|
|
Proled ja poeedid
Romaani põhilisim ja paratamatuim
tunnus- E. Annus, Vikerkaar 2003, nr. 7-8 Kahe noore autori debüütromaan on hea näide muutuvast ajast. Kümme-viisteist aastat tagasi oleksid mõlemad teosed kindlasti saavutanud häälekama vastukaja, kui nad on seda senini saanud. Anno 2003 ei köida, üllata ega ?okeeri aga kumbki teos. Keili raamatu pealkiri ei hiilga just originaalsusega, pigem jätab grafomaanliku mulje ega kutsu lugema. Seevastu Verrevi “Margoti” alapealkiri on intrigeerivam, kuid paraku ekslik: Verrevi tegelikud prioriteedid selguvad juba esimestel lehekülgedel.Juba provotseerivast kirjandusrühmitusest Mung on Toomas Verrev meelde jäänud avameelse seksiteema käsitlejana. Nüüd on noormees oma fantaasiad formuleerinud romaanimõõtu “Margotis”, mis on pigem kunstlikult pikaks venitatud seksnovell (jutt). Rohked ja ühetaolised kepistseenide kirjeldused lasevad arvata, et Verrev on ehk tahtnud kirjutada lookesi Maajale. Aga isegi pornoajakirjas ilmutamiseks on “Margot” liig puine ja mõttetute detailide rohke ą la “Liigud ülespoole. Su käed liiguvad ees. Vabastavad ta keha millimeeter millimeetrilt, sentimeeter sentimeetrilt särgist. Samamoodi, nagu kunagi vabastati Stalingrad “fa?istlikest röövlitest” – millimeeter millimeetrilt, sentimeeter sentimeetrilt” (lk. 8). Kas tõesti sääraste kuivade võrdluste ja metafooridega intelligendi seksuaalelu piirdubki? Eksistents ja maailmanägemus on Verrevil alias Arvin Kasteedil (raamatu peategelane) taandatud seksile ja suguelunditele. “Kaks tunnimeest. Seisavad. Nagu tupes munnid” (lk. 17). Ürgne ja maskuliinne küll, aga haritlase kohta liiga “prole”, kui kasutada autori enda parasiitsõna. “Päälinna intelligendi” intelligentsus avaldubki ainult mõnes üksikus kohas, kus autor mainib Arvin Kasteeti kui ülikooli õppejõudu (seega siis intelligent a priori) ja väljendab pahameelt ning vastikust proletariaatliku käitumise suhtes: “Oleksite te ka omal ajal ülikoolis käinud, siis ei oleks te mitte rooli taga, vaid mugavas tugitoolis. Aga tahtsite omal ajal palju pappi ja ruttu saada. Sellepärast hakkasitegi bussijuhtideks./.../ Proled, raisk” (lk. 45). Justkui intelligentsuse rõhutamiseks on teosesse ohjeldamatult sisse pikitud prantsuse- ja ladinakeelseid väljendeid, autoriteetseid nimesid jms., mis tegelikult ainult rõhutavad tõusiklust. “Nagu Edith. Raamatus “Teater”. Autoriks William Somerset Maugham. Ka seal oli Margot. Tõeline femme fatale” (lk. 70). Või “Treenitud. Lihased. Selgroog. Columna vertebralis ladina keeles. Columna vertebralis on sirge” (lk. 12). Valdavalt on aga peategelase näol tegemist lihtsa “prolega”, kes on alkoholi- ja seksiseikluste iharusel puhkusereisil Sankt-Peterburgis. Kuigi Verrev jätkab teatud mõttes Peeter Sauteri proosa jäljendamist (isikliku kogemuse tingimusteta eelistamine, ulatuslik kõnekeele kasutamine), jääb “Margot” siiski tarbekirjanduseks: karakterid on üheülbalised ja etteaimatavad, arusaamatu nimemaagia (nt. Kaarel Kanonaad, S. Igar, Ülo ?eikenberg jt.), õigekirjareeglite eiramine + kirjavead ning tömplaused! “Trepikoda. Neljas korrus. Roheline uks. Esimene. Paremalt. Uksel number 13. Metalluks. Kop-kop” (lk. 18). See. Lihtsalt. Ajab. Hulluks. Kuigi ka Andres Keili “151 914 tähemärgis” on palju vihjeid tuntud popkultuuri tegelastele (Michael Jackson, Rammstein) ja lisaks irooniat proletariaadi aadressil, on kogu teos hoopis teises võtmes – postmodernistlik-kaootilises. Nagu Keil ise ütleb (lk. 139), hoolib ta lugejast ega taha seetõttu lugejat koormata. Raskesti jälgitavale sü¯eeliinile vaatamata on “151 914 tähemärki” mugavam ja mõnusam lugeda kui “Margotit”: Keili stiili- ja keeletunnetus on märkimisväärselt ladusam ja poeetilisem. Verrevi “poeesia” stiilinäide: “Puudutad keelega A-nibu. Õrnalt. Tema nõksatab. Nõksata. Nõksata, väikseke. Teed keelega ringe ümber ta nibu. Libu-nibu. Hahaa!!! Milline poeesia!” (lk. 9) versus Keil: “Maali mind... maali mind lillelehega. Kasta teravam ots kastepiiska ja maali. Maali, nagu südamest sünnib. Maali, nagu õrnusest tõuseb” (lk. 106). Keili karakterid on mõtlemis- ja tegutsemisvõimelised (mitte ainult ürginstinktide ajel). “151 914 tähemärgi” sündmused on vastuolulised: põhjendatud, aga samas müstilised, põhjuseta. Kord astub peategelane Kenneth ajast maha (“Me käisime ju ajast väljas. Meid ei olnud mõnda aega siin, nende ajas olemas”, lk. 17), kord tunnetab läbi viimsegi igapäevase väikekodanliku elu pisiasja. Samas ei ole proletariaatlik vabadus ja lihtsus Keilil taunitud, vaid pigem ihaldatud suurus. Ühendavaks jooneks kahe noorkirjaniku vahel on arrogantsus. Ükskõiksust ja ülbust ümbritseva vastu väljendavad mõlemad: Verrev labaselt ja põhjendamatult, Keil irooniliselt, aga peenetundelisemalt. KRISTEL KIIGEMÄGI,
|
