Vene kirjandus, Saatana mängukann

Taas kestab väikestviisi Bulgakovi buum. Eesti lugeja suhtub sellesse vene kirjanikku kui truu naine, iga hetk valmis anduma. Ja alati virge uskuma Bulgakovi üllusse, teda vastandama pahadele punastele. Kuid vaatamata kontrastidele on vene kirjandus ometi ka kõigis oma äärmustes seotud ja mõjutustes nähtus. Bulgakov oli muidugi suur üksildane, kes seisis eemal ofitsiaalse kirjanduse loosunglikkusest, ent ta loomest on leida erinevaid seoseid ka vene literatuuri proletaarse osaga. Kas või mitmete prototüüpide näol. Näiteks “Meistrist ja Margaritast” läbi jooksev juhmivõitu figuur, töölisluuletaja Ivan Nikolajevit? Ponõrev, kes treis värsse Bezdomnõi varjunime all. Selle tüübi algkujuks on peetud poeet Jefim Aleksejevit? Pridvorovit, keda üldsus tundis propagandaluuletaja Demjan Bednõina. Neid persoone ühendab muu hulgas ateistlik agitatsioon, mida nii romaanitegelane Bezdomnõi kui ta prototüüp Bednõi oma loomes harrastasid. Bezdomnõi oli raamatus mäletatavasti tulnud Patriarhide tiikide juurde kirjastaja Berlioziga kõnelema oma äsja valminud usuvastasest poeemist. Bednõi teenis aga oma ohtrate religiooni ründavate värssidega ära Sergei Jessenini pahameele. Too nimetas Bednõid Jefim Lakejevit? Pridvoroviks, seega siis Lakei pojaks. Jessenini põlgus Bednõi vastu oli totaalne, iseäranis olevat ta ilkunud pseudonüümi Bednõi üle, sest oma õitseajal ei olnud see proletaarne poeet enam ju sugugi vaene, vastuoksa, tal oli isiklik auto koos palgatud juhiga jne. Samas – Jessenini luulest võib leida sellesama, tema poolt põlatud Bednõi mõjutusi. Näiteks “Laulus suurest retkest” on tabatud hulk Bednõi luule parafraseeringuid.
Muide, Bednõi “vaesusega” on seotud üks anekdoot. Keegi keskmist sorti töölisluuletaja kelkinud Majakovski ees uhke täitesulepeaga, et vaadake Vladimir Vladimirovit?, selle sulepea kinkis mulle Demjan Bednõi ise! Majakovski silmitsenud sädelevat kirjutusvahendit ja ohanud variserlikult: “Te olete õnneseen! Bednõi kingib teile autorut?kasid. Aga kes mulle kingiks? Shakespeare on ju surnud!”
Bednõi armastas kõnelda oma kõrgetest eeskujudest, näiteks Pierre Jean de Beranger’st. Selle kohta tegi pilkelaulu rahvakomissar Lunat?arski: “Sa võid küll olla “b” või “?”, ent sa ei ole Beranger.”
Muidugi, Bulgakovi loodud Bezdomnõi kuju ei kattu päriselt Bednõi karakteri või saatusega, seepärast on kirjandusloolased pakkunud Bezdomnõi prototüüpideks ka muid figuure, näiteks teist proleluuletajat, Aleksandr Bezõmenskit. Selle tõestuseks nopib Boriss Gasparov episoodi romaanist, kus Bezdomnõi on kaotanud oma MASSOLITi liikmepileti, “mida ta alati kaasas kandis”. See motiiv assotsieeruvat Gasparovi meelest sugemega Bezõmenski luuletusest “Parteipilet”: “Parteipiletit ei kanna ma taskus / vaid iseendas”. Siiski näib Bednõi variant Bezdomnõi prototüübina kõige usutavam. Pealegi oli kiindunud riigilaulikul Bednõil vastalisemate literaatidega veel hulk huvitavaid seoseid, näiteks Mandel?tamiga. Bednõi oli kirgline bibliomaan, ta sigitas oma Kremli korterisse vapustava raamatukogu ja hoidis iga eksemplari kui silmatera. Kuid kõrgetele naabritele tuli tal ometi vahel köiteid lugemiseks loovutada. Kord ei suutnud ta end pidurdada ja pihtis päevikus, et ei tahaks Stalinile raamatuid laenutada, sest see jätab lehekülgedele oma rasvaste sõrmede jälgi. Bednõi sekretär, kes salamahti päevaraamatusse piilus, koputas sissekande Stalinile ära. Just sellest episoodist olla saanud alguse Bednõi vahepealne ametlik põlu alla sattumine, just seejärel ilmutatud riikliku kunstikomitee kriitiline otsus “Demjan Bednõi näidendist “Vägilased””. Vaat siis kiskus küll Bednõi elu korraks karmilt vaeseks, ta olnud sunnitud isegi oma armastatud raamatuid müüma.
Mandel?tamiga on see lugu seotud aga sedasi, et poeedi hukutanud sapises epigrammis Stalini pihta kujutas ju Mandel?tam Stalini jämedaid sõrmi kui rasvaseid tõuke ja mõnigi kirjanduse seletaja on arvanud, et Mandel?tami selle kujundi ja Bednõi päevikuloo vahel on inspiratsiooniline side. Igatahes mõjub tähenduslikult, et nii püüdlik õuepoeet kui türanni vihatud geenius jõudsid ühise Stalini-kujundini, mis veel kord kinnitab veidrat seotust, anekdootlikke ja tõsielulisi põiminguid, kõhedaks võtvaid paradokse ja naeruväärseid harmooniaid punaste aastakümnete kirjanike seas. Isiklikul pinnal kees kõik sageli ühispudruks, mida hiljem raske mõista. Kummaline on näiteks sureva Bulgakovi äkiline sümpaatia alkohoolikust kirjanduskindrali Fadejevi vastu. Võikam veel oli aga pärast Meistri surma toimunu: kirjaniku pühast armastatust, Margarita prototüübist Jelena Bulgakovast sai joodik Fadejevi armuke. Nii vägeva groteski võis välja haududa üksnes Wolandi aju.

VAAPO VAHER