Kaksteist aastat hiljem. Filosoofia mõõt

pilt


1991. aastal kirjutas Madis Kõiv: “Igal raamatul, mis taotleb olla püsifilosoofiline, on oma immanentne, puhtspetsiifiline tagapõhi. /---/ Kui see kaob, muutub filosoofia tühipaljaks ¯urnalistikaks.”1
Eestikeelne filosoofiline tagapõhi, millel “Oxfordi filosoofialeksikon” millenagi nähtavale võiks tulla, pole kindlasti enam see võsastunud luht mis tosin aastat tagasi. Arvesse tulevaid “monoliite” ja neid toetavaid vähemaid tekste on ilmunud regulaarselt ja enam-vähem igale maitsele. Hiljaaegu tuli trükist ka too algupärane eestikeelne filosoofia, mida Kõiv esmajärjekorras ilmutama kutsus. Loomulikult on tagapõhi ikka veel hõredavõitu, kuid sellest ei tohiks leksikonile siiski probleeme tekkida. Kas leksikon tahab olla püsifilosoofiline? Sellega on lood segasevõitu. Leksikonivormi iseenesest võiks ju pidada selgelt ajastukeskseks, samas on tõlkija arvanud, et kõnealune leksikon hakkab mõõtu andma. Küsigem siis pigem: mis see leksikon sel tagapõhjal, sel maastikul teeb?
Võib-olla oli tegu kokkusattumisega, kuid jäi mulje, justkui oleks leksikoni ilmutades rakendatud parimaid turundusvõtteid nagu Mazda reklaamikampaanias: aegsasti enne ilmumist näiliselt juhuslikud ja seosetudki pudemed siin-seal, sündmuse lähenedes ootusärevust kasvatavad konkreetsemad vihjed peatsele tulemisele ja lõpuks aplombikas saabumine kaanefoto ja pika usutlusega populaarses nädalalehes. Ei mäleta, et mõne monoliidi ümber oleks midagi sellist toimunud. Nii maastikumuutus kui aplombikus panevad küsima: 1) kellele see leksikon mõteldud on ja 2) miks just see, miks leksikon?
Kas kaksteist aastat hiljem on “sündinud rohkem kui mõnesajaline filosoofiliste vajadustega publikum”, kelle vaateväli puhastatud ja horisont valgustatud? Tõlkijad ei ole sihtrühma kuigi selgelt määratlenud, üteldes vaid, et tegu on koolifilosoofiaga, seejuures mõõtuandvaga. Ehkki samas on väljendatud lootust, et kui keegi võtab filosoofiast kõnelda/kirjutada, kasutab ta leksikoni terminibaasina, on see üsna väheusutav. Leksikoni tarvis loodud terminid võivad küll juurduda, ent hoopis teisi teid pidi, nt. “vennaskondlikus koosluses”. Vaevalt hakkab ka filosoofiast niikuinii huvitatud ja selles toimuvat pisutki jälgiv inimene leksikoni tõsise teadmiseallikana kasutama. Tema maailmavaadet muuta või vastuseta küsimustele lahendusi anda see samuti ei suuda. Seega võib “filosoofilise korpuse” eeldatavast lugejaskonnast välja arvata. Alles jäävad: a) kooliõpilased, b) vasttärganud filosoofiahuviga inimesed ning c) filosoofiakauged juhutarbijad.
Filosoofiasse ükskõikselt või vastumeelselt suhtujaga pole arvatavasti muret – talle ei mõju ükski filosoofialeksikon. Kirjutab slogan’id ja daatumid üles ning paneb raamatu kahju kannatamata teiste kenade kaante kõrvale (valge on veel kaksteist aastat hiljemgi autoriteetne kaanevärv!). Vastse või puhutise huvilise on miski juba küsima pannud, kusjuures temas on ilmselt olemas sama eelsoodumus, mis kunagi põhjustas analüütilise ja muu filosoofia lahknemise, ning ka sellest tulenev kriitikavõime. Kelle sattumus on olla filosoofiast huvitatud, on seda kõikide leksikonide kiuste ja tõsist tarbijat temast kujuneda ei saa. Järelikult on mõistlik oletada, et teos leiab kasutamist ennekõike gümnasistide seas (muidugi siis ka nende õpetajate seas, aga need kuuluvad loodetavasti “filosoofilisse korpusse”). Ehkki Blackburni leksikon on ainus omataoline ja selle kasutamise koolides teeb tõenäoliseks ka asjaolu, et säärasest leksikonist pärit teadmisi on õpetajal hõlbus jagada ja kontrollida – probleemid on üsna üheselt tõlgendatavad ning küsimuseasetust või käsitlusviisi pole leksikonivormi tõttu lihtsalt asjakohane kahtluse alla seada – ei maksa siiski päris kindel olla, et see kogu muu populaarse filosoofialektüüri koolidest välja tõrjuks. Kindlasti on filosoofiaõpetajate hulgas üksjagu mitteanalüütilise filosoofia austajaid, kes eelistavad muid materjale, mille seas ju ka lõbusavõitu lugemist.
Kuna leksikon ei ürita leida erinevate filosoofiaradade distantseerituse põhjuseid (ega tõesti peagi seda tegema), pole ka siin erilist mõtet vaagida, kas insulaarfilosoofia2 tegeleb uuritava ahistava piiramisega või kas kontinentaalfilosoofia obskuursus lubab üldse millelegi arusaadavalt ja tarbimisväärselt vastata jms. Küsimus pole ka selles, mis rada pidi leksikonist tõsiselt innustunu edaspidi käima võiks hakata – see on juba enne lugemist suuresti ette määratud –, vaid selles, millena määratleb leksikon filosoofia (mitte pelgalt märksõnalises mõttes) oma eeldatava sihtrühma jaoks ehk millise filosoofiamõõdu ta annab. Kuna autoriteetne kaanevärv ega tõlkijate autoriteet (nüüdseks enam mitte nii puhastamata vaateväljal) ei tee leksikonist veel mäelseisjat madalal nõmmel, televisioonimasti rabas, siis tuleb küsida, miks on see mõõt adekvaatsem kui meil ridamisi ilmunud populaarsetest filosoofiaülevaadetest, nt. Väljataga endagi osalusel avaldatavast sarjast saadav?
Mis on siis Blackburni mõõt rangele artiklianalüüsile allutamata üldmuljena (sellisena, nagu see võiks eeldatavale lugejale ilmneda)? Vanasti tehti filosoofiat mitmel pool ja mitmes keeles, viimased sadakond aastat enamasti aga hästi mõistetavas inglises. Mõtelda võidakse endiselt mitmel pool, aga pahatihti tehakse seda preisilike lausetega hämarkeeles, mistõttu mõtlemise objekt ja tõestuskäik segaseks jäävad. Kahtlane on muidugi ka selliste mõtlejate kuulumine filosoofide leeri, sageli on nad hoopis nt. filosoofiakallakuga teoloogid (Jaspers), sotsioloogid (Adorno) vms. Tõlkija mööndus, et leksikon on “omajagu” etnotsentriline, võib veenda ainult paadunud anglofiili. Brittide esteetilisuseni küündiv enesekesksus on ikka omajagu võluv olnud (nt. kunagine Timesi esikaaneuudis: “Inglise Kanalis erakordselt tihe udu. Kontinent isoleeritud!”), nii ka siin, kuigi totaalsusest jääb sammuke puudu ja kontinenti lausa isolatsiooni pole jäetud. Ei ole ka põhjust nõustuda siin-seal juba kõlanud süüdistustega leksikoni tendentslikkuses: kaldumiseks on vaja kahte poolt, leksikonis on tunnustust väärivale neutraalsuspüüdele vaatamata siiski üks. Niisiis on teose pealkiri loomuldasa hoopiski “Oxfordi insulaarfilosoofia leksikon”3. Isegi kui juttu pole parajasti insula’lt pärit või sealse XX sajandi filosoofia lätteilt lähtuva muuilma mõtlejaga, püsib käsitlus mõistetavalt ja paratamatult analüütilise filosoofia traditsioonis. Kohati vägagi vaimukad verbaalsed vinjetid analüütikute seas väheviljeldud terminite (“olemine”) ja mõne mõtleja juures (de Sade) ei suuda varjata võõristust muu filosoofia suhtes ja selle marginaliseerimist (nt. naine võib olla filosoof ainult mööndusega, kindlasti tuleb lisada “feministlik” vm. epiteet). Sestap ongi kummastav soov just sellise valikuga muuta “mitmel pool ja mitmes keeles kuulutatud eestlase ebafilosoofilist vaimulaadi”. Kui analüütikute arvates pole mitteanalüütilisest filosoofiast võimalik rääkida, siis peaksid nad sellest lihtsalt vaikima, eirama seda täienisti –
nii oleks ka analüütilise filosoofia algupärane eetos märksa ehedamalt väljendatud.
Kohatu oleks panna pahaks insulaarfilosoofide vastumeelsust muu filosoofia keele ambivalentse lõpetamatuse suhtes, arusaadavus on tore, aga asi on selles, et ka monosemantilisus pole alati hea. Nii kipub analüütiline koolifilosoofia (mitte need edasijõudnutele mõeldud eriteadmisi nõudvad mitmesugused “-ismid”) andma “jah või pigem jah” vastuseid nt. järgmistele küsimustele: kas filosoofia näol on tegu algoritmiga, mille abil on põhimõtteliselt võimalik lahendada kõiki probleeme? Kas filosoofia on enam-vähem valmis ja filosoofid tegelevad veel lahendamata detailidega? Kas filosoofia on teadus? Viimasele küsimusele vastavad sageli jaatavalt ka ülikoolis filosoofia üldkursuse läbinud inimesed (Kõiv filosoofiateadlase kohta: “Mida õieti tähendab see kuubiline kera, ma päriselt ei teagi, ainult tean, et teatud inimesed end nii kutsuvad.”). Pole kuigi kindel, kas säärane ühemõtteline selgus aitab kellelgi maailma paremini mõista. Sest analüütiline koolifilosoofia on ennekõike ikkagi suhteliselt piiratud tehnilis-ekvilibristiline aparatuur, mida võib heal juhul rakendada koolinoorte väitlusringides, ent milles mõne erandiga pole raasugi horror metaphysicus’t – seda, mis laias laastus on inimese üldse filosoofiliselt küsima pannud. Väljataga pahatahtlikult parafraseerides võiks ütelda, et analüütilise koolifilosoofia asi on edastada entsüklopeedilisi fakte, mitte viidata võimalikele teedele. Tõsi, ega ka kontinentaalne koolifilosoofia (kui selline ikka olemas on) iseenesest suuda kedagi kuhugi juhatada, sobides oma horror metaphysicus’ega ehk luuleringi. Asi on ikka õpilase huvis ja õpetaja võimes suunata, teeotsale viidata. Ja praegusel juhul muidugi selles, kas leksikonifilosoofia on filosoofiana õpetatav, kas “horisondivalgustus võiks sündida ¯urnalistlikult – selle vaimus ja keeles”.
Nii jääb leksikoni loodetud mõõtuandvus ikkagi saladuseks (v.a. see, mis tõlkija selgitust ja leksikoni pealkirja kokku pannes niigi selge oli: (kooli)filosoofia mõõt on “sisult analüütiline, vormilt lõbusalt leksikooniline”). Kuna pole eriti tõenäoline, et filosoofiahuvita gümnasist lakoonilistest märksõnadest mingi terviku kokku oskaks panna või seda aimaks või õpetaja ses suhtes märkimisväärselt aidata suudaks, siis pole päriselt selge ei mõõdu võtja ega mõõdu paremus teiste mõõtudega võrreldes. Mõõtuandvus võiks üldse kõne alla tulla juhul, kui Eestis mitteanalüütilise filosoofiaga sugugi ei tegeldaks või oleks see tõrjutud kirjandus- või kultuuriteooria õppetoolidesse. Aga ei ole.
Ilmselt pole olemaski kaasaelamisega kirjutatud ja seetõttu tõlkimist väärt filosoofialeksikoni, mis poleks emmale-kummale poole kaldu. Pole ka vaja, sest sajandipikkune kommunikatsioonivõimetu vastasseis näitab, et niikuinii oleks tegu Rorty sõnu kasutades kangi ja pintsli sünteesimisega. Ja ehkki sellise “kantsli” tiitlile pretendeeribki just filosoofialeksikon kui selline, pole siiski põhjust muretseda. Veel kord Madis Kõiv: “Filosoofia kui sõna (logos) ei puuduta meid ei suulisel ega kirjakujul kuigi olulisel määral, me ei loe sedagi, mida meile sellisena, kirjasõna kujul, ette antakse ega kavatse seda kunagi teha.”
Võib-olla pole tõesti paremat raamatut esmatutvuseks analüütilise filosoofiaga, aga siiski: kellele meeldib “Oxfordi filosoofialeksikon”, meeldib “Oxfordi filosoofialeksikon”; kellele meeldib filosoofia, ei meeldi leksikon mitte.

KALEV LATTIK

1 Kakssada aastat hiljem. – Akadeemia. 1991, nr. 3.
2 Tõnu Luige väljend, mida ta kasutas vastukaaluks Euroopa väga erinevate mõttevoolude pelgalt geograafilisele, sisu eiravale määratlusele hõlmamaks Euroopa läänerannikul asuva saare ja ookeanitaguse pisut suurema saare filosoofiaprofessorite tööd.
3 Tõlkijate selgitus, justkui annaks “Oxford” pealkirjas aimu leksikoni valikuprintsiipidest, on eksitav. See, et Oxfordis tehakse teistsugust filosoofiat kui nt. Frankfurdis, on teada inimesele, kes filosoofiaga juba mingilgi määral kursis ega vaja leksikoni. Teiste teada on see lihtsalt maineka ülikooliga linnake, kust siis ilmselt ka autoriteetne filosoofia tuleb.