|
|
Gunnar Meyer, ANKi ja SOUPi vahelüli
Kurb ja hilinenud sõnum vana mõttekaaslase vabasurmast sunnib meenutama Gunnar Meyerit, täna paljudele ehk tundmatut Haapsalu kunstnikku. Ometigi oli tal 1960. aastate teise poole kunsti uuendusliikumises küllaltki keskne koht. Tutvusin temaga kunstiinstituudis 1966. aastal, mil ta valiti Üliõpilaste Teadusliku Ühingu juhiks. ANK 64 kavala plaani kohaselt oli sellest teadusi arendavast üliõpilasühingust kujundatud moodsa kunsti levitamise keskus ning anklaste lahkumisel instituudist saigi Meyerist vahelüli nende ja uute tegijate, rühmituse SOUP 69 vahel. Just temaga koos külastasin ma esmakordselt Tõnis Vinti ja tema perekonda Nõmmel Harku tänavas, just tema tutvustas mulle teisi tollaseid avangardiste, just tema kutsus mind esinema instituudi kuulsatele iseseisvate tööde näitustele. Kui koos Ando Keskküla ja Andres Toltsiga lõime rühmituse SOUP 69, liitus meiega kohe ka Gunnar Meyer, kes oli pea kõigi koolist väljaspool korraldatud avangardsete näituste ning aktsioonide korraldaja. Sageli toimusid need just ÜTÜ üleriiklikel üritustel, kus osalesid nii noored insenerid, teadlased, muusikud, kirjanikud kui ka näitlejad. Seal tutvusime omaealiste helgete peadega teistelt elualadelt ning tekkinud sünergia toimib tänaseni, nagu kestab ka mõni hea tutvus või sõprus. Selline solidaarsus oli aga eriti oluline möödunud okupatsiooniaastatel, mil nõukogud surusid alla igasuguseid vaba vaimu avaldusi, olid need siis teadlaste või kunstnike omad. Gunnar Meyer esines ka 1969. aastal meie rühmituse tähtsamal näitusel “SOUP 69” Tallinna kohvikus Pegasus, kus olid väljas tema tollased sürrealistlikud maalid. Siiani on sööbinud mällu pilt taevas hõljuvast käest, mis pigistab verd pilvedest rippuvast rinnast alla, maapinnale asetatud surnukirstu. Veidi süngeilmeline oli tollane maalide autorgi, oma emaga agulis vaeselt elav tundlik natuur. Mäletan, kuidas kogu me rühmitus käis matmas Gunnari ema, saates tema lohutamatut jumalagajättu oma ainsa lähedase inimesega. Meie perekondadest oli Surm tollal veel kaugel. Samas mäletan 1970. aastate alguse õnnelikku ja äsja abiellunud Gunnar Meyerit kusagil Nõmme kandis maalimas helgeid postimpressionistlikke maastiku- ja lillemaale. Armastus oli kustutanud mure ning raju avangardsus asendumas loomupärasema eneseteostusega. Rõõmsate maalide maalijaks jäi ta elu lõpuni, kuigi 1990. aastail harrastatud fotokunstis lõid läbi ka romantiseeritud sürrealismi motiivid. 1970. aastail lahkus Gunnar Meyer Tallinnast ning elas mitmes Eesti väikelinnas, lõpuks Haapsalus. Arvan, et okupeeritud Eesti tsentraliseeritud kunstielus saigi talle saatuslikuks just provintsi minek, mis tähendas sellal lahkumist nii ametliku kui ka avangardse taide keskusest ääremaadele, seega ka unustusse, sest sellega katkesid suhted vanade mõtte- ja võitluskaaslastega. Ehk oli tema isiklik elu neil aastail sedavõrd õnnelikum, vaba “moodne olemise” painest, boheemkonna pahedest ja kulutavast seltskondlikust elust. Ta sai ehk nõndaviisi elada lihtsa inimese loomulikku elu, aga õpetajana innustada andekaid provintsinoori ka kunstnikuteele. Ometigi säilis sellalgi talle omane kirglik ja rahutu loomus, ind luua ning oma oskusi jagada, aga ka heitlik elulaad, mis tõi endaga paratamatult kaasa lahkarvamusi ning eludraamasid. Seega Gunnar Meyer ei mugavdunud provintsi “pudukodanlikke elurõõme” nautima, vaid otsiva vaimuna oli ta ikka ja alati teel, nii oma õnnes kui ka õnnetustes. Kohtasin teda viimati Haapsalus 1997. aastal, kui seal näitust tegin. Käisin tal külas, meenutasime möödunut ning ta kõneles ka oma tulevikuplaanidest. Tema elu näis olevat korras, tema vaimus oli veel reserve ning tema isikus südamesoojust. Ta kinkis mulle sel kaunil õhtul ühe oma sürrealistliku foto, mis ripub sealtpeale minu ateljee seinal. Hiljem ta helistas veel paar korda ning ma tajusin ta hääles ärevaid noote. Oli kuulda, et ta elu oli läinud keeruliseks. Püüdsime Jaan Toomikuga saada talle väikest toetust kultuurkapitalist. Aga ei antud. Nüüd oli see vana avangardist ja uue avangardi innustaja tundmatu tegija, sest ta ei elanud oma kunstnikuelu mitte Tallinnas, vaid provintsis. Siin tehakse luuseritest intellektuaalidest filme ja kirjutatakse oopereid. Pealinnast eemal pole sa aga mitte keegi – Teine Eesti. Gunnar Meyer pidi aga oma saatusekarika lõpuni rüüpama ning erinevalt elu algusest, kus teda loodi, tegi ta oma elu lõpu ise. Sest ta oli kunstnik… LEONHARD LAPIN Ta oli minu esimesi kunstiõpetajaid. Inimene, kes sisendas mulle eneseusku kunstiinstituuti astuma. Tänu temale tutvusin tol ajal paljude oluliste raamatutega. Näiteks H. Readi “Moodne kunst”, O. Spengleri “Õhtumaa allakäik”, Visarite trükised. Tavatsen aeg-ajalt Haapsalus käia. Jalutan mööda peatänavat lossipargini, käin mere ääres ning varem püüdsin Gunnarit kohata. Nüüd tundub Haapsalu minu jaoks mingi olulise varjundi võrra vaesem. JAAN TOOMIK Gunnar Meyer = inimene = kunstnik = inimene. Tänu temale said väikelinnas paljud teada, et kunst ei ole vanade ja igavate inimeste meelelahutus. Kahjuks ei kohanenud tema temperament väikelinna konservatiivse maailmavaatega ja eestlasele omase suletusega. Gunnar Meyer = kunstnik = inimene = kunstnik. AGUR KRUUSING
|
