Norra keel – emakeel isamaal

Norra keelel on norra rahvuskeelena umbes 4,5 miljonit kasutajat, seega on keel kindlasti maailma suuremate keelte hulgas. Suure kasutajaskonnaga keelte nagu näiteks hiina, india, hispaania, inglise või araabia keele kõrval on tegu proportsionaalselt väikese keelega. Samas on norra keel osa suuremast, nii-öelda sekundaarsest keelekeskkonnast. Vastastikuse arusaadavuse tõttu võib Skandinaaviat vaadata kui suurt sama keele murdeala; sel juhul võib arvestada juba 17 miljoni inimesega.

Milline siis on norra keele kui emakeele olukord ajaloolisel isamaal? Kõik peaks ju olema korras nagu Norras? Mitte päris.
On palju positiivset. Näiteks tegeldakse Norras tõsiselt keeletehnoloogiaga. Norra on vaba maa ja rahvuskeelt ja kultuuri ei ähvarda miski. Nii võiks igatahes arvata.
 
Norra keeleolukorra omapära
“Mina olen norralane, minu emakeel on norra keel.” Nii ütleb iga norralane. Kuid milline norra keel? Norra keelel on kaks lähisuguluses täiesti võrdõiguslikku ametlikku kirjakeelt. Lisaks on Põhja-Norras ka kohati ametliku staatusega saami keeled. See kõik on välismaalgi teada, kuid sage küsimus “kumba norra keelt teie räägite?” näitab, et tegelik olukord on palju keerulisem ja vajab selgitamist. Vastata võib ühe lausega: Norras kirjakeelt ei räägita, järelikult ma ei räägi kumbagi.
Norralaste murded on rahvuslikud, kuna kirjakeeleks oli mitusada aastat taani keel – mis on tänapäevalgi suurema kasutajate arvuga kirjakeele lähtepunkt. Seega on just murded prestii¯ikamad ja kasutusel igas olukorras, kaasa arvatud suulises ajakirjanduses, parlamendis jne. Norralane kasutab passiivselt lõputult keelevariante, mis erinevad sama palju kui kolm skandinaavia keelt omavahel. Niinimetatud polülektaalne grammatika laseb norralasel lähisugulaskeelte puhul ise lüngad täita: norralased saavad taani ja rootsi keelest palju paremini aru kui naabrid norra keelest. Naaberriikides on nimelt üks rahvuslik kirjakeel ja murded on enam-vähem köögikeele staatuses.
Kas mitmekesisus ei tee Norras keeleõppimist raskeks? Pigem vastupidi. Kahe kirjakeele olemasolu on keelt ja kirjandust tunduvalt rikastanud, kuid kahe suuna sõjakamate esindajate tüli ja soov teist keelt kaotada on ehk norra keelt ka nõrgendanud.
 
Norralaste kirjakeeleoskus
jätab soovida
Tuleb tunnistada, et norralaste emakeeleoskus, eriti kirjakeeleoskus, ei ole kaugeltki piisavalt hea. Näiteks keskmine soomlane kirjutab soome keelt palju paremini. On see tingitud norra keele suhtelisest vabadusest ja mitmekesisusest? Seda ma ei usu, eriti kui vaadata, missuguseid vigu tehakse. Murdetausta tõttu teevad kirjutamisel vigu vaid väikesed lapsed õppimise algstaadiumis, kuid tõeline oht emakeeleoskusele on inglise keel. Kommertskeel, mis paraku mõjutab tugevasti üldkeelt, kubiseb inglisepärasustest fraseoloogias, eriti aga ortograafias. Suur probleem on liitsõnade lahkukirjutamine inglise keele eeskujul, mis ei ole üksnes ortograafiaviga, vaid muudab lausa tähendust: näiteks on kuulutus “Ehtsad käsitsi valmistatud plaadisaiad” võtnud kuju “Ehtne käsi tegi plaadisaia” või on “munakeetjast” saanud “munad keevad”. Inglise keele fraseologismid ja konstruktsioonid on norra keeles tihti ebaloogilised. Varem naerdi – kuigi see pole ilus – sisserändajapoodnike natuke abitu keelekasutuse üle, kuid tõeliselt hirmutav on, kui emakeeles tehakse hullemaidki vigu.
 
Ohtu pole harjutud nägema
Eestlane on ajaloolistel põhjustel harjunud mõttega, et eesti keel on tõsises ohus. Norralane on olnud enesekindel ja ükskõikne ning nii hõivatud kahe kirjakeele pooldajate vaidlustega, et ta ei ole tähele pannud väljastpoolt lähenevat ohtu.
Teine tõsine probleem on skandinaavia keeltel terminoloogia osas, põhjuseks suhteliselt nõrk tuletusaparaat. Kahjuks on norralased ka samal põhjusel ülimalt skeptilised igasuguse keeleuuenduse suhtes – väljapakutud norra vasted arvatakse olevat labased, tobedad või lihtsalt kasutud. Kasutusele jääb inglise toorlaen või inglise keele eeskujul kokku pandud ladinapärane võõrsõna. Kas inglise keelel on siis selline hiilgav tuletusaparaat norra keelega võrreldes? Tegelikult ei ole. Kuid, nagu lauldakse ühes vanas poplaulus: “kerge on öelda “ma armastan sind” inglise keeles”.
Purism on norra keeles paraku mõeldamatu – taani aja ja hansa aja alamsaksa mõju on liiga tugev. “Puhas” norra keel peaks meenutama tänapäeva islandi keelt – sama absurdne oleks võtta eesti kirjakeeleks soome keel. Arvan, et norralastel oleks üht-teist õppida eesti keelekorraldusest ja keeleuuendusest. Terminoloogia arendamine ei saa lähtuda ajaloolise keele rekonstruktsioonist, vaid fantaasiast ja kõlalisest esteetikast. Uued sõnad peaksid kõla poolest säilitama tervikliku keelesüsteemi. Sõnavõistlused jms. on Norras jäänud aga kitsa ringkonna harrastuseks, tulemused jõudnud harva tavalise keelekasutajani.
 
Mis võib saada norra keelele
saatuslikuks?
Norra kõnekeelt ei ohusta esialgu miski. Norra kirjakeele terviklikkust ohustab lohakus ja inglise keele mõju. Pikemas perspektiivis võib osutuda saatuslikuks aga norra keele positsioon ülikoolihariduses ja uurimistöödes. Just norra keele oletatav kindel positsioon ja sellest tingitud ükskõikne hoiak on kaasa toonud olukorra, kus norra teadustöö toimub valdavalt inglise keeles. Trondheimi ülikoolis on Ragnhild Ljoslandil valmimas skandinaavia keelte alal magistritöö, mille järgi umbes 70% teaduritest ja koguni 81% doktorantidest kirjutab oma töid inglise keeles, kuigi potentsiaalne lugejaskond koosneb sageli valdavalt norralastest. Kui inglise keeles kirjutavatel doktorantidel paluti põhjendada oma keelevalikut, tuli välja, et peaaegu keegi polnud mõelnud sellest kui valikust. Tüüpilised vastused olid “kuidas siis muidu?”, “kas see ei ole tegelikult vältimatu?”. Teadlikumad põhjendasid enamasti inglise keele kasutust võimaliku rahvusvahelise lugejaskonnaga.
 
Ülikoolid ingliskeelseks?
Ülikoolihariduse keskastmest on ka valdav osa õpikutest ingliskeelsed, sest rahvusvaheline turg lubab paremate õpikute koostamist. Õpikuid valitaksegi erialase kvaliteedi põhjal, keel ei ole kriteerium.
Praegu veel peetakse enamik loenguid norra keeles, kuid on tugevad poliitilised jõud, kes ka selles osas tahavad üha rohkem inglise keelele üle minna. Mõnel erialal on juba osa loenguid inglise keeles, kuigi nii õppejõud kui tudengid on norralased. Põhjus? – “Terminoloogia on niikuinii ingliskeelne. Lisaks valmistab see tudengid ette osalema rahvusvahelises teadusmiljöös.”
Filoloogia alal arendatakse muidugi erialakeelt edasi, kuid tehnoloogia ja täppisteadused kuuluvad üha rohkem meie igapäeva ellu, seega ka sõnavara, mis varem oli vaid kitsas erialaterminoloogia. Kas keel on selleks valmis, kui selle emakeelse terminoloogia arendamise järele pole vajadust tuntud? Tendents on igatahes selgelt inglise keele eelistamine. Oslo ülikooli arstiteaduskonnas on juba terve semester täielikult inglise keeles. Selle vastu seisab loomulikult Norra keelenõukogu, kuid problemaatika näib laiemates ringkondades siiski äratavat üllatavalt vähe tähelepanu.
Taasvalitud Tartu ülikooli rektor on lubanud võidelda selle nimel, et ülikoolist saaks Euroopa arvestatavaid teadusülikoole. Soovin temale ja ülikoolile edu selle saavutamisel, kuid sealjuures ei tohi unustada ka eesti keele positsiooni erialavaldkondades. Inglise keele dominants võib tulla väga kiiresti. Kui ei suudeta paralleelselt kirjutada oma erialast sama hästi emakeeles kui võõrkeeles, on see ohtliku arengu algus.
 
Isiklikku
Mida mina lootsin välisüliõpilasena leida, tulles Eestisse ja astudes Tartu ülikooli? Igatahes mitte seda sama, mida ma oleksin võinud õppida mujal. Ma tulin Eestisse õppima selle riigi, rahva, keele ja ülikooli omapära, et vahendada seda norralastele. Kas oleksin huvitatud Eestis mõne muu aine inglise keeles õppimisest seetõttu, et siin on veel norralastele odavam õppida, või et ma ei saanud Norras kohta? Nii-öelda hariduslik hinnaturism? Absoluutselt mitte. Rahvuslikud ülikoolid peaksid välismaalastele pakkuma seda, mis on nende juures ainulaadne. Kõrgematel astmetel ei ole muidugi viga, kui piiratud kestvusega kursust pakutakse inglise keeles, kuid need, kes tahavad õppida Eestis pikemalt, on arvatavasti motiveeritud kohaliku keele omandamiseks. Ja kui ei ole, miks peaks rahvuslik ülikool neid iga hinna eest tahtma? Võib-olla on see kasulik majanduslikust seisukohast, kuid sel juhul on seda olulisem, et arvestataks kaugemate tagajärgedega. Selles osas arvan ma, et Norrat ja Eestit ootavad lähitulevikus ees – hoolimata meie erinevast lähiajaloost – samalaadsed väljakutsed.

Ųyvind Rangųy,
Tartu ülikooli eesti keele (võõrkeelena) üliõpilane

Komi ja norra keelt käsitleva artikli aluseks on Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Emakeele Seltsi korraldatud emakeelepäeva kõnekoosolekul 14. III 2003 peetud ettekanne.