Järv talveaias

Elo Järve nahkskulptuurid Estonia talveaias kuni 26. X.
23. IX, kolmteist minutit pärast seda, kui suvi andis käe sügisele, avati Estonia talveaias Elo Järve nahkskulptuuride näitus. Talvise nimega saalis saame vaadata Elo Järve töid ootamatus keskkonnas – loomulikus valguses ja taimede keskel. Tavaliselt nahakunstitööd looduse rüppe ei satu. Seda üllatavam on tõdeda, et Elo Järve nahkskulptuurid sobivad taimedega kokku.
Talveaia taimeriik elab oma vaikset, häirimatut igirohelist elu. Elo Järv on öelnud, et õieti on ta alati, tänaseks juba kolmkümmend aastat, teinud kogu aeg üht ja sedasama näitust. Tema tööd täiustuvad, muutuvad ja arenevad, aga nende loomus on üks ja seesama. Ta ei pelga püsimist ega pürgi üha olema hoopis keegi teine, tundmatuseni uus ja progressiivne. Elo Järve huvitab kunstikriitiku kõva sõna niisama vähe kui talveaia asukaid. Tema tööd muutuvad nende seas justkui elutarkadeks loomadeks, kes, naaldunult liikumatult seintele, ootavad pimedat öötundi, et siis end maha libistada ja taimede vahel omasoodu toimetada. Tegelikult ongi nad elusad: esiteks on neis too elatud loomaelu, mis sisaldub igas nahapalakas, ja siis veel kunstniku poolt lisatud sõõm elavat hinge.
Elo Järve tööde koloriit haakub üleminekuga suvest sügisesse. Need on klassiku küpsed toonid: tumekollakas, mustjaspunakas, purpurpruunikas, süvarohekas. Tema töödes kõneleb pigem süvenenud elutarkus kui kevadiselt rutakas kihk.
Elo Järv püsib oma loominguga nahakunstnike seas üksildasena, ta on liiga omamoodi, et koolkonda kasvatada, ja liiga keeruline nii tehniliselt kui ka mõttetiheduselt, et matkijaid ahvatleda. Ning liiga ligitõmbav, et tema töödest ükskõikselt mööda minna.

MAARJA UNDUSK


 
 
Makedoonia happening

Tegevuskunstirühmitus OPA Tartu Kunstimajas 8. X.
Praegu Mooste külalisstuudios elavad Makedoonia tegevuskunstnikud Denis Saraginovski ja Slobodanka Stevceska ehk lühidalt OPA (ehk pikemalt Obsessive Possessive Aggression) tutvustasid end ja video vahendusel oma teoseid. Nende eriala on etendused, mis enamasti vajavad vaatajate osalust ja reaktsiooni – traditsiooniliselt nimetatakse sellist tüüpi etenduskunsti happening’iks. See oli eriti populaarne sotsiaalsusest ja kodanikujulgusest tiinetel 1960. aastatel, mille lõpus ja järgmise kümnendi alguses viljeleti seda ka Eestis, näiteks grupi SOUP 69 poolt (mis päädis paari arreteerimise ja mõningase kartsas istumisega). 1980ndate alguse Tartus proovis mälestusväärselt happening’ida praegu eelkõige elektroonilise kunsti propageerija-viljelejana tuntud Raivo Kelomees koos Matti Miliusega (mis samuti tipnes pogri ja 30-rublase trahviga Tartu ülikooli raamatukogu ees basseinis suplemise eest). Hiljem on eesti tegevuskunstnikud eelistanud “ohutumat” performance’it. Paistab aga, et endises Jugoslaavias on happening endiselt pop ja noortepärane, kuna sotsiaalsust näib sealses õhustikus piisavat. Ühes esitletud aktsioonis tahtiski OPA püüda mingit erilist “eetrit” nimega odekam, mis tekkivat suurtel rahvakogunemistel, ning sel eesmärgil joosti hiigelpika sinise kilekotiga läbi valitsushoone ees meelt avaldava tohutu rahvasumma.
Nad on leiutanud ka agregaadi PushPush, kus pealtvaatajaid ärgitatakse liikuma läbi kilevorstidest seintega n.-ö. koridoride, samas kui nende jalge alla pandud lõõtsad pumpavad pealeastumise tulemusena vorstidesse õhku aina lisaks ning koridor läheb seetõttu järjest kitsamaks ja kitsamaks… Nii, oma keskkonda ise pidevalt ahendades, me siin Maal ju tegutseme.
Performance’is “Performance” tassiti ühe Horvaatia punkklubi kõle baar kontserdi vaheajal täis mingit träni, nii et seal ei saanud enam juua. Aktsioonis “Selected Art” aga jäeti näituse avamisel ukse taha kõik, kel polnud jalas lühikesi pükse ja teatud särki – seega tammus nõutult eeskojas nii Makedoonia kunstiavalikkus kui meedia. Samuti on OPA teinud kodumaa Eesti-sarnaselt haibimaia TV jaoks valedokumentaali “Realité Makedonie”, mis jutustab OPA suurest edust Pariisi tähtsaimates kunstisaalides. Pärast selle näitamist olid nad Makedoonias järsku väga kõva sõna, hoolimata sellest, et kogu film oli osav bluff.
Sellise pilaga iseenda, oma riigi, rahva ja maailma pihta jätkab OPA vist kuni tõelise maailmakuulsuse saabumiseni. Midagi ajalukku minevat üritab OPA korda saata ka Moostes, probleeme tekitavat seejuures aga eestlaste neetud suletus ja üllatusena ka kehv keeleoskus.

MARGUS KIIS