Leksikonide, käsiraamatute, teadme- ja ülevaateteoste koht filosoofias on mõneti vastuoluline. Filosoofia on hargnenud pea haaramatusse mõtlemise- ja uurimissuundade mitmekesisusse, kõikvõimalike teadmisaladega lõikudes. Seetõttu on asjatundlikud lühikokkuvõtted ja usaldusväärsed teated eri mõtlejate, suundumuste ning piirialade kohta vägagi hinnatud. Juhatust ja orientiire vajab nii filosoofiahuviline publik kui ka filosoof ise. Samas aga lasub filosoofilisel teadmeteosel abivahendi järsult degradeeriv vari, seda just filosoofide endi silmis. Tõesti, ükski leksikon ei saa asendada süüvivat uurimust, veel vähem aga algupärast mõtteteost.
Ehkki esimeseks filosoofialeksikoniks võib pidada juba Aristotelese “Metafüüsika” viiendat raamatut, siis ometigi, kui jätta kõrvale silmapaistvad erandid (Pierre Bayle, Voltaire, Diderot, Hegel, Fritz Mauthner, Quine), tuleb nõustuda tähelepanekuga, et olulisemad mõtlejad pole end kulutanud filosoofialeksikonide ega entsüklopeediate koostamisele. Peaks aga lisama, et nimetatud filosoofide koostatud leksikonide ja entsüklopeediate näol on pigem tegu oma filosoofiliste vaadete ülevaatliku ja süstemaatilise esitamisega, mitte aga objektiveerivalt tasakaalustatud teadmusega. Nii kujutavad need enesest pigem iseseisvaid mõtteteoseid kui eri filosoofiliste küsimuste kohta juhatusi ja selgitavaid lühimääratlusi jagavaid teadmeteoseid. Käesolevas arvustuses võtaksin aga vaatluse alla filosoofilise teadmeteose hübriidse avaldumisvormi. Nimelt niisuguse leksikoni, mis, seatuna oma võimiste poolest täitma teadmeteose tagasihoidlikku, ent tänuväärset statistirolli, kipub etendama suure mõtteteose kapriise ja frivoolsusi.
Ent küsimus pole siin ainult filosoofialeksikoni autoris kui mõtlejas ning tema ambitsioonides, vaid ühtlasi filosoofia loomuses. Põhjani minemise tahe annab meid vabaks mõtlemise võimalikkustele, vabaks nende me omapoolse avamise ja valla hoidmise tarvis me omaenese mõtlemise ja filosofeerimise läbi. Olles küll justkui vaba valima mõtlemise võimalikkusi, oleme seda valikut seatud viima täide vaid ühe ainulise faktilise võimalikkusena. Teisi mõtlemisvõimalikkusi võtame küll teadmiseks neid huviga seirates, kahtlevalt piieldes, ent vaid haruldasil hetkil (kairos) saab mõni neist me omaenese mõtlemise (uueks) võimalikkuseks.
Nõnda mõistetud filosoofiale paistab filosoofiaalane teadme- ja ülevaateteos üsnagi ebafilosoofilise ettevõtmisena. On ju võimatu pääseda filosoofiasse, selles elada mingil üleüldisel, pea kõiki ja kõike võrdselt tunnustaval ja sallival moel, laskmata end hetkekski haarata mõtlemise ainulisema võimalikkuse kiivusest ja nõudlikkusest, viimata seda võimalikkust me omaenese mõtlemises võimalikkuse ainuomastele piiridele ja ühtlasi piiratusele. Mõteldes mõtlemise võimalikkust selle piiridele, virgub mõtlemises tahe haarata, tõlgitseda ja valitseda inimese teadmusi ja tegemisi terviklikult – tahe tõrjuda teisi võimalikkusi ja tõlgitsushorisonte. Vahest siit tuleb see pea vastupandamatu kiusatus ära kasutada ka teadmeteoseid, just nende tasakaalustatuse, ülevaatelisuse ja usaldusväärsuse lubadust kehtestamaks oma koolkondlikke eelistusi ja kaanoneid – filosofeerimise jumalike välgatustena harvadel juhtudel, tavaliselt aga autori pelgalt isikliku piiratuse ja ülbusena (hybris).
Võib vaid oletada, mis on seesuguse üllitise nagu Simon Blackburni “Oxfordi filosoofialeksikon” saamisloo tagapõhjaks. Arvatavasti peale kitsa ja enesekriitikata (irooniata) võetud koolkondlikkuse terve rida filosoofiaga vägagi kaudselt, pigem teaduspoliitiliselt ja institutsionaalselt seotud asjaolusid. Võib-olla aga otsustasid professor Simon Blackburn ja Oxfordi ülikooli kirjastus üheskoos nalja teha – asja nii-öelda veidi lõdvemalt võtta, eriti kui see puudutab analüütilise filosoofia jaoks võõrastavaid küsimusi ja filosoofiaid. Akadeemiline fundeeritus ja tasakaalustatus ju tüütab ära, eriti kui teine professor Ted Honderich on 249 usina kaasautori abil kokku pannud ligi tuhandeleheküljelise ja lootusetult tõsimeelse teadmeteose “The Oxford Companion to Philosophy” ¹. Olles sirvinud küll vaid kahte Blackburni monograafiat², tahan uskuda, et filosoofialeksikon on tema kirjutiste seas see ainus nõnda kentsakas.
On aga veelgi mõistatuslikum, mis see kõik võis olla, mis pani Märt Väljataga ja Bruno Möldri seda naljakat teost “maale tooma”. Nad on tõlkimisega näinud palju vaeva – ja tehtud tööd tuleb tunnustada. Ja ma mõistan, et näiteks mahukas ja põhjalik “The Oxford Companion to Philosophy” oleks neile üle jõu käinud. Siiski ei saa jätta pärimata, miks ikkagi Blackburni leksikon. On’s tema naljad tõesti nõnda vastupandamatud? Möönan, et näiteks “The Penguin Dictionary of Philosophy”³, välja antud Thomas Mautneri eestvedamisel, mahult ja ülesehituselt samasse teadmeteoste klassi kuuluv nagu Blackburni omagi (olgugi et paarsada lehekülge paksem), pole muidugi enam nii naljaks.
Kui nüüd aga naljategemine kõrvale jätta, siis meie kõigi hüvangu nimel oleks võinud ju veidi rohkem pingutada, võtta ette kas või seegi Penguini filosoofialeksikon. Kinnitan, et see on samuti angloameerika kultuuriruumile tüüpiliselt analüütilise orientatsiooniga. Ent võrreldes Blackburni leksikoniga avaram, tasakaalustatum ning usaldusväärne ka mitteanalüütilise filosoofia osas. (Ja me kõigi lohutuseks on seal isegi Albert Schweitzer sees! Pealegi veel mitmeid silmapaistvaid analüütilisi filosoofe, kellest Blackburn eelistab vaikida.) Prantsuse, saksa või näiteks itaalia filosoofiasõnaraamatuid ei söanda ma siinkohal soovitada, kuna nende seas on kaasaegseid asjatundlikke ja usaldusväärseid tomistliku või fenomenoloogilise põhjaga ja ajaloolise lähenemisega teadmeteoseid.
Valides tõlkimiseks filosoofialeksikoni, tuleks võimalust mööda silmas pidada ka me oma filosoofilist traditsiooni ja keskkonda – kui rabe ja tühine see meile ka ei paistaks. Selle üheks oluliseks vermijaks on olnud, on jätkuvalt saksakeelne traditsioon nii me oma maailmavaatelise, ka rangema akadeemilise filosofeerimise kui ka eestikeelse filosoofilise terminoloogia kujunemise osas. Keskne koht on siin Immanuel Kantil. Baltisaksa filosoofi Kurt Stavenhageni mäletamist mööda võis veel enne Esimest maailmasõda leida paljude Liivimaa pastoraatide raamatukogudest Kanti kolme “Kriitika” esmaväljaandeid. Kant on õhtumaise filosoofia ainus suurkuju, kelle juured ja intellektuaalsed sidemed ulatuvad ka siinsesse kultuuriruumi. Juba ainuüksi seda olulist tõika silmas pidades peaksid meie filosoofialeksikonid väärtustama ning asjatundlikult toetama tema kriitilise filosoofia, aga ka saksa idealismi retseptsiooni teadvustamist ja reflekteerimist me vaimsuse kõigil aladel.
Paraku ei tule Blackburni filosoofialeksikon sellele vajadusele sugugi vastu, vaid hoopiski eksitab. Nii ei kannata kriitikat see, kuidas Blackburn esitab Kanti praktilist filosoofiat (lk. 206). Paistab, et Blackburn lihtsalt ei suuda reljeefselt välja tuua asja tuuma (nagu liigpaljudes oma leksikoni artiklites: Kanti eetika puhul käsitlust vabadusest kui autonoomiast), mis peaks leksikoniartiklis olema ju põhimine. See-eest puistab ta aga kõrvalisi detaile ning tasakaalustamata, paiguti isiklikke kiivaid hinnanguid ja banaalseid anekdoote. Kanti seksuaaleetika tõlgitsus piirneb lausa pahatahtliku vassimisega (lk. 399 – 400).⁴ Et siiski on võimalik kirjutada usaldusväärne ja selge ülesehitusega leksikoniartikkel Kantist, võib igaüks ise veenduda kas või juba osutatud Penguini filosoofialeksikoni näitel (lk. 290 – 294).
Blackburni lõtva kätt on tunda ka mõistepesa “transtsendentaalne” (lk. 450) esitamisel. Nii on märksõnana ära toodud küll “transtsendentaalne analüütika”, jättes samas millegipärast nimetamata ja piiritlemata “Puhta mõistuse kriitika” ülejäänud olulised teemad nagu “transtsendentaalne esteetika”, “transtsendentaalne loogika” ja “transtsendentaalne dialektika”. Neist eriti “transtsendentaalne esteetika” mõiste tekitab aga kergesti eksitavaid tähendusseoseid. Ka antud puhul tuleks esile tõsta Penguini leksikoni korrektsust (lk. 569). Seejuures tahaks rõhutada, et küsimus pole ainuüksi Kanti või siis kellegi teise terminites, vaid arrogantsevõitu suhtumises, mida annab nüüd edaspidi Oxfordi ülikooli nime ja autoriteediga õigustada.
Õiendaks ka mõned tõlkeküsitavused, mille taga, nagu filosoofia puhul sageli, on sisuline mittemõistmine. Need pärinevad ilmselt Igor Narski Kanti-raamatust. Nii on seal kategoorilise imperatiivi vormel “zugleich” lõpuks tõlgitud kui “kohe”⁵ – õige oleks “ühteaegu”, “ühtlasi”⁶. Nüüd on see veider “kohe” jõudnud nii Blackburni leksikoni tõlkesse (lk. 211) kui ka äsjailmunud Indrek Meose “Filosoofia sõnaraamatusse” (lk. 131).⁷ Samuti on küsitav tõlkida saksa “nach derjenigen Maxime” kui “vastavalt ... maksiimile”, sest see ähmastab veelgi Kantile olulise legaalse ja moraalse teo eristuse. Kui juba tõlkida tõlgitsevalt, siis tuleks ütelda: “maksiimist lähtuvalt” või “maksiimi alusel”.⁸
Peatuks veel ühel Blackburni leksikoni kentsakusel. Filosoofiaalaste teadme- ja ülevaateteoste pädevuse hindamisel vaatan alati ka seda, mida ja kuidas kirjutatakse Martin Heideggeri kohta. See on test, mis toob hästi välja nii autori filosoofilise hoiaku kitsamalt kui ka pädevuse avaramas (s.t. koolkondlike ja isiklikke eelistusi ületavas) tähenduses. Selles mõttes on Heidegger täiesti asendamatu “filosoofiline lakmuspaber”.
Ja nii ei jää muud üle, kui soovitada Blackburnil Heideggeri artikkel ja teised sellega seonduvad märksõnad (Dasein, autentsus, eksistentsialism jmt.) oma leksikoni uustrükist lihtsalt välja jätta. Ma ei arva, et see kuidagi päästaks leksikoni kui terviku. Aga see oleks vähemasti tavalugeja suhtes aus.⁹ Huvilistele aga osutaksin kriitilistele, ent seejuures siiski nõutavat pädevust ilmutavatele esitustele Penguini filosoofialeksikonis ja Oxfordi Companion’is.
Kuna nüüd on Blackburni suhtumine ka eesti keeli lugeda, siis pean vajalikuks õiendada vähemalt suuremad faktivead. Heideggeri rektoraadikõne õige pealkiri on “Die Selbstbehauptung der deutschen Universität”¹⁰. Selles kõnes visandab ta ülikooli kui teaduse- ja haridusasutuse ümberkorraldamise filosoofilised alused.¹¹ Heidegger astus Freiburgi ülikooli rektoriametist ennetähtaegselt tagasi, kuna tema reformitaotlused läksid vastuollu natsionaalsotsialistliku re¯iimi hariduspoliitikaga.
Blackburni võhiklikkusest annavad tunnistust juba tema Heideggeri artikli esimesed sõnad: “saksa eksistentsialist ja ühiskonnakriitik” (lk. 157). Nendega korratakse vaid üht eksiarvamust, mis on levinud eeskätt angloameerika populaarses kirjanduses. Võrdlevalt võiks aga tähele panna Penguini leksikoni pretsiisset osutust, et Heideggeri teosed on “mõjutanud” muu hulgas ka eksistentsialismi (J.-P. Sartre) (lk. 241) või siis Oxfordi Companion’i ettevaatlikku sõnastust, et Heideggeris on “tavaliselt nähtud eksistentsialismi rajajat” (lk. 345). Arvan, et igasugune leksikon eeldab just oma lakoonilisuses suurt sõnastuslikku täpsust, mis on aga vaid sisu tundes saavutatav.
Loomulikult ei piirdu filosoofia Kanti ja Heideggeriga, olgugi et tegu on õhtumaise filosoofia suurkujudega. Selle kahe näite varal on siin püütud iseloomustada Blackburni leksikoni tendentslikkust. Ebausaldusväärsust ei tohiks endale aga teadmeteos lubada. Ning ülbet võhiklikkust ei õigusta ega kaalu üles ükski koolkondlikkus, veel vähem isiklik piiratus.¹²
Pidades aga silmas seda järelemõtlikkust filosoofiliste tekstide arutamisel, põhjaniminemise tahte välgatusi, mida olen kogenud Madis Kõivu algatatud Tartus tegutseva analüütilise filosoofia seminari töös, oleks hea, kui meie analüütilise filosoofia austajad püüaksid tasapisi üle saada hoiakust, mis soosib pealiskaudsust ja võhiklikkust – ka teiste filosoofiliste traditsioonide suhtes.
Oleks vahest juba aeg loobuda end õigustamast moel, et midagi, olgugi et kehv ja veerandlik, on parem kui mitte midagi. Filosoofias on sellistel puhkudel igati eelistatum – mitte midagi. Me ju väärime filosoofiat!?

Eduard Parhomenko