Usk ja klassivõitlus

Juba ammu pole mingi teema eesti inimest nii ägedalt sõna võtma pannud kui usuõpetuse koht meie haridussüsteemis (Toomas Pauli artikkel Päevalehes sai üle 200 kommentaari!). Hämmastav, sest usuõpetust ei saa suhu pista ega selga panna, sellest ei sõltu suured rahad, ehk ainult töökohtade loomine TÜ usuõpetuse teaduskonna lõpetajatele. Kuidas seda elevust seletada? Üks on ilmne: usuõpetusse on praegu projitseeritud väga erinevaid ja kaugeid suundumusi, nii et see sümboliseerib midagi. Aeronautika või joruba keele õpetamise pärast juba 200 kommentaari ei kirjutataks. Kas on tegemist “klerikaalide rünnakuga” laste mõistuse ja südamete võitmiseks? Eks mõned vaimulikud loomulikult muretsevad oma karja suurendamise pärast (ja miks nad ei peaks seda tegema?), aga peapõhjus see vaevalt on. Saati eestlaste kõrgenenud huvi spetsiifiliselt usuliste küsimuste vastu.
Usuõpetuse teema võib olla väljalaskeventiiliks. Nii saab hulk erinevatel põhjustel ärritunud inimesi (keda Eestis on palju) millegi kaudu end ära reageerida. Pealegi – ära panna on tore. Usuõpetus on väga mitmetähenduslik ja -tasandiline nähtus. Kirikul kui kantsil on “suurt kausta” nendegi silmis, kes seal ei käi. Samas tunneb iga inimene (ja õigusega) end olevat võimeline usu kohta midagi ütlema. Nii et sobiv piksevarras. Usuõpetus on praegu “vastutav” nii raudteede erastamise, poliitikute totruse kui tosina muu patu eest. Aga tähtis on ka ühiskonnas tekkinud ebamäärase ängi tunne. Elu pole kaugeltki üksnes hele ja rõõmus. Noortega on probleeme, mis ületavad tavapärased. Kokkuvõttes tundub, et inimesed võiksid olla üksteise vastu inimlikumad. Sellises olukorras pöördutaksegi usuõpetuse poole, sest see tundub olevat vanast ajast läbi proovitud vahend, kuidas asja parandada.
Hea küll, kas usuõpetus ja mil kujul peaks olema kohustuslik, see on diskussiooni teema. (Ideaaljuhul võiks see olla nagu võõrkeelte valikul, kes mida tahab. Kust vabu tunde leida? Küll leiab, mida kokku suruda.) Jahmatav on aga see, et tuhinas on hakatud ründama kogu luteri kirikut, pidama seda mingiks kurja juureks Maarjamaal. Tuuakse näiteid anekdootlikest seikadest seoses kirikuõpetajatega ja viimaste ütlusi. Maailmas ei ole olemas asja, mida ei saaks tahtmise korral naeruvääristada. Eitada kirikuõpetajate tohutut rolli eesti kultuuri arendamisel on pahatahtlikkus või teadmatus. Meil räägitakse praegu, et oleme alati kuulunud Euroopasse. Meenutagem siis, et Euroopa ei ole niivõrd geograafiline kui vaime mõiste. Mul ei ole vähimatki maausu vastu, aga kui see oleks meil domineerinud siiani, siis me ei kuuluks arvatavasti Euroopasse, vaid kuhugi mujale. (Ma ei väärtusta seda fakti, vaid nendin. Muidugi võime küsida, kas polnuks parem, kui meid oleks jäetud vaimses elus omapäi, st. uued valitsejad oleksid piirdunud lihtsalt materiaalse ekspluateerimisega. Kuni jutlust peeti ladina keeles, oli esivanemate usk elujõuline. Aga säärane spekulatsioon kuulub ajaloo “mis oleks kui-de” kilda.)
See et meie pinnale ehitati gootikat, ei teinud eestlasi eurooplasteks. Need ei olnud ehitatud meie kujutlusvõimele. Klassikalise dihhotoomia järgi me vaatasime, aga ei näinud. Eestlased hakkasid (ebateadlikult) integreeruma Euroopasse alles siis, kui neile hakati kantslist pidama jutlust arusaadavas keeles ja järk-järgult õpetati lugema ja kirjutama ning seekaudu tutvustati Euroopat. Eeskätt tegid seda saksa ja hiljem eesti soost pastorid.
Me peame oma koloniseerimist õigusega rängaks. Aga kõik on suhteline. Maailmas on olnud palju rahvaid, kel on läinud hulga hullemini, kelle pinnal pole kunagi tegutsenud kedagi analoogilist meie pastoritest estofiilidega. Julgen kinnitada, et näiteks Portugali kolooniana olnuks me saatus kordi rängem.
Usuõpetusega või ilma, asi on hingeliste hoiakute muutmises. Viimasega seostub mu meelest ka meie rahvusliku leppimuse üritus. Praegu kõlab see nagu laiendatud koalitsioonikokkulepe, millesarnaseid on tulnud ja läinud. Samas on probleem olemas – ja koguni ülisuur. Ainult et mingi inertsi või kartuse tõttu (näida vanamoodne) on see võtnud traditsioonilise ideoloogiavahu vormi. Oma võimaliku toime tõhususelt sarnaneb see presidentide õpetatud nõukogudega, mille vahendusel targad tublid inimesed on riigis toimuvat ehk mõne promilli võrra mõjutanud.
Tegelikult saab Eestis kõnelda vajadusest ainult ühe tõelise ühiskondliku leppe järele. Ja see on lepe vaeste ja rikaste vahel. Nii et mõlemad saaksid elada ja Eesti oleks jätkusuutlik. Kõik muu tuleneb sellest. Praegu saavad elada siiski vähesed. Ma ei jutlusta võrdsustamisideoloogiat. Kuhu see välja viis, nägime N. Liidus. Ent teatud piirides on sotsiaalse mõõtme ja ühiskonna sidususe tugevdamine võimalik. Nii on see sündinud enamikus kultuurmaades. Näiteks ma ei usu, et majanduse masinavärk kokku jookseks, kui mõni ettevõtja müstilist kasumimarginaali mõnikord kaasinimeste huvides alandataks. Aga hulk Eesti rikkaid elab nii, nagu kardaks venelaste tagasitulekut, kogudes raha nagu kuivikuid, lootes seeläbi päästa ennast ja oma peret üksinda.
Hea tahe seisneks näiteks selles, et kui oleks võimalik rakendada oma monopoolsest turuseisundist tulenevat hinnasurvet tarbijatele ja töötajatele, seda viimase piirini ometi ei tehtaks. Ja alati leiab kellegi, kes on nõus tegema ühte ja sedasama tööd veel väiksema raha eest. Kuni lõpuks on keegi, kes teeb seda leivatüki eest. Kas see ongi, et turg paneb asjad paika? Sellise pitsitamise vastu on arenenud maades streigiliikumine. Prantsuse ja veel enam Saksa majandus tammuvad paigal just tänu sellele, et töötajad on seal kord kätte võidetud õigustes liiga kinni, ei taha enam üldse midagi ümber mängida. Aga see tähendabki, et sotsiaalne kokkulepe rikaste ja vaeste vahel ei ole ühepoolne. “Vaesed” on võrdne osapool oma õiguste ja kohustustega, mõlemad peavad suutma laiemalt mõelda.
Eestis ei streigita, siin ei levi naisõiguslus, ei teki tugevat rohelist parteid (mis olnuks palju sobilikum protestiparteiks voluntaristliku “uue poliitika” asemel) ega midagi. Äkki ei peagi tekkima? Hilisel tulijal on alati võimalus teiste kogemustest õppida ja karmide meetodite asemel inimlikumatega riigis asjad korda seada.

MIHKEL MUTT