Nii küll ei tohi

Juba inglise filosoof Francis Bacon (1561 – 1626), kes esimesena seadis teadlikult eesmärgi luua loodusteaduste alusel teaduslik meetod, pidas oluliseks mõistuse puhastamist eksimustest, mida nimetas iidoliteks (väärkujundeiks) ehk viirastusteks. Kuid 3. oktoobri 2003 Sirbis kordab Mihkel Mutt kolmekordselt “turu viirastust” (idola fori), mis tekkinud sellest, et inimesed suhtlevad omavahel sõnade abil. Paljudel juhtudel pole sõnade tähendused fikseeritud nähtuse olemuse tunnetamise alusel, vaid on kujunenud juhuslikest kujutlustest selle objekti kohta. M. Mutt kirjutab artiklis “Erwin Apfelbaumi piinad usuvärbaja küüsis” lausa jahmatamapanevalt: “Pöördunud vaimulikud (nagu omal ajal Kuulo Vimmsaare) on aga kõige verisemad ateistid”. Esiteks on vale, et ma olnuksin enne vaimulik. Nii arvasid mõned tudengid, kes mu loenguid kuulasid, kuid nende viga oli arusaadav ja lükkasin selle ümber. Kuid teeneka kirjaniku selline väide on lubamatu. Teiseks, pole õige, et olen “kõige verisem ateist”, sest tulin maailmavaatelise ateismi juurde paljude usklike rumaluse tõttu (nagu Ervin Õunapuugi), kuid asjasse süvenedes tuli ka paljude ateistide nõmedusest üle olla. Hoopis enam on õigus mu kolleeg Priit Keldril, kellele ei saa ette heita asjatundmatust, et mu suhtumine nii usklikesse kui ka ateistidesse on olnud ülimalt taktitundeline, mida ta alati on pidanud imetlusväärseks, “verisusest” pole siin juttugi. Seda tõendab ligi 12 000 tudengi hinnang, kes kuulasid mu loenguid aastatel 1965 – 1985 ja kellest tuhanded (84,6 %) pidasid neid huvitavateks. Seda tõendab sotsioloogilistel uurimustel põhinev teadustegevus, mis pole kaotanud oma väärtust tänini ja mille eest (“Usuelu Eestis 1940 – 2000”) sain eripreemia Eesti Rahva Muuseumilt just samal päeval, kui Tartusse sõites lugesin Sirbist Mihkel Muti süüdistust.
Kolmandaks, pole õige ka järeldus, et endine vaimulik on kõige ägedam ateist. Tavaliselt tunneb selline vaimulik ainet hästi, ent ta isiklik seisukoht oleneb paljudest teguritest, enamik neist jääb aga lihtsalt ükskõikseks. Samuti on endiste ateistidega. Muutunud ühiskonnas muutuvad ka inimesed. Nõukogudeaegsed ateistid on enamuses jäänud ükskõikseks usu küsimustes.
Jääb ainult küsimus: miks oli vaja Mihkel Mutil küllalt leebesse kriitikasse E. Õunapuu aadressil torgata teemaga raskesti seostatav ebaõige lause minu kohta? Kas selleks, et näidata oma viha ateistide vastu? Või on siin midagi muud?
Emeriitprofessor

KUULO VIMMSAARE


 
Nii ei tohi tõesti.
Ei hakka raiskama Sirbi ruumi K. Vimmsaare omaaegsete oopuste äratrükkimisele. Need polnud mitte üksnes “ründava ateismi” musternäited, vaid üsna tihti ka kirikutegelasi inimlikul tasandil mõnitavad. Kel viitsimist, lugegu.

MIHKEL MUTT