|
|
Dylan taas teel
Ma aktsepteerin kaost, ent ma pole
kindel, Bob Dylan Tõsi küll, on’s ta kunagi teelt ära tulnud või olnud. Füüsiliselt võib-olla pärast tsikliga käntsukäimist, ent siingi tuleb tõdeda, et sellele järgnev kiunuv kurv vaimses kulgemises korvas kaotatud (?) aja kavalpeal kuhjaga.Minu esmakohting Bob Dylaniga toimus kuuekümnendate lõpul läbi “Greatest Hits’i” vinüülide. Nüüdseks olen kuulnud, vaadanud, lugenud kõike, mis Robert Allen Zimmermannist kätte saada on olnud. Dylanoloogiks ma ennast ei pea, ent üht-teist temast tean. Tuleb aga küll täheldada, et viimasel ajal olen üha enam ja enam hakanud kuulama tema live-lindistusi. Seda lugu kirjutadeski käian Riho Sibulalt saadud The Rolling Thunder Revue diski, ning kui mulle mõnikord sõbrad külla tulevad ja peoks läheb, sunnin ma neid lõppude lõpuks Bob Dylan and the Never Ending Tour Bandi kuulama. Nad teavad seda ning ega eriti pahandagi. Teavad, et Dylani klassikalised tavaesitused mind enam eriti ei morjenda ning seetõttu toovad nad ümbervõtmiseks või kingivad mulle muusiku rariteete. Aegadel ammustel rõõmustasid mind “Little White Wonder” vinüülid, “Live at Budokan”, samuti “The Basement Tapes”. Nüüdseks on tahtmised neist üle kasvanud! Niipalju siis helikandjaist. Ühes oma laulus Dylan ulub “It’s life and life only”. Teades, kuivõrd tähtsad laululoojale Dylanile on kontsertesinemised, peaks selle sententsi parafraseerima: “It’s live and live only”. Üheks eluunistuseks on mul olnud kunagi Dylani live’il ära käia. Rollerite kontsert?õul Lauluväljakul ma käisin, nüüd jõudis siis 9. X Helsingi Hartwall Areenal järg Dylanini. See “väike valge ime” alustas sealt oma järjekordset eurotuuri (räägitakse 31 lavaletulekust). Vaesuse tõttu juba üle viie aasta vabariigi riigipiiri vangistuses vaevelnule oli tõeliseks elamuseks Kolõvani kauni panoraami seljatahajätmine, Soome lahe katamaraanimine, Põhjamaade Ateena laiadel sügisestel promenaadidel patseerimisest rääkimata. Areena ovaal, millele me neljakesi (Ene, Peeter, Riho ja allakirjutanu) potsatasime, oli oma hokilises äkilisuses ühtaegu ängistav-ülendav. Peetri majandusmõtliku arvelduse järgi oli kontserdile kogunenud ca 10 000 asjaosalist. Teisi eestlasi ei kohanud, küllap neid aga oli. Järgmisel päeval sealsamas toimunud David Bowie’ kontserdil olevat neid Mihkel Raua teada olnud sadakond. Mis hämmastas-rõõmustas, oli turvakontrolli puudumine või siis lihtsalt märkamatustatus. Lahe igatahes. Mis meil siin Põhjalas ikka väriseda. Astmeline lava, äärmiselt lihtne. Ei mingit tossu, valgustus vaoshoitult vahelduv, ent märgatav. Soojendusbändi pole. Dylan neetidega mustas, bänd hallides ülikondades. Vähe sõnu, kaks tundi muusikat. Bänd prevaleerib. Saund metalline, lõikab läbi ruumi kui purustaks klaasi, põrkub tagasi, täidab ruumi. Klahvidetagune Dylan staatiline, kohati eneseirooniline nii liikumises kui vokaalis. Kogu kontsert piinliktäpselt ühtlaselt väljapeetud täispakett. Mulle paljuski tundmatu Dylan. Isegi vanad hitid “Like a Rolling Stone”, “Mr. Tambourine Man”, “Boots of Spanish Leather” võõrapäraselt adutavad. Mõned lood tundusid päris uutelt platedelt olevat, aga pead anda ei või. Pärast kontserti, kui leidsime, et ühes loos rock’n’rolliti kui Elvise parimail päevil, paneb Riho Sibul kogu etenduse pädevalt paika: “Dylani enda lood, teeb nendega mis tahab,” ning kiidab eriti üht, arvatavalt esmakuuldut. Kaugminevikus, enne Rolling Thunder Revue’ga 1975. aastal reisileasumist, küsis Dylani tolleaegne tuurireporter Ratso ehk Larry Sloman Bobilt, milleks talle turnee? Küsimus näis muusikut üllatavat. “Milleks turnee? Sellepärast, et tahan. See on mul veres.” Dylan on oma muusikukarjääri jooksul kontserdireisidel olnud tõenäoliselt ajaliselt enam kui kodus. Ta on kõige rahutum isend rockmuusika ajaloos, mees, kes pole võimeline korduseks. Ma olen kindel, et kõik need 31 kontserti sellel ringreisil on võib-olla põhijoonelt sarnased, ent eristuvad surmkindlalt üksteisest. Dylan juba on kord selline, muidu läheks tal igavaks ja fännidel ka. Ta on end pidevalt avastav-uuendav mõistatus, jäädes sealjuures autentseks, on küll küüniline, ent edastab lootust. Poeet ja rockistaar, kes näikse kogu aeg olevat pihtimisaldis, samas libiseb kogu aeg käest kui lutsukala. Mässajast müügimees. Miks on ta permanentselt püünel? Võib-olla seetõttu, et oma olemuselt on ta eelkõige muusik. Talle on laulja olemine tähtis, laulgi on tähtis, ent tema tegelik haldusala on olla muusik, milles püüne on talle eluliselt vajalik tagasiside. Neljakümneaastase lavastaa¯iga Dylan on väitnud: “Mõnele ei meeldi kontserdireisidel käia, mulle on see sama loomulik kui hingamine. Ma olen teel, kuna olen selleks käivitatud nagu hingamisekski ning ma ei vihka ega armasta sellel olemist. Olen alandatud püünele, ent samas on see ainus koht, kus ma olen õnnelik. See on ainus koht, kus ma saan olla see, kes ma tahan olla.” Tavaelus ei saa inimene olla see, kes ta tahaks olla. Dylan saab olla see, kes ta tahab, püünel, ent ta teab, et iidolid on vaid vanad ärakantud kübarad. Nad pole enam inimesed, vaid objektid, olgugi et imetlusobjektid. Sellest teadmisest johtuvalt pole ta altarikaunistus, vaid töörügaja turuplatsil. 1986. aastal deklareeris ta uhkelt, et kui ta on kaheksakümneselt ikka veel laval, teeb ta seda, mida on kogu aeg teinud – tõestab inimestele võimatu võimalikkust. “Kui mul on olnud kunagi midagi jutlustada, siis vaid seda, et te suudate korda saata võimatut. Kõik on võimalik. Just nii see on. Kogu lugu.” 62aastase Dylani jaoks ei toimunud Areenas mitte midagi võimatut. Lõpetaksin selle loo eesti blues’i taastõusu tõotava bändi Bullfrog Brown tekstilooja Andres Rootsi stroofidega: Sayin’ rock’n’roll is dead & buried in the ground Johnny weren’t so good & now he’s leavin’ town Bob Dylan has retired & Jimi couldn’t play The Doors was just a movie & the Stones were rolled away The king is still a king you can laugh & put him down The king is still a king even when he’s prison-bound The king is still a king & you can’t change that ‘round The king is still a king buried six feet in the ground! HANNES VARBLANE
|
