Keskerakond ja need teised
Ühe ja ainsa tõe kultus ning teiste halvustamine on 
Eesti poliitilisele elule laiemalt omane

Tiit Kärner (vt. Sirp 9. V) näeb Keskerakonna fenomenis midagi, mida omal ajal kutsuti igandiks. Seekord muidugi pole tegu kapitalismi, vaid “sotsialismi” igandiga. Kärneri mõtted on huvitavad ja kena on, et Savisaarest ja Keskerakonnast püütakse kirjutada sine ira et studio.
Paraku see päris hästi ei õnnestu. Autor peaaegu kukub omaenda kaevatud auku, esinedes ise sellise nõukoguliku mustvalge pildi maalijana, milles ta süüdistab Keskerakonda. Nõus võib olla sellega, et Eesti poliitiline kultuur ja kultuuritus on enam-vähem Ida-Euroopa keskmisel tasemel. Kuid viga oleks näha kultuurituse kandjana ainult Keskerakonda ja kultuuri kandjatena neid teisi. Julgen öelda, et Eestis on praegu ainult üks tõeline erakond – Reformierakond, kellel on oma kindel poliitika ja kes sellega kaitseb ühe kindla seltskonna huvisid. Muud erakonnad on kas segased või silmakirjalikud või mõlemat kokku.
 
Vaen ja usaldamatus on enamasti mõlemapoolne. Terav ideologiseeritus ja raevukad rünnakud oponentide vastu ei tulnud Eesti poliitikasse Savisaarega, vaid kõige enam nendega, keda tookord nimetati rahvusradikaalideks või kelamlasteks. Nende mustvalges maailmapildis kehtis leninlik põhimõte, mida on viimastel aegadel kuulutanud ka president Bush: “Kes ei ole meiega, on meie vastu”. ENSV koht oli ajalooliste õnnetuste ja kuritööde rubriigis ja need, kes olid ENSVs mingitki olulist rolli mänginud, olid “massa perditionis” – hukatusele määratud jõuk. “Las nad seal tapavad üksteist!” öelnud üks tuntud ERSP-lane, kuuldes intrite katsest hõivata Toompea loss ja Savisaare appikutsest rahvale. Midagi sellest suhtumisest elab meie avalikus elus edasi. Kui jälgida Lotmani-Uspenski skeemi, oleksid toonased rahvusradikaalid tüüpilised ortodoksi dualistliku vaimu esindajad, vastandudes selgelt läänelikule kolmeosalisele vaimule. Lotmani-Uspenski teooria on aga muidugi ka ise samasuguse dualistliku maailmanägemise, Ida-Lääne terava vastandamise tulemus. Kui asja rahulikumalt vaadata, sündis arusaam kolmandast, neutraalsest autoriteedist ka Läänes üsna hilja, õieti alles valgustusajal. Lääne-eurooplased pidasid ortodoksidest järjekindlamalt sõda kõigi teisitimõtlejate ja -uskujate vastu, põletasid nõidu ja hävitasid teisi kultuure, näiteks Ameerikas. Ja pidasid ortodokse ketseriteks, kelle vastu võis samamoodi minna ristisõtta kui muslimite vastu. Nõukogude ideoloogias elustati tegelikult omaaegne arusaam sellest, et on vaid üks tõde ja see, kes seda ei tunnista, on kas vaenlane või hull. See arusaam püsib tõepoolest ka tänases Eestis, kuid paraku mitte üheainsa erakonna suhtumises teistesse, vaid terves poliitilises elus. Me ei oska teha vahet oponendi ja vaenlase vahel. Seda ei oska hästi ei Keskerakond, ei Isamaa, ei Res Publica ega isegi mitte Mõõdukad.
Üks Eesti parlamendipoliitikat kaua jälginud mitte-eestlane ütles mulle kord, et Eestis on kaks tõelist poliitikut – Lennart Meri ja Edgar Savisaar – kõik ülejäänud on prügikala. Selles mõttes on oma selge tõetera. Savisaar oskab end suurepäraselt väljendada ja on suurepärane organiseerija. Ta on ka üks väheseid meie poliitikuid, kes orienteerub globaalprobleemides. Samal ajal on tal suuri isiklikke nõrkusi, mis on suuresti rikkunud tema karjääri ja teinud temast rivaalide ja ajakirjanike peksupoisi. Ühel esimesel kohtumisel Savisaarega püüdsin teda veenda selles, et on vale taktika hakata kätega vehkima, kui herilased kallale kipuvad. Kätega vehkima kippus ta siis, kaheksakümnendate lõpul, ja kipub ka nüüd. Savisaar ei oska end kaitsta ja ei oska vastu võtta kaotusi. Vahel tuletab ta mulle meelde punapäist veidi kohmakat poisikest, keda klassikaaslased kiusavad. Ja siis tunnen mina, nagu paljud teisedki, sümpaatiat pigem kiusatava kui kiusajate vastu.
Esimene Prantsuse saadik Jacques Huntzinger ütles mulle kord, et talle meenutas meie esimene riigikogu algkooli, kus saadikud nagu lapsed kuulekalt kahekaupa pinkides istusid ja koolipapa Ülo Nugis ees haamrit vibutas. Eks sellise algkooli juurde kuulu ka koolikiusamine ja Savisaar on üks meie poliitilise koolikiusamise ohvreid. See ei ole teda suutnud poliitikast pagendada, küll aga muutnud umbusklikuks ja kibestunuks nagu kiusamise ohvreid sageli. Ometi on Savisaar jäänud liidriks, kellel on oma partei, kuhu on koondunud palju neid, kes tunnevad end rõhutute, alandatute ja solvatutena nagu liider isegi. Kuigi, raske on nende hulka liigitada selliseid võimekaid ja tasakaalukaid poliitikuid nagu Peeter Kreitzberg või Sven Mikser. Alandatute ja solvatute ütlemiste ja tegemiste üle võib muiata, selles on midagi tragikoomilist, kuid võibolla oleks mõistlikum tõemeeli küsida, miks on Eestis neid nii palju ja mida võiks teha, et neid oleks vähem. Ja tsiviliseeritumas ühiskonnas on kombeks astuda välja kiusatute kaitseks, mitte minna kambaga kaasa ja naerda seda, kes mõnituste ja hoopide all enesevalitsuse kaotab ja ründajatele pimesi kätega vehkides kallale sööstab. See, et inimesed on praeguses Eestis pettunud, võib meile meeldida või ei, kuid ka oma pettumuse väljendamine on inimeste normaalne demokraatlik õigus. Kui pettunuid on väga palju, on loomulik seegi, et neil on oma erakond. Ja kas on kõige targem süüdistada pettumuses pettunuid, nagu kerge käega teeb Tiit Kärner? Miks tahab ta keskerakondlastes näha Teist, teistsuguseid inimesi, teistsuguse, “meile võõra” kultuuri esindajaid, kellel oleks kõige õigem välja surra? Selline suhtumine meenutabki nõukogude aega, kus igal inimesel oli kohustus oma kodumaad armastada ja teistest maadest paremaks pidada.
Olen ise istunud kaks ja pool aastat Toompea saalis, alguses koos hilisemate keskerakondlastega, hiljem omaette rühmas. Kuidas end seal tundsin ja miks lõpuks – kuigi viha ja vaenuta – keskfraktsioonist lahku lõin, võib asjasthuvitatu lugeda minu kodulehel: http://jaan.kaplinski.com/new/riigikogu.html. Toonane kogemus ei kinnita kuidagi Tiit Kärneri väidet, nagu paistnuksid keskerakondlased silma erilise kalduvusega vastaseid alandada või solvata. Mõnede isamaalaste-eerspeelaste kõrval nagu Jaanus Betlem või Vardo Rumessen mõjusid ka käredamad keskfraktsiooni liikmed päris korralike koolipoistena. Nagu Savisaar ja tema kaasvõitlejad mõjuvad korralike koolipoistena nende kõrval, kes rahvast nende eest väljendusi valimata hoiatavad.
Keskerakond ei paista teiste hulgas välja ka erilise kalduvusega “kõrvale heita oma pühaks kuulutatud eesmärke ja tõdesid”. Mida arvata sotsiaaldemokraatidest, kellel on õnnestunud Eestis likvideerida sotsiaaldemokraatia, või isamaalastest, kes tõttasid isamaad privatiseerima? Väita, et need teised mängisid ja mängivad reeglite järgi, Keskerakond ja tema liider aga ignoreerivad reegleid, ei ole õige. Reegleid on meil rikkunud kõik. Reeglite järjekindla ja elegantse rikkujana tõusis nii kodu- kui välismaal soosingusse Lennart Meri. Kohe tulevad ka meelde Laari laskeharjutused. Vabandamisi oma eksimuste pärast leiab meie lühikesest, kuigi kirevast uuemast ajaloost aga õige vähe. Nagu poliitikast üldse.
See, kui jäigalt Res Publica tõrjus mõtte koostööst Keskerakonnaga, minnes kaasa vana koolikiusamise traditsiooniga, oli mulle omajagu pettumus, kuid seda saab ehk üsna lihtsalt seletada. Res Publica on lihtsalt Keskerakonnaga sarnane, ka temal puudub selge poliitiline suunitlus ja temagi on suuresti kõrvalejäetute erakond, kus püüavad oma ambitsioone teostada need, kellel pole seni poliitikas nooruse või saamatuse pärast vedanud. Ka Res Publicas on midagi tüüpilist Ida-Euroopa poliitilisele kultuurile, temataolisi erakondi näib tekkivad mitmel pool Bulgaariast (ekskuningas Simeoni partei) Lätini (Uus Erakond) ja Eestini. Nii Res Publicas kui Keskerakonnas on ilmselt andekaid poliitikuid, erakondadena on nad aga minu meelest ebamäärased ja perspektiivitud moodustised. Mõlemate toetus sõltub suuresti rahva – samuti ebamäärasest – rahulolematusest senise poliitikaga, senise Eestiga. Keskerakonnal on praegu üks eelis: tal on tugev, kuigi ka tugevate nõrkustega liider. Teistel erakondadel niisugust liidrit ei ole, mis on neile tõsine probleem. Ainsana saab selleta edukalt läbi Reformierakond. Veel üks tõend sellest, et tema on esialgu meie ainus tõeline partei.

JAAN KAPLINSKI