Mart-Ivo Eller,
euroopaliku vaimsuse kandja
 
Pärast kurnavaid haigusi on lahkunud kunstiajaloolane ja õppejõud Mart-Ivo Eller (24. VII 1936 – 18. XI 2003).
Sündis ja kasvas üles Tartus kujur Aleksander Elleri peres, õppis 1950ndate teisel poolel Tartu ülikoolis kunstiajalugu. Igati arusaadav on tema kriitiku- ja teadlasehuvi skulptuuri vastu. Viis aastat pärast ülikooli lõpetamist kaitses Mart-Ivo Eller sealsamas sõjajärgset eesti monumentaal- ja dekoratiivskulptuuri käsitleva kandidaadiväitekirja. Ta on üks kolmeköitelise “Eesti kunsti ajaloo” põhiautoreid, pälvis selle eest 1978. aastal Kr. Raua preemia. Suure armastuse skulptuuri kõrval jätkus tal huvi ka kunstiteaduse ajaloo ja metodoloogia vastu, ennekõike esimesel Eesti ajal, kuid pööras tähelepanu ka baltisakslastele. Kunstipopularisaatorina tegi Eller ETV algaegadel kunstisaateid, kirjutas jooksvat kriitikat. Kunstielu suunajana oli ta pikalt kunstnike liidu kunstiteadlaste sektsiooni esimees.
Ehkki M.-I. Eller oli ajaloo instituudi kunstiajaloo sektori raudvara teaduri ja juhatajana, mahub nende aastate (1963 – 71, 1988 – 92) vahele viljakas töötamine Tartu ülikooli ainsa kunstiajaloo dotsendina 1971 – 88. Tema esimesteks õpilasteks on peetud Sirje Helmet ja Eha Komissarovit. Ehkki toonases ajalooteaduskonnas oli stalinism juba murtud ja valitses rahvuslik õhkkond, eristus Mart-Ivo Eller tublidest maapoistest-õppejõududest. Tema veidi mugav nonchalance ja jäägitu sallivus nii uue kui vana suhtes ning loomuomane delikaatsus tulid justkui teisest maailmast ega pruukinud igale kunsti kallale asujale sobida. Ellerist õhkus eestiaegse Tartu euroopalikku vaimsust, mis selle riismetel tundus nii magus. Maailm on tänaseks sedavõrd palju muutunud, et neid tundeid pole enam olemas või kui, siis ainult kuskil õpilaste südamesopis.

Õpilased, kolleegid
Eesti Kunstiteadlaste Ühing
Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetool
Ajaloo Instituut

Ärasaatmine tuhastamisele on laupäeval 22. XI kell 15 Metsakalmistu kabelis. Buss väljub 14.30 Estonia eest.