Järelmõtteid Siiri Sisaski heategevuslikult kontserditurneelt “Ürg ja jõud”.
24. augusti hilisõhtu. Eesti Vabariik, Põltsamaa. Olemine Põltsamaa lossihoovis on veidi niiske, aga vihmavarjusid vaja ei lähe. Siiski. Lossihoovi lava kohale paigaldatud kilekate laseb aeg-ajalt esinejaile kaela sadada tunni-paari eest sinna kogunenud vihmavett.
Siiri Sisaski kontserdituur on rühkimas oma fini?isse. Veel viimane laul “Golden Moment”, mis meenutab mingil kummastaval moel David Lynchi filme või seal kasutatud muusikat.
Taevasse paisatakse tulevärk. Tulevärk peab olema! Kõik teavad, et maa, õhk, vesi ja tuli on ÜRGelemendid. Maa peal on lava, õhk vibreerib muusikainstrumentides ja lauljatari hääles, kust kostab kohati kolmehäälne heli. Nagu öeldud, vett tilgub ja lava ees põleb tõrvikuis tuli. Tuli on ka Siiris. Ja tuli lastakse taevasse. Teades veel seda, et peagi saab Siiri 35aastaseks, sarnaneb kogu üritus sünnipäevapeoga. Sellisega, mida üks kääbik endale korraldada tahaks. Sest oma sünnipäeval jagatakse kingitusi eelkõige külalistele. Ja kääbikuile meeldib tulevärk eriti.
Paar tundi pärast kontserti mõtlen, et Siiri oleks võib-olla tahtnud ilutulestiku ajal sõrme libistada võlusõrmuse. Selle, mis teeb nähtamatuks. Siis võib vaikselt lahkuda. Uhkes üksinduses.
Siiri plaksutatakse tagasi ja kuna tal ei ole Sõrmuste Isanda sõrmust, väljub ta oma valgest kilepaleest, kuhu on vahepeal suundunud, ning esitab saateta, uhkes üksinduses laulu “Uhkes üksinduses”.
Mõni hetk hiljem on Siiri juurde moodustunud pooletunnine saba õnnitlejatest, tänajatest, autogrammitahtjatest, paarist eksootilisest tegelasest ja mõnest veidi eemal äraolevalt seisvast kultuuriprominendist.
Tegelikult tekib mul küsimus, kas Siiri saab aru, millega ta hakkama on saanud. See, mis “Ürg ja jõu” kontsertidel kõlas, tundus olevat nii valmis, lõplik, tähenduslik. Ja kui Siiri hääletehnilised katsetused sarnanevad kohati Nina Hageniga, siis meenub Hageni poolt kunagi bravuuritsevalt ja võib-olla lihtsalt irriteerimiseks öeldu: “I’m a very magical instrument in God’s hands.” Kas Siiri on meedium või on kõik lihtsalt sisemiselt nii läbi elatud ja paika loksunud?
Vestlusest Siiriga selgub, et ta võib olla meedium ja võib olla ka ?amaan, aga igatahes on ta väga teadlik sellest, mida teeb. Tema jutus jäävad kõlama märksõnad: hinge asi, puhas rõõm, tühimik.
Muusikat õppinuil peaks olema teadmine selle viimase olulisusest, vaikuse tähtsusest muusikas. Peljates kleepida mingit epiteeti, tahan siiski öelda, et Siiri muusika on sügavalt meditatiivne. Meditatsioonis nagu muusikaski on oluline tühimik, sest sealtkaudu võib pääseda kõikjale ning ravida kõike ja kõiki.
Siiri turnee üks ja mitte vähetähtis eesmärk oli koguda raha väikekoolidele lihtsate muusikariistade hankimiseks. Oma kontserdi eel kõneles Siiri lastest, kes on liiga palju netis ja kellel polegi ehk olnud võimalust olla iseendaga omaette ning et sellise võimaluse annab lihtne pill. Ning Siiri räägib, et lihtne pill võib sind ära viia. Tühimikku ja sealt juba kõikjale.
Siiri kontsert “Ürg ja jõud” annab võimaluse ära viidud saada. Kui Pirita kloostri varemeist kandutakse Norra mägedesse (“Mägede laul”, Thea Kristali sõnad) ning seal selgub, et kivide pisaraist sünnivad elu andvad jõed. Kui Siiri laulab india trummikooli. Kui kõlab beniini unelaul “Naima” ja kuivab ära Toila laululava ümbrus ning Soome lahe kaldale laskub Aafrika öö (Siiri tõlge enne laulu esitust: “Uinu, su ema valvab sinu üle, sinu isa valvab sinu üle...”) ja kuskilt kaugelt kostuks nagu elevantide hääli. Kui kõlab mongoolia “Negson utai oronge”, ei laula Siiri, vaid budistlikud mungad ning nad ei laula siin ja praegu, vaid kusagil paralleelmaailmas ning see viis on aastatuhande-pikkune.
“Igal inimesel on oma mõõgatera, mida mööda kõnnib,” ütleb Siiri, “Selleks kontserdituuriks kogutud laulud on mulle väga tähenduslikud ja paigas. Kui keegi saab neist elamuse, midagi enda jaoks, siis tema mõõgatera on suunatud sama valguse poole, kuhu minu oma.”

TEET KORSTEN