|
Kaader Peep Pedmansoni animafilmist “Just Märried”.
Kunstnikud tegid
Kondase hoovis öökino
14. augustil näidati Viljandis Kondase keskuse hoovis videokunsti,
multi- ja dokumentaalfilme.
Eesti uuemat videokunsti klassika programmi raames toodi linale Raul
Rajangu “The reception of Cagliostro” (3 min., 2002), mille
sisuks, et kunstnik on maag ja playboy, kes kutsub kõrgemad
võimukandjad oma kujutluste majja vastuvõtule; Kai Kaljo
egotsentristlik videopostkaart egotripilt “Greetings from la jolla”
(3 min., 2002) ja “Mirage” (1,5 min., 2002), reis
hüperreaalsusesse selle kõige loomulikumas keskkonnas; Killu Sukmiti
ja Mari Laanemetsa “Route 66” (7 min., 2002), filmikunsti
kuldaja vaimus, kuid ilma sündmusteta road-movie, mille käigus
tütarlapsed vestlevad ei millestki, kuigi aimatavad on näivuse ja
tegelikkuse teema; Mare Tralla “Laula minuga” (4 min., 2000),
rahvuslik identiteet ilge naisterahva teadvuses, ja “Felt Boots”
(3 min., 2000), ekraniseering tuntud nõukogude anekdoodist selle kohta,
miks venelased käivad viltides; Kadriann Kibuse ja Liina Paakspuu “Urban
obsessions” (7 min., 2001), kolm lugu kaasaegse urbanistliku
reaalsuse ekstreemsetest väljendustest. Tõnu Kukk koostas nn.
haigete dokkide ja multikate programmi, kuhu mahtusid Peep Pedmansoni
“Eesel heliredelil” (20 min., 1993, muusika Riho Sibul), mis
kujutab tütarlapse naiseks sirgumist perversse lapsepõlve taustal; Peep
Pedmansoni “Just Märried” (16 min., 1998, muusika Riho Sibul,
Robert Jürjendal), rohkem küsiv kui vastav, ürgne kalandusteemaline
töö- ja tavandilaululine film, et mitte öelda ood; Toomas Griini
dokumentaalfilm “Head mehed” (17 min., 1999), mille tegevus
põikab ka Konrad Mäega seotud paikadesse ja leiab sarnasusi
tänapäevaste ja ajalukku jäänud meeste vahel. Filmiöö lõpetas
programm “Gorjat?ije Viljandiiskie parni”, 30minutiline valik
Viljandi videoamatööride uuemast loomingust.
Juhan Parts
tegi Kinobussiga animafilmi
Peaminister Juhan Parts külastas 13. VIII Karksi-Nuias Kinobussi
ja tegi selle töötoas ühe päevakajalise, 14. IX rahvahääletuse
teemalise animafilmi, mida saab näha aadressil www.kinobuss.ee
Kaks nädalat mööda Eestit ringi sõitnud Kinobuss kogus 14. VIII
Luunjas rekordarvu külastajaid, filme vaatamas ja töötoas meisterdamas
käis sel õhtul ligikaudu 1100 inimest. Keskmine ühe õhtu külastajate
arv oli Kinobussil tänavu 400 – 500 inimest. Luunjas viibis ka
kultuuriminister Urmas Paet, kes ütles, et oli positiivselt üllatunud
nii suurest publikust. Paeti sõnul on Kinobussi projekt vajalik mitmel
põhjusel. “Esiteks näevad inimesed filme kohtades, kus pole kino olnud
viimased kümme aastat. Teiseks on ettevõtmine kasulik hariduslikust
küljest – tegeletakse laste ja noortega ning istutatakse neile sisse
filmipisik.” Lisaks pidas kultuuriminister Kinobussi filmiõhtuid
kasulikuks ka seepärast, et kui kohalike omavalitsuste esindajad ning
kultuurijuhid näevad, kui palju inimesi on filmivaatamisest huvitatud,
võib see aidata kaasa alalise filminäitamise taastamisele. Kinobuss
lõpetas tänavuse ringsõidu 15. VIII õhtul Palamusel. Augusti lõpus
sõidab Kinobuss koostöös Eesti Instituudiga esmakordselt filme näitama
piiri taha. 25. VIII kuni 5. IX näitab Kinobuss filme kahes Rootsi
maakonnas, kokku üheksas Kesk-Rootsi asulas, ning pärast sealse tuuri
lõppu ka Stockholmis.
Kinobussist ka dokfilm
Kinobussi äsjalõppenud ringsõidust mööda suvist Eestimaad ja
kohe algavast tuurist mööda Rootsimaad valmib dokumentaalfilm, mida
näitavad nii Eesti kui välismaa telekanalid.
Kinobussi projektijuhi ja ühtlasi ka dokumentaalfilmi autori Mikk
Ranna sõnul on filmi vastu huvi tundnud Saksa-Prantsuse telekanal
ARTE, Belgia telekanal RTBF ning dokumentaalfilme näitav satelliitkanal
Planet. Samuti käivad läbirääkimised Eesti Televisiooniga. Ranna
sõnul tehakse filmist seetõttu mitu eri pikkusega versiooni.
Väliskanalite jaoks tehakse 52- ja Eesti jaoks ilmselt 30minutiline film,
mis valmib hilissügisel. Filmi peategelasteks on tuuri noored korraldajad
ning töötoa läbiviijad, vabatahtlikud tudengid, kelle ülesandeks on
igaõhtune filminäitamine ning lastele ja noortele filmitegemise
õpetamine. “Feel good road movie”-stiilis filmi kaameratööd
tegid Raphael Gianelli Meriano ning Erik Norkroos ja Mikk
Rand. Lugu aitas teha ka ETV peare¯issöör Rene Vilbre.
21. – 26. augustini korraldab Pimedate Ööde filmifestivali
suvekino projekt koos Goethe Instituudiga Tallinna Linnaarhiivi siseõues
(Tolli 4, Oleviste kiriku taga) saksa tummfilmide programmi, kus kahel
esimesel päeval mängisid ja mängivad filmide saateks ka eesti muusikud.
Eile, 21. augustil saatsid Paul Wegeneri ja Carl Boese lavastatud
õudusfilmi “Golem, kuidas ta maale tuli” (1920) Rainer Jancis
ja Raoul Kurvitz ning täna, 22. VIII kell 21.30 saadab Kaspar
Jancise ansambel Kriminaalne Elevant Friedrich
Wilhelm Murnau filmi “Nosferatu” (1922) linastust.
Eesti Vabariigi taasiseseisvuspäeva tähistati 20. VIII Vabariigi
Presidendi Kantselei roosiaias avaliku kontserdiga. Avasõnad ütles
vabariigi president Arnold Rüütel. Kontserdil esinesid rahvusooperi
Estonia poistekoor Hirvo Surva juhatusel ning kaitseväe orkester Indrek
Toompere dirigeerimisel.
Näidendi sündi tahad näha?
Täna, 22. augustil kell 16 kirjutavad “Kirjandusliku laupäevaku”
korras Andrus Kivirähk, Mart Kivastik ja Mati Unt Tallinna Kunstihoones
publiku silme all uue algupärase lühinäidendi. Dramaturgidele öeldakse
sündiva näitemängu pealkiri ja antakse kaks tundi aega. Kohaletulnuil
on võimalik suurtelt videoekraanidelt reaalajas jälgida iga tähe, iga
sõna ja iga mõtte sündi või kadu.
Omalaadsete spordireporteritena kommenteerivad tekstide sündi Eesti
Teatriliidu esimees näitleja Rein Oja ja teatrikriitik Andres
Keil. Samal ajal joonistab kirjanikest portree kunstnik Enn Tegova.
Ürituse vaatamine on kõigile tasuta. “Teatrifestivali “Draama 2003”
eelüritus, kirjanduslik laupäevak” on interdistsiplinaarne
ettevõtmine, mida võib vaadata ja vastu võtta kui lõdva stsenaariumiga
moodsat teatrit, kirjandust populariseerivat üritust, häppeningi,
performanssi või maleturniirilaadset spordivõistlust,” ütles üks
ürituse korraldaja Andres Keil. “Aga eelkõige võimaldab see
pilguheitu katusekambri homunkuluseks peetava kodaniku, kirjaniku
töölauale.” Kuna dramaturgia kuulub eelkõige lavale, kuuluvad sinna
ka 22. augustil kirjandusliku laupäevaku käigus sündivad tekstid.
Näidendid on lubanud lavastada Priit Pedajas, Andres Noormets
ja multimees Mati Unt ise. Lavastused esietenduvad festivalil “Draama
2003” 12. IX kell 12 Tartu raekoja platsi teatritelgis. Ettevõtmise
õnnestumise korral jäävad lavastused hiljem Tartu Teatrilabori
repertuaari, samuti on oodata vastseid lühinäidendeid koondavat
raamatut.
Ürituste sari “Kirjanduslikud laupäevakud” sai alguse veebruaris
Tartus. Esimesel laupäevakul kirjutasid Kerttu Rakke, Kaur Kender ja Karl
Martin Sinijärv pealkirja all “Vabana sündinud”, teisel Jüri
Ehlvest, Sven Kivisildnik ja Peeter Sauter teemal “Gümnasisti unenägu”.
Kommenteerisid Berk Vaher ja Anneli Saro. Eesti teatri festival “Draama
2003” on 8. – 13. IX Tartus toimuv suur teatripidu, kus astuvad üles
kõik Eesti sõnateatrid oma paremate lavastustega. Teatrinädala sisse
mahub enam kui poolsada lavastust kuueteistkümnes esinemispaigas ning
Tartust saab nädalaks Eesti teatripealinn. Info teatrifestivali kohta:
www.draama.ee.
Poola teatrilegend Tallinnas
Theatrumi ja Poola saatkonna ühiskorraldusel saabub septembri
alguses Krakovist Tallinnasse Jan Peszek, et mängida kahel õhtul
legendaarset lavastust “Stsenaarium olematule, kuid võimalikule
instrumentaalsele näitlejale”.
Juba praegu maailma teatriajalukku kuuluv suurepärane lavastus tuleb
ettekandele 5. ja 6. IX kell 20 Püha Katariina kirikus (Katariina käik),
külalisetendus saab teoks tänu Kultuurkapitali toetusele. Jan Peszek on
üks Poola juhtivam ja omanäolisem näitleja, kes on 35 aasta jooksul
teinud koostööd paljude nii vanema kui noorema põlvkonna olulisimate
lavastajatega nii teatris kui kinos: Wajda, Lupa, Has, Marczewski, Glinski,
Jarzyna, Kotlarczyk, Trelinski jt. Ta on ka kõrgelt hinnatud
teatripedagoog nii Poolas kui välismaal. Peszek on osalenud kõikidel
Schaefferi tekstide esiettekannetel, seega n.-ö. Schaefferi näitleja.
“Stsenaariumi olematule, kuid võimalikule instrumentaalsele näitlejale”
kirjutas tuntud poola dramaturg ja helilooja Boguslaw Schaeffer, mõeldes
just Jan Peszekile, kes oli tol ajal teatrikooli tudeng, veel “olematu
näitleja”. Teksti poolest pigem loengut kui näidendit meenutav
stsenaarium näis esmalt täiesti ebalavaline ja näitlejal oli selle
esitamise osas suuri kahtlusi. Nüüdseks on autori ja näitleja pikkade
ühisotsingute tulemusel valminud lavastust (esietendus 1976. a.)
mängitud maailma eri paigus tublisti üle 1500 korra. “Stsenaarium…”
on pälvinud kriitikute ja publiku kõrge hinnangu, millest annavad
tunnistust ka rohked auhinnad, teiste seas näit. grand prix Poola
kaasaegsete näidendite festivalil (1993) ning grand prix
Kesk-Euroopa teatrite festivalil New Yorgis (1995). Lavastust on Peszek
mänginud juba enamuses Euroopa riikides, sh. Prantsusmaal, Inglismaal,
Saksamaal, Norras, T?ehhis, Ukrainas, Bulgaarias, samuti Jaapanis, USAs
ning Mehhikos. Tallinna etendustele eelneb etendus Vilniuses, järgneb
etendus Riias. Nägin lavastust aasta tagasi Krakovis. Shaefferi ja
Peszeki koosloomes valminud lavastus kõlas sedavõrd värskelt, et
võhikuna pidasin esmalt ka teksti improvisatsiooniks, mis aastatega
muutub. Eksisin. Peszeki mängu värskus ja virtuoossus ei lasknud
kusagilt paista 1500 etenduse väsimust, aastatepikkune töö oli andnud
etendusele harva ettetuleva tundlikkuse ja sära. See on äärmiselt
lihtsate väliste vahenditega tehtud elav teater. Kuigi Jan Peszeki
näitlejatöö on kindlasti vaatamist väärt ka ilma teksti mõistmata,
on külalisetenduste ajaks kavandatud ka “Stsenaariumi…” teksti
eestikeelne tõlge Hendrik Lindepuu sulest. Näidend pole trükis
avaldatud, käsikirjade andmise õigus ongi vaid Boguslaw Shaefferil ja
Jan Peszekil. Olgu veel lisatud, et näidendit pole pikka aega ette
kandnud ükski teine näitleja. Aasta tagasi esietendus see siiski ka
Saksamaal, esitajaks noor näitleja André Erlen, kellele Peszek lavastuse
aastaid kestnud töö käigus “üle andis”. Tekst ja lavastusjoonis on
sama.
MARIUS PETERSON
Pärnu muuseum kutsub Pärnu pärandiaastal üles kirjutama oma
mälestusi Pärnust ja Pärnumaast.
Pärnu muuseumi kogudes leidub rohkelt esemeid ning ametlikke
dokumente, mille põhjal on Pärnu linna ja maakonna ajalugu uurides ja
eksponeerides võimalik anda ülevaade ajaloosündmustest. Kuid
mälestused, milles kajastub inimeste igapäevaelu, kipuvad sageli suurte
sündmuste varju jääma. Kuna vanema põlvkonna, kes on sündinud Eesti
Vabariigis, üle elanud sõja ja Nõukogude okupatsiooni, read jäävad
järjest hõredamaks, on aeg nende mälestused talletada. Palju huvitavat
mäletavad kindlasti ka keskealised, kes on kasvanud 1940. ja 1950. –
60. aastail. Kirja võib panna ka mõne tuttava, sugulase eluloo.
Mida kirjutada? Millele tähelepanu pöörata?
Pärnu linna inimesed võiksid meenutada oma lapsepõlve Pärnut,
tänavaid, poode, parke, randa ja rannaelu. Millised olid lemmikkohad,
millises kohvikus-kaupluses tihedamini käidi, kuidas ärid sisustatud
olid jm. Samuti on olulised mälestused sõja-aastate Pärnust,
repressioonidest ning okupatsiooniaastaist: kuidas toimus Pärnu
tänavate ja majade taastamine ning uute ehitamine, milliseid mälestusi
on parteist, komsomoli- ja pioneeriorganisatsioonidest.
Pärnu maakonna inimesed, põlised külainimesed, võiksid meenutada
eelkõige oma küla ajalugu enne sõda, talusid, elamuid: kuidas need
paiknesid, kuidas olid sisustatud ja millal ehitatud. Meenutamist väärib
ka tööelu, talgud, seltsi- ja kultuurielu. Samuti tasub meenutada
kodukülaga seotud muistendeid, naljajutte jm. taolist. Nõukogude ajast
tasub kirjapanemist kolhooside ja sovhooside loomine ja kolhoosielu.
Kuidas kirjutada?
Kirjutada võib vabas vormis, kui tahes pikalt. Eriti ootame
põhjalikke, rohke teabega mälestusi. Samas ei tasu häbeneda ei
konarlikku jutustamisoskust ega kehva õigekirja! Vägagi soovitav on
tööle lisada fotosid, plaane või jooniseid, tagaküljele tuleb
pliiatsiga kirjutada, kes või mis seal näha on ning mis ajast pilt
pärit. Loomulikult ei pea kirjutamisel lisamaterjali otsima raamatukogust
või arhiivist, kindlasti tuleks toetuda vaid omaenda mälestustele.
Saatke või tooge mälestused Pärnu muuseumisse aadressil Rüütli 53,
80010 Pärnu. Küsimustega võib pöörduda Pärnu muuseumi peavarahoidja
Laura Kipperi poole telefonil 044 33 231 või e-posti aadressil laura@pernau.ee.
Mälestuste võistlusel osalevad tööd, mis on muuseumisse jõudnud hiljemalt
31. XII 2003.
|
Urmas Vaino “Suitsetav
Kuu” Hausis
18. augustil avati Hausi galeriis Urmas
Vaino graafikanäitus “Suitsetav Kuu”.
Väljapanekul võib laias laastus
eritleda kolme laadi töid: abstarktseid värvilisi, figuratiivseid
mustvalgeid ja sürreaalse mekiga digitaaltöötlusi. Kuid Vaino ei
kipu tehniliselt liialt nipitama, ta lihtsalt võtab arvuti ja
kasutab seda oma loomeprotsessis graafika tegemisel orgaanilise
vahendina. Digitaalsus lubab tööde sisulises tähendusväljas teha
laetud nihutusi. Mõned Vaino tööd mängivad geomeetriliste
irdobjektide ja tühja ruumi vastandusel. Suurtel valgetel väljadel
on väikesi ja mitmeti tõlgendatavaid elemente. Formaalselt “külmade”
vahenditega saavutab kunstnik sooja, intiimse, kohati nukra,
meditatiivse ja religioossegi tulemuse. Urmas Vaino (s. 1960), kes
on viimastel aastatel tuntud ka galeristina, on näitustel esinenud
juba üle 20 aasta ja olnud kümmekond aastat Eesti Kunstnike Liidu
liige. |
Paavle ja Tammetalu Ühispangas
13. VIII avasid Ühispanga galeriis
ühisnäituse Jaan Paavle ning Tiina Tammetalu.
Tammetalu on koolituselt maalija, ent
teinud edukalt ka raamatukujundusi, installatsioone ja loonud
videoteoseid. Viimase seitsme aasta jooksul on ta korduvalt esinenud
jätkuva projektiga “Eesti maastikud”. Ühispangas eksponeerib
Tammetalu maale, mille loomisel on lisaks värvile kasutatud ka maapinnast
võetud elemente. Siin on ürgset jõudu ja sisendavaid rütme,
meditatiivseid värvimaastikke ja irooniaga tembitud genius loci
uurimist. Autori sõnul huvitavad teda koloriidid ja värvinüansid, mida
maapind taevast peegeldades pakub. Jaan Paavle on lõpetanud ERKI
keraamikuna, ent kogunud tuntust peamiselt oma performance’ite
ning videoteostega. Viimase kümnendi jooksul on Paavle teinud aktiivset
koostööd rahvusvaheliselt nimekaima eesti kunstniku Jaan Toomikuga.
Käesoleval näitusel pöördub Paavle tagasi tarbekunsti juurde,
kasutades keraamikat ettekäändena jõuliste skulptuuride loomiseks.
Teoseid iseloomustavad autori sõnul märksõnad “metafüüsilisus”,
“dünaamilisus” ja “maalilisus”. Kõik tööd on seotud arhailiste
jõududega: tuli, valgus, pimedus. “Olen oma tööd teostanud
eurooplasele harjumatus kirkas kontrasteeruvas värvigammas,” ütleb
Paavle. “See toob teravamalt ja selgemalt välja valguse ja pimeduse
koosmängu.”
Riederid rahvusraamatukogus
15. VIII avati rahvusraamatukogu VI korruse galeriis Austria
kunstnike Peter Riederi graafika- ja Regina Riederi fotonäitus.
Peter Riederil on olnud oluline osa Eesti ja Austria kunsti- ja
kultuurisidemete vahendajana Austrias. Riederi eriline uurimisobjekt on
olnud langobardide ajalugu. Ajavahemikul 1986 – 2001 on Rieder olnud
Salzburgi Kujutava Kunsti Kutseorganisatsiooni juhatuse liige. Tema roll
Salzburgi ja Vilniuse kunstnike kohtumiste organiseerimisel on olnud
hindamatu. Alates 2002. aastast on tihenenud sidemed ka Eesti ja Läti
kunstnikega. Peter Riederil on olnud arvukalt näitusi Austrias,
Saksamaal, ?veitsis, Itaalias, Ungaris, Leedus, Lätis ja Eestis. Regina
Riederi kaamera leiab silmapaistmatuid detaile, hoomates ilu inetuses ja
poeesiat labasuses. Linnas ja maastikul otsib ta vaikseid nurki ning leiab
neid, hoolimata turistide rohkusest ning argipäevamelust. Fotograafi pilk
avastab hetki mängleva kergusega, ilma poosi ja sättimiseta. Autoril on
olnud näitusi Austrias, Saksamaal ja Leedus.
“Nägemus” EKA galeriis
19. augustil avati Eesti Kunstiakadeemia galeriis Tartu Kõrgema
Kunstikooli tekstiilikunsti osakonna gobeläänide näitus “Nägemus”.
Näituse läbiv teema on inimene ja tema suhestumine maailmaga. Teoste
kavandamisel on kasutatud fototöötlust ning kudumise puhul tehnilisi
võimalusi ja tehnika kombinatsioone, näiteks kõrvutatud tikandit ja
trükki. Näha saab Triinu Pungitsa kootud Marilyn Monroe’d, Signe
Vilde rasedat koomiksikangelast, Jaanika Terasmaa Diori
magusaid meesmodelle. Ülejäänud esinejad on noored tekstiilikunstnikud Leeda
Ots, Gerli Aimla, Merike Uiga, Irina Vizner-Laur,
Mari Vaaderpall ja Heike Sepp.
Akvarellid Kadriorus
27. VIII kell 16 avatakse Kastellaanimaja galeriis akvarellinäitus
“Kümme”.
Juba teist aastat kutsub Kastellaanimaja galerii esinema kunstnikke
jooksva aasta akvarellidega. Näitusel esinevad elupõliste akvarellistide
kõrval ka need kunstnikud, kelle loomingus vesivärvimaal ei ole
ainuvaldav tehnika: Sandra Jõgeva, Enno Lehis, Pille
Lehis, Malle Leis, Tiiu Pallo-Vaik, Vjat?eslav
Semerikov, Anatoli Strahhov, Toomas Rein, Tiina Tarve
ja Milvi Torim. Näitus “Kümme” esitleb akvarellikunsti
võimalusi: sulavat modernistlikku vesivärvimaali, detailitäpseid
linnavaateid, barokselt külluslikke bukette loodusandidest ja lilledest,
abstraktsioone jm. Kunstnikepõlvkonnad on avastanud akvarellitehnika üha
uuesti ja täiesti erinevas võtmes. Akvarell on hetkemeeleoludele aldis
tehnika, ent võimaldab traditsioonilise vabaõhumaali kõrval ka
süvenenumaid ideearendusi. Näha võib kaasaegset kollaa¯i, pallaslikke
loodusmeditatsioone, aga ka slaavi traditsioonist võrsunud eksootilisi
akvarelle. Näitus “Kümme” kestab 15. septembrini. Kuraatorid on Anne
Lõugas ja Juta Kivimäe.
Kuni 29. VIII on Tallinna raekoja keldrisaalis avatud näitus “Linna
süda. Raekoja plats läbi sajandite”. Mariann Raisma koostatud
näitus tutvustab aastasadu Tallinna südameks olnud Raekoja platsi
hoonestust ja elanikke läbi aegade: raekoda ja vaekoda platsil olevaid
märke, sinna suubuvaid tänavad, 1953. aastal toimunud Raekoja platsi
arheoloogiliste väljakaevamiste leide ja hiljutisi leide raekoja
pööningult.
Naismaalijate
abstraktsioon ja empaatia
15. augustil avati Tartu Kunstimajas näitus “Abstraktsioon ja
empaatia. Kristiina Kaasik, Lola Liivat, Helina Loid, Tiiu Pallo-Vaik,
Mall Paris, Anne Parmasto, Mari Roosvalt, Sirje Runge, Tiina Tammetalu,
Margi Vähi”.
Näitus hõlmab 10 eesti maalikunstnikku, naist, kes on maailmaga
suhestumiseks valinud järjekindlalt abstraktse kujundi.
Väljapanek ei pretendeeri ülevaate andmisele kogu meie
naiskunstnike-abstraktsionistide loomingust, vaid markeerib kaks
võimalikku arengusuunda: oma visuaalse maailma loomise vahetu elamuse
abstraheerimise või puhaste struktuuride kaudu. Esimese suunitluse ühes
otsas seisab Lola Liivat (1928) ja teises Tartu ülikooli
maaliosakonna tudeng Helina Loid (1982). Kui Liivati, kelle
esimesed abstraktsed tööd valmisid juba 1950ndate algul, Kristiina
Kaasiku (1943) ja Tiiu Pallo-Vaigu (1941) lähenemislaadis
võib näha peenetundelisust, mahedust, õrnust, subtiilsust, empaatiat,
siis noorukese Helina Loidi ja ka tema õpetaja Anne Parmasto
(1952) ekspressionistlikus väljenduses on enesestmõistetavat
otsekohesust, võimsust, isegi jõhkrust. Ka puhaste pindade ja
struktuuridega mängiv suunitlus on järjepidev: Sirje Runge (1950)
esimesed struktuurid valmisid juba kolmkümmend aastat tagasi, Margi
Vähi (1975) lõpetas Eesti Kunstikadeemia möödunud kevadel. Vähi
matemaatiliselt ratsionaalsed kujundid on omamoodi sundolukorra uurimine,
kultuurilist stereotüüpi kasutades ehtmeheliku mõtlemise väljendus. Ka
Mall Parise (1954) “Kultuurikihid” on kultuuri selge,
lakoonilis-ratsionaalne metafoor. Mari Roosvalti (1945) ja Tiina
Tammetalu (1961) maale võib vaadelda abstraktsionismi ja realismi
ühenduslülina. Roosvalti paigauuringud on isikliku puudutuse kaudu
loodud metafoorid, kollaa¯ina lisatud foto viitab nii reaalsuse
kohalolekule kui ka igasuguse kujutise abstraktsusele. Tammetalu “Eesti
maastikud” aga on ülirealistlik teos, galeriiseinal eksponeeritud
maakunst, vahetu osa reaalsusest, arte povera. Kogu kunst on
abstraktsionism ja samas võimaldab just abstraktne kujund uues kontekstis
luua uusi tähendusi, uusi tervikuid, uusi maailmu. “Abstraktsioon ja
empaatia” on üks võimalik uus maailm. Praeguses kunstipildis ei ole
abstraktsionism suurte rahvusvaheliste kunstisündmuste lemmiklaps, kuigi
suur hulk kunstnikke nii meil kui mujal kasutab puhtaid vorme, struktuure,
värvilaike teravdatud aistingute visualiseerimiseks, abstraktse
mõtlemise metafoorina. Tõsises abstraktsionismis võib näha isegi
omamoodi protesti mainstream’i vastu.
REET VARBLANE,
kuraator ja väljapaneku kujundaja
14. VIII avati Viljandis Kondase keskuses Kiwa näitus “Friik Null”.
Avamisel toimus ka kunstniku heli-performance “Abstraktne masin”.
Baudrillard, Eco jt. mõtlejad ning ka kaasaegsed kunstnikud tegelevad
tühjuse paljastamisega, viitamisega asjaolule, et hüperreaalsuse tagant
on kaduma läinud reaalsus ja märgid tähistavad ainult iseennast. Kiwa
aga kuulub järgmisse põlvkonda, kes toodab ise omale meelepärast
reaalsust, et seda siis hiljem hüperreaalsuseks, märkideks, piltideks ja
helideks vormida. Kuid ta ei loo illusiooni, et see tema oma reaalsus
võiks millegi poolest sarnaneda harjumuspärase, teatmeteostest ja
õpikutest või isegi sürrealistide maalidelt tuttava reaalsusega. Pigem
on tegemist multifilmidest ja hallutsinatsioonidest tuttava keskkonnaga,
mis ei üritagi vägeva action’i taha tegelikku tegevust peita.
Tekib koordinaatteljestiku absoluutses nullpunktis asuv veider keskkond.
Näitus koosneb akrüülmaalidest, digitrükkidest ja installatsioonidest,
muu hulgas on väljas “Ka siin näitusel ei eksponeerita installatsiooni
Borgese flashback: olen hoopis nagual”, “Riiul ja riiulitagune sein”
ning “Esineb ans. Mootortüdrukud”.
MARI SOBOLEV
FLY Tartus
21. VIII avati Tartu lastekunstikoolis end skandaalseks ja
neokommunistlikuks tituleeriva kunstirühmituse Fashist Lendas Yle
järjekordne grupinäitus.
Rühmitus koosneb peamiselt Academia Grata endistest ja praegustest
kunstitudengitest, kes maalivad, joonistavad, performeerivad ja
filosofeerivad sotsiaalsetel ja igavikulistel teemadel. Näitus Tartus on
FLY-le kolmas, varem on oma taieseid eksponeeritud Pärnus ja Saaremaal.
Joonistamine Narvas
14. ja 15. augustil toimus Narvas kunstiakadeemia korraldatud
aktsioon “Joonistus kui identiteet”.
Joonistuste näituse “Nulla Dies Sine Linea” avamist Narva
muuseumi kunstigaleriis 15. augustil saatis seminar, kus mõtestati
joonistamist kui protsessi, kui iseseisvat nähtust kaasaegsete
kunstivormide hulgas. Narva-Jõesuu landart’likku
liivajoonistusprojekti soosis hea ilm. Iga osalise käsutuses oli kaks
ruutmeetrit korralikult reastatud rannapinda. EKA tudengid ja Narva
kunstnikud kasutasid liiva kui materjali põnevalt, toonides seda
looduslike värvipigmentidega. Ürituse kuraator oli Elnara Taidre,
korraldaja Aili Vahtrapuu EKAst.
“Kirju pall” Paides
6. augustil avati Paide vallitornis näitus “Kirju pall”.
Kunstirühmitus Puhas Rõõm esitleb valitud töid Tallinnas
toimunud samanimeliselt ökokunstinäituselt. Puhta Rõõmu kõrval
astuvad taiestega üles Mart Viljus, Anu Vahtra ja Maris
Mändel, Katrin Tees ja Reimo Võsa-Tangsoo.
“Päevapilt” Järvamaal
12. augustil avati Järvamaa muuseumi fuajees keraamik Tiina
Kaljuste ja tekstiilikunstnik Siiri Tammsalu näitus “Päevapilt”.
Näitus, mis on kavandatud üle-eestilise rändnäitusena, koosneb
vanavanaemade portreedest savis ja tekstiilis. Kunstnikud on ajalooga
suhestuvate tööde loomisel kasutanud nii enda kui tuttavate
vanavanaemade fotosid.
Kaarina Ormio fotonäitus Albus
Kuni 30. augustini on Albu vallas Vargamäel A. H. Tammsaare
muuseumis avatud soome kunstniku Kaarina Ormio fotonäitus.
Näitus “Muinasjutt reisist ümber Läänemere” koosneb fotodest,
mis on tehtud 1997. aastal kunstniku ränd-performance’i “Prints
Betelgeuze, printsess Algieba ja printsess Bellatrix reisivad ümber
Läänemere” käigus.
Kolmemõõtmeline Eesti kunst Szentendre Kunstiveskis
16. augustil avati Budapesti lähistel Szentendre linna
Kunstiveskis eesti tarbekunsti näitus “Ülestähendused”.
Eesti Instituudi initsiatiivist alguse saanud näitusel on esindatud
keraamika, klaasi-, metalli-, tekstiili- ja nahakunst ning nende
ühisprojektid, kokku enam kui 70 autori ligi 200 tööd. Nii ulatuslikult
pole eesti tarbekunsti varem välismaal eksponeeritud. 2002. a toimus
Budapesti Ludwigi muuseumis Eesti videokunsti suurnäitus “Breath”,
mille teatud mõtteliseks järjeks on “Ülestähendused”. Näitusel on
esindatud nii EKA professorid L. Rohlin, K. Mälk, M. Saare jt., omapäi
tegutsejad kui ka alles oma teed alustanud noored kunstnikud. Tänapäeva
eesti tarbekunst
mängib kunstiharude piirimail, otsides üha enam sotsiaalset väljundit,
keskendudes kontseptsioonile, esitades küsimusi rohkem kui kunagi varem.
Näituse eesmärgiks on soov vaatajat provotseerida, panna ta oskama ning
julgema lugu pidada ja tarbida ka nn. ebatraditsioonilist tarbeeset,
aidata mõtestada kunstniku sõnumit või seisukohta. Nii võime näitusel
näha hüljatud mänguasjadest kokku pandud kallistamise puid, pealtnäha
nostalgiliste tikanditega köögirätikuid, mis lähemal vaatlemisel
osutuvad kaadriteks tänapäevast, armistatud ja tätoveeritud toornahka
köidetud raamatuid, üleelusuurusi keraamilisi kehajäljendeid,
rauapuruga maalitud teoseid. Nende kõrval on oma kindel koht
traditsioonilisematel materjali ja vormi käsitlustel ning
disainerlikumatel kontseptsioonidel. Professionaalse kunsti kõrval
näidatakse Kunstiveski keldrisaalis slaidiprogrammi ka eesti
harrastuskunstnike loomingust, et jällegi tõstatada kunstipiiride
küsimus. Näituse avamisel näidati rahvusvaheliselt tunnustatud noore
moekunstniku Jaanus Orgussaare intrigeerivat rõivaste, jalanõude
ja peakatete kollektsiooni. Näituse kuraatoriteks ja kujundajateks on
ehtekunstnike rühmitus F.F.F.F., kuhu kuuluvad Ketli Tiitsar,
Kristi Paap, Kaire Rannik ja Maria Valdma. “Ülestähendustega”
samal ajal avatakse Péter-Pįli galeriis eesti tekstiilikunsti klassiku Anu
Raua põimevaipade näitus. Mitte ainult professionaalne kunstnik ja
tunnustatud pedagoog, vaid ka kirjanik, publitsist, etnograaf, rahvakunsti
tutvustaja, Heimtali etnograafiamuuseumi ja Kääriku käsitöötalu
perenaine Raud mõtiskleb sageli ürgsetest seostest, olevast ja olnust.
Tema motiivid pärinevad enamasti eesti rahvakunsti pärandist. Mõlemad
näitused on avatud 14. septembrini.
Peeter Helme
Andrus Rõugu maalid Soomes
12. augustil avati Soomes Naantali Taidehuones kolme maalija
näitus, kus Jorma Hyttise ja Leila Luukka kõrval astub üles Andrus
Rõuk.
Ka lavastaja ja luuletajana tuntud tallinlane esitleb Naantalis
koondnime “Tagasitulek” all läbimõeldud, minimalistlikke maale, mis
heiastavad kunstniku sisemaailma ning püüdlust harmoonia poole.
Olveti ja Vassiljevi graafika Tamperes
Kuni 31. augustini on Tamperes Telakka galeriis Maret Olveti ja Lev
Vassiljevi graafika näitus, mis avati koos Tampere teatrifestivaliga.
Maret Olvet eksponeerib 25 serigraafiatehnikas valminud abstraktset lehte
teemal “Mänglev”. Lev Vassiljevilt on väljas 14 sügavtrükki teemal
“Naine graafikas”. Näituse avamisel 6. augustil viibisid ka
estofiilid Tampere-Tartu Seltsist.
|