Kirjanduse imitaator

Veiko Belials, Helesiniste Liivade laul. 
Fantaasia, 2003. 144 lk.

Helesinistest Liivadest rääkiva raamatu kaanel tervitab lugejat erkpunasel taustal kollases hõlstis brünett “beduiin”. Kit?? Camp? Viimast vist siiski mitte. Selge aga on, et Veiko Belialsi novellikogu “Helesiniste Liivade laul” pretensioon ongi pakkuda ajaviidet, meelelahutust. Mitte Suurt Kirjandust. Küll aga peaks olema võimalik lugeja aja viitmiseks ja meele lahutamiseks tekste tootes siiski kirjanikuks jääda (või saada).
Hoiatan, et seda raamatut on väsitav lugeda. Füüsiliselt. Sest normaalse küljenduse korral täidaks vaatlusalused Belialsi jutud rahulikult ära 200 – 250 lehekülge. Aga see selleks. Juba 1989. aastal oma esimese luulekogu avaldanud Belialsi ulmedebüüdist saab tänavu kümme aastat. Mis on selle aja jooksul juhtunud? Autor on viie luulevihiku ja ühe lasteraamatu kõrval avaldanud pealt 60 ulmejuttu ja ühe keskmise mahuga fantasy-romaani. Ja ta on 1999. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. See on oluline. Seda peab mainima. Kasvõi kinnituseks millelegi, mingite kahtluste hajutamiseks või niisama enese veenmiseks.
Hoolimata katsetest mõelda 1990ndate lõpus Ganymedesele soid ja metsi, kosmilise kulleri Cato hüsteeriliste juhtumuste kirjeldamisest ning teatavatest religiooniteemalistest mõtisklustest, on selge, et teaduslikus fantastikas autor eriti kodus pole. Tema trumbiks jäävad pigem erinevad fantaasiamaailmad ja kõikvõimalikud õudused. Aga siingi ilmnevad probleemid.
Veiko Belials ei loo kirjandust, vaid jäljendab seda. Veiko Belialsi tekstidel ja originaalsusel pole vähimatki seost. Teda on sageli võrreldud ka Urmas Alasega, keda täiesti ebaõiglaselt peetakse vaid angloameerika ulmekli?eede kiretuks vahendajaks. On võrreldud ja lisatud siis, et jäljendavad küll mõlemad tuntud ja igavaid skeeme, kuid et Belials imiteerib nauditavamalt. No ma ei tea. Vahest siis tõesti, kuid pigem tundub nende ridade autorile, et poleks Alas kirjutamisest loobunud, oleks sealt ehk üsna originaalseid ja põnevaid asju tulema hakanud.
Kui kümne aasta eest piisas pildile pääsemiseks täiesti ka vaid tasemel jäljendamisoskusest, siis praegusel hetkel, kui sõnapaar “eesti ulme” tähendab juba selliseid selgelt äratuntava käekirjaga, isikupäraseid ning ainulaadseid noori autoreid nagu Indrek Hargla, Matt Barker, Siim Veskimees, Märt Laur, Andre Trinity, Maniakkide Tänav jt., sellest enam ei piisa. Oma nägu on tarvis.
Milline on aga Belialsi nägu? Pean tunnistama, et pole seda tänaseni näinud. Olen näinud Belialsi Malcolm McCoy jutusarjas lugejate ette tüüpilisi õudusteemasid kuhjamas (nõiajaht, vampiirid, libahundid, deemonid, Egiptuse muumiad jne.), olen näinud teda kirjeldamas kuller Cato seiklusi, kes on aga suurel määral pan Stanislaw Lemi Ijon Tichy kloon, olen näinud teda maalimas traditsioonilisi fantaasiamaailmu, kus head on täiesti head ja pahad üdini pahad. Loomulikult ka musta riietatud.
Belialsi auks tuleb öelda, et ta vähemalt oskab pädevalt kirjutada. Lugeda on kerge ja kergelt nauditav. Piinlik ei hakka. Seda kurvastavam ongi, et selline andekas kirjutaja pole kümne aastaga suutnud leida midagi ainulaadset. Kas mingeid Belialsile ainuomaseid teemasid, kaameranurki, tegelastüüpe või kirjutuslaadi. Sestap tuleb nentida, et “Helesiniste Liivade laulu” 16 lühijuttu ja jutustust jäävad hetkel rohkem või vähem siiski n.-ö. reisilektüüriks. Jutuvaliku teinud ja järelsõnastanud Jüri Kallase väitesse, et raamatu uued lood annavad justkui märku mingist uuest hingamisest, uuest kvaliteedist, ei oska ega taha õieti kuidagi suhtuda. Küllap oli siis selline olematule faktilisele baasile tuginev järeldus millekski vajalik. Pigem annavad kogumiku esmatrükid märku sellest, et Belials on vahepeal kõvasti lugenud, uusi kli?eid avastanud ning proovib neid nüüd – tõsi, üsna julgelt ja värvikalt – imiteerida. Lugeja leiab siit talle kümnetest raamatutest ja filmidest tuttava õliga kokku määritud ja lihaselise kangelase, kes võitleb tumedate jõududega lovecraftiliku miljööga lõunamere saartel (“Yamura mustad sambad”, “Neli, mis varjul”), leiab ka unises Tartu agulis elava õuduskirjaniku ja nagu selliste lugude puhul ikka, põimuvad fantaasiamaailm ja objektiivne reaalsus lõpuks üsna verisel moel (“Kolmas udu”), leiab ameerika B-filmiliku hullumajaloo (“Teraapia”), näpuotsaga mitte eriti julgeid religiooniteemalisi heietusi (“Kõik, mis sa teed…”, “Lunastaja”) ja peoga poeetilis-ilulevaid meeleolupildikesi (“Kunagi. Kuskil. Eikuskil…”, “Ilus õhtu, härra Dannfuss…”, “Helesiniste Liivade laul”, “Sfinks”, “Metsavaim”).
Palun minust mitte valesti aru saada. Mulle väga meeldivad professionaalselt teostatud standardvõtted ja -skeemid. Ja ses osas on võimatu Belialsile mitte tunnustust avaldada. Aga kui ma näen, et autoril millekski enamaks ambitsiooni lihtsalt polegi, siis teeb see natuke kurvaks.
Kirjandustehniliselt ja jutustamislaadilt on Belialsi tekstid üsna vanamoodsad, midagi ootamatut ja novaatorlikku ei pruugi lugeja karta ja pigem ehk meenub neid lugedes kõigile omaenda poisipõlv, mil oli just läbi loetud mahukas ajaloolis-geograafiline seiklus- või ulmeromaan ning asutud realiseerima tungi ise midagi sarnast kirjutada. Tulemuseks oli tavaliselt paarkümmend korda mahult tagasihoidlikum, kuid sellevõrra sündmusterohkem oopus, mis kubises võõrapärastest isiku- ja kohanimedest, dramaatilistest stseenidest jms. On tore, et kellessegi meist on see väike poiss veel alles jäänud, aga, pagan võtku, ka sellisel eksootilisel ja intrigeerival foonil saab panna hargnema vähem ettearvatavaid sündmusi, saab presenteerida veidi vähem konventsionaalseid ideid ja moraliteesid.
Kui Belialsi jutud n.-ö. lahti riietada, eemaldada kogu eksootiline ulmebutafooria, siis ilmneb, et inimesi seal taga polegi. Komplitseeritud lugu, täiskasvanute kirjandusele omaseid probleeme ja konflikte lihtsalt ei ole. On tore, et Veiko Belials viitsib tänases tuimas ja kaprealistlikus eesti kirjandusruumis välja mõelda värvikaid maailmu, kujutada larger-than-life tegelasi, aga dekoratsioone, butafooriat ei saa teha peategelasteks! Inimesed, probleemid, ideed, konfliktid, nende kõigi ja kõige suhestumine omavahel ja maailmaga, arenemine – kõik see on kirjanduse aines. Mitte papist lossimüürid ega sinisest riidest merelained, mida lavatöölised lehvitavad. Võib ju olla ulme, aga kui selle juurest puudub kirjandus, siis ei ole tegelikult ka ulmet.
Isiklikult arvan, et suurimaks takistuseks autori arenguteel on saanud just see meeleheitlik ja täiesti mõistetamatu klammerdumine ülilühikeste jutujubinate treimise külge. Lisaks geniaalsuse elemendile on kirjanduses tähtsal kohal siiski ka käsitööoskus ning just pikemad ja keerukama ülesehitusega ning põhjalikumat eeltööd nõudvad tekstid arendavad vajalikke oskusi.
Kindlasti ei kujuta kogumiku varem ilmunud jutud endast mingit Best of Belialsi. Pigem on see ikka suhteliselt suvaline ja ühekülgne valik autori mitmekesisest jutuloomingust. Tegelikult tundub tegu olevat suisa nõrga koostamistöö tulemusega. Jüri Kallase pagliacciolikul järelsõnal, mille pealkiri, muide, mitte midagi ei tähenda, ei tahakski pikemalt peatuda. Tunnistan vaid täiesti ausalt, et minul küll pole seda julgust asuda kellegi napilt kümmet loomeaastat kanoonilises laadis perioodidesse jagama, teades eriti, millised käärid valitsevad eesti ulmes teksti kirjutamise ja avaldamise vahel.

RAUL SULBI