Liugleb kui laululind

pilt

CD Estonia Seltsi Segakoor. Liugleb üks lind.
Dirigent Heli Jürgenson, klaveril Riina Joller.
Mart Siimer, Cyrillus Kreek, Ester Mägi, Raimo Kangro, Veljo Tormis ja Johann Nepomuk Hummel.
© 2003 Eesti Raadio

Estonia Seltsi Segakoori (ESS) esimene plaat “Liugleb üks lind” tähistab ühtlasi koori 10. tegevusaastat ning sel puhul ka kiirpilk minevikku. Heli Jürgensoni ja Peeter Perensi poolt asutamise (1993) ja koduste tegemiste kõrval nagu II koht koorifestivalil “Tallinn 1994” jõuti juba 1995. aastal Viini Franz Schuberti nimelisele konkursile. Sealt tuldi tagasi oma kategooria hõbediplomiga ning sama tulemusega ka Vatikanist Orlando di Lasso nimeliselt konkursilt (1998). Siinkirjutaja oli ise tunnistajaks koori senisele tähetunnile septembris 2001 Barcelonas, kus ESS tunnistati rahvalaulukonkursil “Europe... and it’s songs” grand prix’ vääriliseks.
Nende kümne aasta jooksul on koor osalenud ka arvukate suurvormide ettekannetel, töömahukamatest näiteks Bachi “Matteuse passiooni”, Verdi Reekviemi ja Menotti ühevaatuselise kogupereooperi “Jõuluöö külalised” esitustel (viimane etendus Estonia talveaias). Ning kaugeim punkt, kuhu ESS oma kontserdireisidega jõudnud, on USA läänerannik (Los Angeles, Portland ja Seattle aastal 1999).
Ent tuleme nüüd minevikust olevikku, st. koori äsja ilmunud CD juurde, millel kõlab ootuspäraselt eesti muusika. Tõsi, J. N. Hummel pole ainsana selles heliloojate seltskonnas eestlane, ent Eestiga on seotud ka tema plaadil kõlava loo story. Sellest aga pisut hiljem.
Peatähelepanu on sellel albumil Veljo Tormise (1930) loomingul. “Kodulaulude” (1988, sõnad Gustav Suits) tsüklist “Kas tunnete: väriseb maa” paneb esituslikult kohe kuulama oma ülitäpse artikulatsiooniga. Sama võib öelda ka järgneva “Meid ootab see maa” puhul, ainult et lisandunud on veel häälte oskuslik diferentseerimine legatode väljajoonistamise ja dünaamikaga. Tsükli viimane lugu “Sääl on me kodu” mõjub pärast neid laule algul küll lüüriliste pianodega intermetsona, kuid saab siis esituslikult avarama joone ning Heli Jürgenson kujundab loo lõpuks ka helgetes värvides kulminatsiooni.
Tormise teisest tsüklist “Seitseteist Eesti pulmalaulu” (1988/1993) kõlab plaadil seitse. Siin on tunda, et esituslik põhirõhk on kooril kõigi muusikalis-vokaalsete karakterite artistlikul modelleerimisel. Mõistagi on need Tormise laulud selleks ka ülimalt tänuväärne materjal: kuuleb nii särtsakat bravuuri (“Sööge, langud!”), leebet manitsust (“Ära löö noorikut!”), mänglevat kelmikust (“Nooriku virkuseõpetus”) kui järelemõtlikku tundelaadi (“Kohus koju minna”). Heliloojal on need värvikalt folkloorsed karakterid loomulikult kõik partituuri kirjutatud, kooril tuleb need vaid kuuldavaks laulda-elada ning ESS on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Kuigi Tormise esitus on plaadi paremaid, on hea ja musikaalne sisseelamine teistegi laulude puhul iseloomulik.
Cyrillus Kreegilt (1889 – 1962) on albumil kolm vaimulikku rahvaviisi. Kreek on teadupärast eesti koorimuusikas üks paremaid polüfooniameistreid ning ESS on suutnud siin kujundada ka selge ja reljeefse polüfoonilise tekstuuri. Täpne fraseerimine ning puhas intonatsioon aitavad sellele omalt poolt kaasa ning tulemus avaldab eriti muljet laulus “Jumal, maa ja taeva looja”, mis mõjub oma kaanonitetehnika ja lineaarse häältejuhtimisega lausa kui renessansiajastu motett.
Ester Mägi (1922) loomelaadi naiselik lüürilisus ja tundelisus on juba ammu kujunenud tema “firmamärgiks”. Kuid alati pole seda esitajail just kerge tabada, näiteks tema “Viru lauliku mõtete” (sõnad Fr. R. Kreutzwald) alguses oleks ehk pisut rohkem seda intonatsioonilist soojust kuulda tahtnud. See-eest Mäe laulu “Suitsupääsuke” (sõnad Kalju Lepik) esituses oli kooril paigas kogu emotsionaalne-tämbraalne palett, samuti kui “Siin mu rõõmumaa” (sõnad Hando Runnel) muusikalis-dramaturgiline arengujoon.
Johann Nepomuk Hummeli (1778 – 1837) laul “An Madame Mara” Goethe tekstile on pühendatud oma aja kuulsale lauljannale Gertrud Elisabeth Marale, kes elas XIX sajandi alguses Tallinnas. Muuseas, Tallinnas toimus 1831. aastal ka loo esiettekanne. Nüüdne klaverisaatega (Riina Joller) esitus pretendeerib oma teatava maneerlikkusega ehk küll ajastutruudusele, ent samas on tunda, et ESS pole siin nagu päris “omas elemendis”.
Küll aga on koor omas elemendis Mart Siimeri (1967) miniatuuri “Liugleb üks lind” (sõnad Jaan Kaplinski) puhul – see on nii ESSi motolaul kui plaadi ava- ja nimilugu. Nooruslikult muretu värskus, mis esituses avaldub, näikse albumil hiljem saavat tuult tiibadesse Tormiselt, Kreegilt ning teisteltki heliloojatelt ja nii liuglebki see CD üle meie muusikamaastiku kui üks laululind.

Igor Garšnek