Kontserdipeegel:


XX sajandi klassikat avastades
Kontserdisarjas “Klassika koos Klasiga” mängis Tallinna Kammerorkester seekord teoseid, mis loodud alles kaks-kolm aastakümmet tagasi. 11. X kõlasid Mustpeade majas Alfred Schnittke (1934 – 1998) Kontsert klaverile ja keelpillidele (1979) ning Concerto grosso nr. 1 (1977). XX sajandi klassika, arvas nendest dirigent Eri Klas.
Saalis oli ajaloo hõngu: Schnittke Concerto grosso esiettekanne toimus selle loomisaastalgi Eestis TPI aulas, kõrvuti Arvo Pärdi “Tabula rasa” esmaesitusega. Mõlemad autorid olid ebasoosingus, muusikasündmuse kohal lehvis dissidentluse ning ikonoklastia vine.
Schnittke omal ajal kaose tunnuseid kandnud polüstilistiline muusika mõjub täna tõepoolest klassikana. Ühtpidi on aeg seda küpsetanud, aga ilmselgelt aitas muljele kaasa ka innustunud, siiras ettekanne.
Schnittke pidas “omaks” kogu muusikalist universumit. Tema muusikas on tsitaategi, kuid enamasti kasutas ta stiilimärke stiliseeringuna või mingi alusmustri baasil. Lääne “polüstilism” ehk ameerikalik, “kultuuridemokraatiaga” haakuv kollaa¯ipõhimõte (mille varaseid esindajaid muusikas oli Charles Ives) ei pürginudki mingi kokkuvõtva supertähenduse poole. Kollaa¯(likkus) oli pigem mingi kultuuriline, stiilimärkide kosmos, omamoodi “ökoloogiline” kooslus. Schnittke suhe stiilisümbolitega oli kompositsioonitehniliselt aktiivsem ja tundetoonilt kirglikum, mahlerlikku ja ?ostakovit?i moodi maailmavalugi kostab sellest. Nõukogude kultuuriruumis kippus stiilisemantika muidugi sageli ka helilooja tahtest sõltumata nostalgiat või kaotsiläinud paradiisi kehastama...
Ajadistantsi pealt paistab üha selgemini, et Schnittke muusikalise mõtlemise alusmuster oli dramaturgiline, paradoksaalsete vastanduste ja pingeliste moondamiprotsesside loogika. Mitte siis niivõrd mäng, vaid sagedamini pigem ristikäik läbi muusikakosmose.
Ilmselt just Schnittke muusika kontrastide eredus ja kuhjumine on mõndagi interpreeti ärgitanud tema teoste esituses agressiivset või ekstsentrilist stiili järgima. Solist Lauri Väinmaa tõi variatsiooniprintsiipi ja sonaatlikkust ühendavasse klaverikontserti hoopis üsna pehme ja poeetilise aktsendi. Sonaatlike jõujoonte asemel olid tema soolos esiplaanil atmosfääri loovad kõlakujundid ja motiivistiku mängitamine. Suure plaani dünaamikat kandis efektselt orkestripartii.
Concerto grosso kahele viiulile, klavessiinile, ettevalmistatud klaverile ja keelpilliorkestrile sisaldab rikkalikult stiilivihjeid ning kõlaüllatusi: suurejoonelise barokkretoorika ja virtuoosse kontsertstiili vaba töötlust, berglikku ekspressiivset meloodikat ja naiivset lauluviisi, müstilisi keelpilliunisoone (mis kangesti meenutavad Pärdi orkestriteose “Orient & Occident” põhilist kõlakujundit!) ja ettevalmistatud klaveri viirastuslikke kuminaid jne. Kesksel kohal on barokk-kontserdi võistlusprintsiip – soologrupi ja orkestri vastandused. Solistideks olid Soome orkestrites kontsertmeistritena töötavad Ülo Kaadu ja Lasse Joamets. Viiuliduo kirglikud dialoogid ja stiilisümbolite tulevärk orkestripartiis tegid esituse tõeliselt elusaks ja haaravaks.
Tundub veidrana, et veel paar aastakümmet tagasi võis lihtsalt mingi “teistmoodi” muusikakeel kanda vastumõtlemise märki ja omandada seeläbi mingi positiivse oreooli. Vana mehhanismi oleks põhjust kiitagi, võiks isegi väita, et aeg, mil ideoloogiline surutis suutis helisid värskelt ja revolutsiooniliselt märgistada, oli positiivselt viljakas. Täna, mil poliitiline ideoloogia ei aita, tuleb eristumiseks kasutada ka kaubanduslikke nippe ja sponsorite abi. Hoopis raskem on nendes raamides kunstitegemises nii-öelda olemuslikku huvivaba idealismi üles näidata...
Üllatus oli, et Schnittke muusika tundub praegu tuumakamgi kui sünniajal. Muusikakeelte ja stiilisümbolite kirevusest kõlab tundlik minavorm, teadmine inimolemise paradoksaalsusse. Schnittke oli õnnestunud valik haaravas esituses.

EVI ARUJÄRV


 
 
Koor nagu
kammerorkester
Eesti Filharmoonia Kammerkoor esitas 10. X, enne oma turneed Iisraelis, Ameerikas ja Kanadas, Niguliste kirikus Pärti, hispaania renessansiajastu meistri Tomįs Luis de Victoria missa, läti nüüdislooja Maija Einfelde kammeroratooriumi “Maailma äärel” ja paar vene kirikumuusika liturgilistel tekstidel põhinevat kompositsiooni. Koori dirigeeris Paul Hillier.
Kas ilusam on nn. sirge hääl või vibraatoga lainetav rinnahääl? Sirge on ilus, selline nagu (kujutluses) võis ehk olla keskajal. Selline unelmalik, “keskaegne” sound on ka Eesti Filharmoonia Kammerkooril. Koori kõla meenutab lausa kammerorkestrit, hääled kõlavad peaaegu nagu pillid, sisaldades lisaväärtusena inimlikku elavust, haavatavustki, mida muidugi parematel silmapilkudel instrumentidelgi saavutada võib.
“Magnificat” on Pärdi üks mõjukamaid väikevorme, uuestisündinud, justkui värskelt usuletulnu pilk maailma, kus kõik tundub järsku uus, hea ja kõigutamatu. Hääled hõljuvad vaimudega taevaaluses, kord kaugenedes, siis lähenedes, kasutades ülimaid kõrgusi ja madalusi. Paul Hillier lihvis sellest välja tõeliselt peenejoonelise hõbegraveeringu.
Kuulates vaimulikku muusikat religioosne olemata, tajub küll selle ilu, aga midagi jääb puudu. (Sama lugu kirik-muuseumiga – tajub seda, mis seal kunagi on olnud, elav hing on aga seest välja läinud.) Tomįs Luis de Victoria missa “Magnum mysterium” mõjus müsteeriumi meeldetuletusena, kristliku tõsimeelsuse, jumalakartuse meenutusena. Kui Pärdi esitus oli olnud jahe ja karge, siis siin valitses (närvilisevõitu) soojus, leegisarnaste toonidega.
Erilist huvi pakkus läti nüüdishelilooja Maija Einfelde kammeroratoorium “Maailma äärel”, mille aluseks vanakreeka traagiku Aischylose tekst “Aheldatud Prometheus”. Teose algus lausa vangistas tähelepanu nagu mõne ulatusliku romaani alguski. Madalad hääled (nagu tiibeti mungad, vene õigeusu oktavistid), glissandod, veerandtoonid, hääle mõranemine – selline oli sissejuhatus, tekstikohaselt jõudmine maailma kaugeimasse äärde. Edasine “sü¯ee” arenes eksponeeritud materjali tihendamise kaudu, kadus uudsuse üllatuslikkus, pikapeale tekkis vajadus vahelduse järele. (Ka romaani lugedes väsid sündmuste keerdkäikude jälgimisest.) See saigi teoks: teoses valitsev üldine süngemeelsus hajus, saabusid helgemad, võiks lausa öelda ma¯oorsed toonid, kiiretiivuliste tuulte, merelainete naeru ning päikese näol. Seejärel taanduti sisuarenduse materjali juurde. “Maailma äärele” on omane komplitseeritud illustratiivsus, see sisaldab kaua hautud mõttetasandeid, millel on kombeks omatahtsi laieneda, süveneda; vormiliselt nagu maa all ringlevad käigud. Ettekanne oli teosele kahtlemata väga soodne.
Vene vaimuliku muusika polüfooniailu on olnud juhust varemgi Eesti Filharmoonia Kammerkoorilt kuulda. Küllap rõõmustaks iga õigeusu kirik selliste häälte ja lihvitud ettekande üle. Võis taas veenduda, et vene loojate loodu (sel korral Titov, Bortnjanski ja Venemaal tegutsenud itaallane Sarti) haarab oma tundelise laululikkusega, uljaste figuratsioonidega.
Eesti laulukultuur elab aga endiselt suurelt jaolt koorilaulus.

IA REMMEL


 
Festival “Sügismuusika” Tartus
Tartus lõppes festival “Sügismuusika” (1. – 10. X), mille korraldas H. Elleri nimeline muusikakool; direktor Kadri Leivategija sõnul oli tänavune festival juba teine. Tartu Elleri-kooli õpilased arvestavad õppeaasta jooksul kolme festivaliga: “Sügismuusika”, “Jõulumuusika” ja ühe kindla ajastu helikunstile pühendatud festivaliga, mis toimub märtsis.
“Sügismuusika” festivalil võis õpilaste esinemises kohata hämmastavalt küpset muusikalist mõtlemist. Ürituse initsiaator Kadri Leivategija kommenteerib: “Meie eesmärk on anda õpilastele esinemiskogemusi. Lavalejõudmine on õppeprotsessi oluline osa, mis distsiplineerib, paneb suure tähelepanuga tööd tegema ja mõjutab ka tulemusi.” “Sügismuusikas” on üks mälestuspäev alati pühendatud mõnele Tartus tegutsenud muusikategelasele, seekord omaaegsele hinnatud klaveriõpetajale ning Elleri-kooli direktorile Aleksandra Semm-Sarvele. Külalisena esines nüüdsel festivalil Tallinna Muusikakeskkooli klaveriõpilane Jaan Kapp.
Üritused algasid rahvusvahelisel muusikapäeval 1. X Hannoveri Kõrgema Muusikakooli lauluprofessori Eva Märtson-Wilsoni meistrikursuse lõppkontserdiga ning festivali lõpetas Eesti Muusikakadeemia professori Marje Lohuaru kammeransambli meistrikursuse lõppkontsert. Nädal hõlmas intensiivset tööd eri vanuse ja erialaga õpilaste ning pedagoogide jaoks: väiksesse festivali olid haaratud Elleri-kooli mõlema astme õpilased (noored ja keskaste) ning ka EMA Tartu filiaali lauluüliõpilased.
Küsimusele, milline kontsert kujunes festivali kulminatsiooniks, vastas Kadri Leivategija: “Tähtis on tööprotsess. Hindame, kui head, väga hõivatud pedagoogid peavad vajalikuks leida üks nädal, et teha meiega koos tööd. Meeldiv on kuulata ka oma pedagooge – sel aastal esines meil Tanel Joamets. Palju kontserte saab teoks, kuigi õppetöö on kestnud tegelikult vaid ühe kuu.”
Lisaks Lossimäe kooli saalile anti kontserte veel Tartu linnamuuseumis, TÜ ajaloomuuseumis ja aulas. Kontserdid olid tasuta ja kõlasid niihästi linnarahvale kui ka oma kooli õpilastele. “Väga kasulik on aeg-ajalt hinnata kaasõpilaste tööd ning olla aktiivse kuulaja rollis. Võin julgelt öelda, et kõikidel kontsertidel on rahvast olnud kenasti ja publiku vastuvõtt oli ka soe,” resümeeris Kadri Leivategija.

GEIU ROHTLA


 
Helid uppunud
katedraali võlvide all
Tanel Joametsa klaveriõhtu Tartu ülikooli aulas 7. X.
Elleri-kooli festivali “Sügismuusika” viiendal kontserdiõhtul esines TÜ aulas pianist Tanel Joamets. Muusiku kutse süveneda kõlapiltidesse mõjus pealetükkimatult ja soojalt. Mulje, mis hakkas õrnalt resoneerima pianisti ja publiku vahel esimesest klahvipuudutusest, on seda haruldasem, et aulakontserdil kõlanud klaverilooming ei kuulu muusikateoste “kerge lektüüri” hulka.
Klaveriõhtul kõlasid Claude Debussy prelüüdid I vihikust (1910) ja Aleksandr Skrjabini viis prelüüdi op. 16 (1894/95), Kolmas sonaat op. 23 fis-moll (1897/98) ning Neljas sonaat op. 30 (1903). Debussy ja Skrjabin on heliloojad, kelle muusikatunnetus paistis sada aastat tagasi kaasaegseile ehk ootamatugi, kuid samas eemaletõukavalt või köitvalt eriline. Tanel Joametsa interpretatsioonis avanesid tänase kuulaja ees mõlema helilooja muusika kujundid, kõlakombinatsioonid ja teoste tervikupinge esmaavastajalikult värskelt. Pianisti rakurss esitatavate teoste lahtimõtestamisel oli muu, kui niigi küllaltki harva kontserdisaalis kõlavate teoste esitusel on tavaks saanud. Peale särava tehnika, tasaselt kuuma mõttevoolu ja muljelaengute kumas kontserdil teostes uus sügavusenoot.
Sügavuse dimensioon pole eriti õpetatav. See näib olevat seotud pigem inimliku mõistmis-, tundlikkus- ja empaatiavõimega. Tulemuseks on siis muusikalise vaimsuse aste, millel ei olda kunagi üksi, kuna sundimatult võetakse kaasa kuulaja, olles omakorda mõjutatud ka kuulaja aistingutest.
Pildiga võrrelduna tekkisid helid kontserdil justkui teistes tingimustes, kui füüsikaseadused seda ette näevad. Võibolla vee all – vee alt paistab päike teisiti. Valgusel ja helil on teine mõõde, tekib teravus tajuda väiksemaidki võnkeid. Kõrvuti toonid segunevad, mitte segavalt, vaid üksteist toetavalt. Ere kiirevälgatus, kilge, vilksatav kalauim, järsk kiviteravik sulavad mahedusse. Eemalt silmatu võib lähedale minnes osutuda millekski muuks. Veemaailm on ettearvamatu, maapealsest tegelikkusest ja arusaamadest sõltumatu, võluv, lihtne.
Iseendasse takerdumatu pidev edasiliikumine on muusiku suur eelis. Tartu Postimehele antud intervjuus väitis Tanel Joamets, et Debussy ja Skrjabin on ta lemmikud, kelle juurde on ta ikka tagasi jõudnud. Venemaa publik, kelle juurde kunstnik peagi pikema kontserdireisi ette võtab, näeb teda just arvestatava Skrjabini interpreedina. Aga ka TÜ aulasse kuulama kogunenud publik ootas teisipäeva õhtul Tanel Joametsa mängu vaikse huviga. Avanes uks ja kõlas aplaus. See polnud veel tema. Esimene “lips” lõi risti ette.

GEIU ROHTLA