud ootusi) ei leidnud, nagu ka mitte artiklit “natsionalismist”, mis on üks põhilisi seda sajandit kujundanud ideelisi voolusid.
Igasugune sisuline etteheide filosoofia valdkonnas on väga libe jää, sest koolkondadevahelise ühildamatuse tõttu on igaühel “oma tõde”. Kuid ikkagi on olemas tase, mis eristab professionaalsust harrastuslikkusest. Selle kohta vaid paar näidet. Nii leiame artiklis “demokraatia” järgmise koha: “Kodanikud on ühiskonna täiskasvanud liikmed v. a. riigis lühemat aega peatuvad ja vaimsete puuetega inimesed”! Täiesti võimalik, et nii defineeriti kodanikku mõnes kehvemas Vana-Kreeka polises. Kuid tänapäevases mõttes on see võimatu konstrukt. Nii on Eesti kodanik iga selleks sündinu – tema iga ja vaimsed võimed ei piira kodakondsust, nagu ka mingi riigi territooriumil viibimine ning sündimine ei jäta teda ilma kodakondsusest. Kodaniku olemus määratletakse teisiti – riik-kondluse ja ühiskonnaosaluse kaudu. Kuid me ei leia Meose raamatust artiklit riigi, suveräänsuse, kodaniku, kodanikuühiskonna ega võimu kohta. See tähendab, et puuduvad mõistete võrgustikku loovad põhimõisted. Küll leidub eraldi kirjutis võimutahtest ja kodanikuallumatusest. Seega märksõnu on pandud nii, nagu just juhtus meelde tulema.
Väga ulatuslik artikkel “Klassivõitlus” koosneb ainult (!) Marxi ja Lenini tsitaatidest. Tõik, et kommunismi naiivne utoopia on kokku varisenud, et klassivõitlusest on kirjutatud järgnenud sajandil mäed raamatuid, et Wright ja kolleegid on arendanud modernse sotsiaalse teooria – see ei peegeldu kusagil. Kui juba klassivõitlus, oleks ootuspärane, et juttu tehtaks “revolutsioonist”, kuuluvad need mõisted ju samasse komplekti. Aga seda pole.
Ka moraalifilosoofia esitus on sama juhuslik ja hõre. Benthamist ja Kantist lähtuvate arutluste kõrval on konsekventsialismil, eksistentsialistlikul eetikal keskne koht viimaste olemuse mõistmisel. Kuid mida pole, seda pole. Sartre’i kohta on ainsa teabena lihtsalt naljakas lugeda, et “andis eksistentsialismist ülevaate oma loengus “Eksistentsialism on humanism”. Jah, oli selline loeng küll, aga mitte ülevaade, ja ta kirjutas veel palju muud olulisemat. Kierkegaard olevat protesteerinud “Hegeli abstraktse filosoofia vastu”. Mõlemad väited on ekslikud. Hegel polnud “abstraktne”. Kierkegaard oli müstik. Samas on pikalt-laialt juttu ärieetikast. Märksõnaga “südametunnistus” liituva probleemistiku alustamine Tolstoi vaadete esitamisega tekitab tundi hiljaksjäämise tunde. Euroopas algab südametunnistuse ja eneseteadvuse käsitlemine ikkagi Augustinusega, ulatudes Kanti ja Rousseau’ vahendusel tänasesse päeva. Pealegi kuulub Augustinus, keda teisal nimetatakse keskaja filosoofiks, hilisantiiki, ehkki on kristlik filosoof. Legitiimsuse kui moraali- ja poliitikafilosoofia keskse mõiste käsitlemisest pääseb autor lihtsalt üle. Sissejuhatusest “Weber leidis näiteks…” saabki kogu probleemi ammendav artikkel. Weber alustas sada aastat tagasi selle uurimisega, aga see pole ju probleemi tänapäevase käsitluse esitus. Seda laadi näiteid võib leida küllaga. Lausa õnnetus on esteetika käsitlus. Selles laadis võiks veel pikalt jätkata – ei saba ega sarvi: natuke arutlusi siit ja sealt nurgast, nagu on just ette sattunud. Kohati tundub, et “isemõtlemise” ja improviseerimise asemel võinuks lihtsalt tuge leida kasvõi EEs avaldatud artikleist. Mitmed neist või isegi enamik on “eale” vaatamata hoopis sisukamad, just asja tuuma avamise mõttes.
 
Marxismist ja leninismist
Kogu raamatust kumab läbi, et ainus moraali-, sotsiaal- ja poliitikafilosoofia, mida Meos lähemalt tunneb, on marxism-leninism. Leninit kasutatakse kohati lausa universaalse autoriteedina. Nii selgitatakse Elea Zenoni apooriaid Lenini vahendusel! (lk. 21). Lugegem see lubatavaks sümpaatiaavalduseks. Rabavam on aga on tõik, et autor on marxismi-leninismi käsitluses jäänudki kakskümmend aasta tagasi valitsenud nõukogulike arusaamade juurde. Nii esitatakse Marxi vaateid klassikalises leninlik-stalinlikus võtmes. Seejuures puudub igasugune viide analüütilisele marxismile jt. selle tänapäevastele arendustele, nagu pole ka artiklit nn. Frankfurdi koolkonna (neomarxistid) kohta. Eriti häiriv on mõiste “ajalooline materialism” läbiv kasutamine ja selle loomise omistamine Marxile ja Engelsile. Tegelikult rääkisid nad “materialistlikust ajalookäsitlusest”. Nn. ajalooline materialism oli politrukkide kätetöö, dogmaatiline süsteem, mille loomise katsed Marxi juba tema eluajal vihale ajasid.
Mida soovitada? Kasutage ja usaldage Blackburni teost. See on kindlasti professionaalselt kirjutatud. Uurige ka siis, kui te pole alati sama meelt. Sotsiaal- ja poliitikafilosoofia, aga ka moraalifilosoofia on Meose esituses teatmeteose kohta lubamatult juhuslik, hüplev ja esindab tihtipeale möödunud sajandi algusest pärit arusaamu. Meose teoses leidub epistemoloogia ja loogika esituses mõndagi, mida maksab mõttega ja kriitiliselt lugeda, seejärel tuleb aga edasi mõelda ise või siis mujalt veel järele vaadata – näiteks Blackburnist.

REIN RUUTSOO