Kes kardab analüütilist filosoofiat?
Enamik filosoofiatraditsiooni suurtest nimedest on mõtelnud ja kirjutanud loogiliselt ja selgelt, olles seega analüütikud

pilt


Seoses hiljuti ilmunud Simon Blackburni “Oxfordi filosoofialeksikoniga” on ajakirjanduses tekkinud metafilosoofiline diskussioon.2 Kõrvu leksikoni arvustamise ja kritiseerimisega on juttu tehtud muu hulgas ka analüütilise filosoofia ja muu filosoofia vahekorrast.
Mis siis ikkagi on analüütiline filosoofia? Ma eristaksin siin kaks tähendust, laiema ja kitsama. Laiemas tähenduses pole analüütiline filosoofia midagi uut, enamik filosoofiatraditsiooni suurtest nimedest on mõtelnud ja kirjutanud loogiliselt ja selgelt, olles seega analüütikud. Selles tähenduses võetuna jääb üle päris vähe sellist filosoofiat, mis pole analüütiline. Mulle isiklikult meeldib mõelda analüütilisest filosoofiast just selles laiemas tähenduses.
Kitsamas ja kindlasti levinumas tähenduses mõeldakse analüütilise filosoofia all umbes sajandivanust filosoofiatraditsiooni, mis sai alguse Gottlob Frege ja Bertrand Russelli uuest loogikast ning Russelli ja G. E. Moore’i realistlikust mässust briti uushegelliku idealismi vastu. Kuni II maailmasõjani seda traditsiooni veel ühtsena ei tajutud, olemas olid Cambridge’i “koolkond” (Moore, Russell, Wittgenstein, Ramsey, Broad), Viini ring (Schlick, Carnap, Neurath, Waismann, Gödel), Berliini teadusliku filosoofia selts (Reichenbach, Hempel), Lvovi-Varssavi koolkond (Lukasiewicz, Twardowski, Lesniewski, Ajdukiewicz, Tarski), 30ndail ka Oxfordi noorema põlve filosoofid (Ryle, Austin, Ayer, Berlin, Grice). Algselt pigem mandri-Euroopas kui Briti saartel tegutsenud eksaktsed ja sageli teaduselähedased filosoofid olid sunnitud natside eest põgenema, suundudes esmajoones Ühendriikidesse (vaid Neurath ja Waismann läksid Inglismaale, Lukasiewicz aga Iirimaale). See tingis ka analüütilise filosoofia hilisema “angloameerika” pitseri ja järk-järgult ühtseks traditsiooniks kasvamise (sulandudes Ameerikas tuntavalt seal varem domineerinud pragmatismiga).
Kui enne suurt sõda olid analüütilise filosoofia keskused eelkõige Cambridge ja Viin, siis kaheks aastakümneks pärast sõda sai uut sorti, “tavakeele” filosoofia mekaks Oxford. Ryle, Austin, Grice ning neist veidi nooremad Strawson, Hampshire ja Hare hakkasid vastanduma aga eelkõige loogika- ja teadusesõbralikkusele, Kesk-Euroopast Ameerikasse kolinud positivismile, mitte niivõrd tolleks ajaks veel Euroopa mandrile alles jäänud fenomenoloogilisele, strukturalistlikule vms. lähenemisele. Kui Carnap tegi 1931. aastal naerualuseks Heideggeri kui metafüüsilise mõttetuse näite, oli Ryle’i jaoks antipoodiks just Carnap oma stsientismiga. Alates 60ndaist asub aga analüütilise filosoofia raskuspunkt selgelt ja usutavasti pöördumatult Ameerikas, meeldigu see meile või ei. Paljude juhtivate briti filosoofide (nt. Michael Dummett ja Peter Hacker) arvates on suur osa tänapäeval USAs tehtavat filosoofiat väga küsitaval tasemel ja liiga stsientistlik.
Eelnev jutt oli mõeldud ülipõgusa ülelennuna analüütilise traditsiooni ajaloost, eesmärgiga rõhutada selle mitmepalgelisust. See aga tähendab, et vähegi sisulisemale tasemele minnes pole silt “analüütiline filosoofia” kuigivõrd informatiivne. Kui miski on üldse olnud ühendav, siis geograafia – ca 1935 – 1980 piirdus analüütiline traditsioon peaaegu ainult ingliskeelsete maade ja Skandinaaviaga. Kuid nüüdseks on seegi kriteerium kasutu. Geograafiliselt on analüütiline filosoofia alates 70ndaist levinud taas Saksamaale, hiljem ka mujale Euroopa mandrile, st. ammu pole tegu enam ka geograafiliselt sisuka määratlusega. Institutsionaalselt on üha rohkem filosoofiaosakondi ja õppetoole üle maailma pigem analüütilised kui midagi muud. Palju sisukam on rääkida lihtsalt filosoofiaharudest nagu metafüüsika, keelefilosoofia, eetika, poliitikafilosoofia, tunnetusteooria jne., edasi nende sees esinevaist suundumusist ja olulisemaist autoreist. Just nõnda on filosoofial akadeemilise distsipliinina tulevikku, aga sildid nagu “analüütiline” ja “kontinentaalne” filosoofia ei anna suurt midagi peale mõistmatuse.
Rõhutada tuleb veel üht aspekti selles, miks juba paarkümmend aastat pole enam mõtet “analüütilist” ja “kontinentaalset” filosoofiat vastandada. Paljud üldsuunitluselt analüütilised mõtlejad (Rorty, Brandom, Putnam, McDowell) on astunud kontakti ja diskussiooni kontinentaalse traditsiooniga, analüütilise filosoofiaga on viljastavas dialoogis näiteks sellised kontinendi mõtlejad nagu Habermas, Apel, Ricoeur ja Tugendhat. Kahe traditsiooni sünteesimine tõotab tulevikus veelgi viljastavam olla.
Eesti kultuuriavalikkus aga kipub nägema analüütilises filosoofias mingit tonti, kus kõik “sügav” ja “filosoofiline” lihtsaks ja selgeks tehakse ning seejuures veel humanitaarse mõtlemisega inimesele talumatult palju loogikamõisteid ja vahel koguni valemeid kasutatakse. Ma ei oska siin muud kosta, kui et “sügavus” võib olla ka näiline ja loogikat appi võttes võib ilmneda, et tegemist oli vaid mõistelise segadusega. Tõeliselt olulised filosoofiaprobleemid on aga need, mis pärast loogika ja selge mõistuse appivõtmist ikka veel keerulised paistavad ja ainult sammsammulist edasiminekut võimaldavad. Ja teenäitajana selliste probleemide juurde on eesti keeles (praegu) asendamatuks abivahendiks ka Blackburni leksikon. Leksikon pole aga loomulikult koht, kust otsida maailmavaadet või vähegi ammendavaid teadmisi. 

JAAN KANGILASKI

1 Tänan Mart Oravat pealkirja idee eest.
2 Vt. Bruno Mölder. Analüütiline filosoofia ja kultuuriajakirjandus. – Sirp 22. XI 2002; Miks vedur kaeru ei söö? Valle-Sten Maiste intervjuu M. Väljataga ja B. Möldriga. – Eesti Ekspress (Areen) 19. XII 2002; samuti K. Lattiku, E. Parhomenko ja M. Väljataga kirjutised käesolevas Sirbis.