|
|
|
Valged kindad ja väljamõeldud maailm, mis ei taotle usutavust Köidete ja kunstnikuraamatute näitus “Muinasjutt” EKM Kristjan Raua majamuuseumis kuni 31. V.
Hiljuti räägiti Tallinna Kunstihoones raamatuteemalisel ümarlaual raamatu hetkeseisust ja selle võimalikust saatusest. Intrigeeris Raivo Kelomehe ja Ilja Sundelevit?i arutelu, esimene kaitses virtuaalset, teine kolmemõõtmelist raamatut. Minule kui pügmalionistile on feti?iks mõlemad. Võibolla oleksin tahtnud rohkem kuulda raamatust kui kunstist, sest arutelu toimus ju “Ecce libri” näituse kontekstis, aga piiratud aja tõttu ei jõutud rohkemat. Loodetavasti on põhjust selliseid üritusi veelgi korraldada. Kristjan Raua majamuuseumi tänavune aasta on pühendatud raamatukunstile. Aasta alguses eksponeeriti Anne Linnamäe lasteraamatuillustratsioone. Maikuu lõpuni saab vaadata EKA nahakunsti osakonna näitust “Muinasjutt”. Väljas on muinasjuttude köiteid ja kunstnikuraamatuid nii originaallugude kui ka juba tuttava ainesega. Muinasjuturaamat seob meid lapsepõlvega, sealt pärit kujutluste, unistuste ja hirmudega, mis elus saatvana ja taas raamatust leituna aitavad meil end elusamana tunda – ütlevad autorid. Väikesel, kuid üsna töömahukal näitusel on suurepärast sisu ja põnevaid tehnilisi võtteid, kindlasti ka ootamatult vormistatud nostalgiat. Kui postamendilt leitud valged kindad kätte panna, võib vaataja sirvida Eve-Lii Sandre bee¯-valgelt läbikumavat muinasjuttu. See piklik, kaarduvate lehtedega raamat on “väljamõeldud lugu imepärasest maailmast, mis ei taotle usutavust” (objekti autori väljend). Eksistentsialistlikus teoses saavad kokku konkreetse poeesia visuaalsus ja paradiislik sisu. Igal leheküljel on vaid üks lause. Mõned näited – ma ei nuta kunagi; kedagi pole kunagi löödud; keegi pole mu peale kunagi karjunud; kellelgi pole kunagi olnud külm; inimesed, keda austan, ei eksi kunagi; ükski tüdruk pole kunagi armunud abielumehesse jne. Kaire Olti kunstnikuraamatu lehekülgedel sünnib vaataja silme all kuivnõelatehnikas haldjas, nõelatorgetega kirjutatud laused muinasjutulist protsessi kommenteerimas. Raamatu lõpus soovitab aga autor olla ettevaatlik ja mitte püüda haldjate kohta liiga palju teada saada. Tiiu Vijari käe läbi on valminud F. R. Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud”, raamat, millest allakirjutanu on saanud oma lapsepõlve vapustavamad illustratsioonielamused. Reindorffi maitseka pruunhalli koloriidiga on kokku sobitatud piltidega suurepäraselt haakuv traatvõrestik, mis ümbritseb nahka köidetud raamatut. Vasepruun traat on oma otstega kuldhallidesse kaantesse põimitud nii osavalt, et seda silitades ei tunneks ka printsess herneteral ühtki konarust. Lennart Mänd on vääristanud 1969. a. välja antud Kiplingi “Mowgli”. Kes ei mäletaks seda laialt levinud ?rifti ja halba paberit, mis tol ajal kasutusel oli – köite kujunduses saavad aga veenvalt kokku nõukogudeaegne ja tänane lähenemine. Mänd on võtnud kogu kujunduse aluseks E. Peebo illustratsioonide musta ja mürkrohelise. Kergelt reljeefne kaanepind moodustub madeira pilliroost. Köidet toetab kujunduslik kordus karbi näol. Jaana Päeva “Lendav laev” on vene muinasjutule kohaselt kasetohust kaantega ja punavalge tikandiga. Huvitava kontrasti moodustab elastne ja läbipaistev, helelilla plastik. Tehniliselt mõjuv ja eksperimentaalselt rahvuslik on pimetrükis pealkiri kasetohul. Näitusel on õrn taimparknaha lõhn ja hoolikal vaatamisel võib ühe köite vahelt leida 16 imepisikest peeglit. Minge vaatama! ANU PURRE
|
