Mul on kahju teist, major Gagarin

Naum Korzavinit nimetati luuletajaks-moralistiks. Mees on oma loomes ängiga kinnitanud, et kõik sigadused, mis maailmas toimuvad, on ka luuletajate süü. Sest nad on vaikinud, kui seda poleks tohtinud teha, või on nende poeetiline hääl olnud liialt nõder.
Nüüd kõlab luule ühiskondliku aktiivsuse deklaratsioon karjuva naiivsusena ja sigitab luuletaja rahulolevale egoistipalgele üksnes iroonilise irve. Praegu ei vastuta kunstnik millegi eest.
Muidugi, õõnes kodanikuluule pole maailmas ühtki katastroofi ära hoidnud. Ent miski aus side sotsiaalse keskkonnaga võiks ju olla. Süda peaks vahel valutama. Muidu varitseb poeesiat oht, millele Kor¯avin viitas juba kaheksakümnendate aastate alul: “luule lahkub lingvistikasse”.
Kor¯avin oli isevärki persoon, kes jõudis olla nii naiivne stalinist kui aktiivne antikommu, käis arreteerituna ära külmal maal ja pages 1973. aastal pagulusse. Sündinud 1925, oli ta sõja hakates veel piimahabe, ent juba luuletas, ja sõja lõppedes levisid Emka Mandeli värsid Moskva kirjandusliku nooruse hulgas värske puhanguna. Kor¯aviniks sai kodanik Emmanuil Moissei poeg Mandel veidi hiljem, siis kui tal soovitati võtta venepärane pseudonüüm.
Paar-kolm aastat pärast sõda kestis nõukogude ühiskonnas omamoodi sulaaeg. Traagiline katsumus Isamaasõda oli seljataga, rahvas oli võidu nimel verd valanud, nälginud, külmetanud. Nüüd, joovastuses, tunti äkilist vabanemist, enneolematut ühtsustunnet. Nüüd pidi kogu maal elu järsult muutuma. Sõda oli käinud üle riigi kui puhastav torm ja enam ei võinud ju korduda 1937. aasta hirm ja terror. Ka rindelt saabunud, karastustulest läbi käinud noored sõduripluusides ja sinelites luuletajad tahtsid kirjutada teisiti, värskelt ja elavalt. Nende hääl kostiski riikliku politiseeritud kipsluule taustal uudselt ja nakatavalt. Noort auditooriumi haarasid Sergei Narovt?atovi, Mihhail Lukonini, Semjon Gudzjenko, Aleksandr Me¯irovi siirad värsid.
Emka Mandel polnud kaevikus vaevelnud, vaid veetnud sõjaaja raamatute seltsis, seepärast eraldus tema luulehääl rindemeeste omast. Mandel oli selgelt intellektuaalsem. Kuid vabanemis-, lausa karistamatuse tunnet tajus temagi, seepärast luuletas ta noorusliku hoo ja vallatusega Heinrich Heinest, “kes ei kuulunud ühtegi parteisse”, ja Karl Marxist, keda “võimatu kummutada”. Eriti vapustavalt mõjus aga ta luuletus “Kadedus”, milles poeet kuulutas, et kadestab kunagisi dekabriste, sest nüüdset noorust ei kutsu keegi enam Senati väljakule uhkele ülestõusule, ei konvoeeri läbi tuisu Siberisse, tänapäeva tõelised naised ei järgne neile ennastohverdavalt pagusse jne. See poees oli vaimude väljakutsumine, sest varsti leidiski luuletaja end Siberi kolkast, Novosibirski oblastist T?umakovo külast. Kirjandusinstituudi kolmanda kursuse üliõpilane Mandel arreteeriti 1947. aasta detsembris, hoiti kaheksa kuud Lubjankal ülekuulamistel ja kupatati seejärel Uurali taha. Sotsiaalse soojenemise illusioon lõigati Nõukogudemaal läbi kui noaga.
Instituudi Kor¯avin küll 1959. aastal lõpetas, kuid ta nooruse sinisilmne usk inimnäolisse kommuunasse ei taastunud enam. Ei tärgatanud seda ka Nikita pehme talv. Sel ajal kui poeedid üle planeedi ülistasid juubeldades maailma esimest kosmonauti, luuletas Kor¯avin: “Mul on kahju teist, major Gagarin…”.
Muidugi jälestas ta vägivalda Ungari ja T?ehhi vastu, tõstis häält Sinjavski – Danieli, Sol¯enitsõni jpt. kaitseks. Tänapäeval kõlab see kõik juba rutiinselt, ent tollal viis visale jälitamisele võimude poolt, ülekuulamisteni prokuratuuris ja lõpuks emigratsioonini USAs. Kor¯avini elukohaks sai Boston. Ta pagulasluule tegeleb juba selge enesepiinamisega. Luuletaja ei suuda endale andestada, et oli uskunud kunagi “õigesse” kommunismi, polnud küllaldaselt tümitanud oma loomingus neid, kes “peitusid punaste plagude varju”, ka emigreerimine näib talle allaandmisena: “Häbist ja valust ei päästa mind Boston…” Ta kirjutab poeemi Babi Jarist, kus sõjaaegu oli tapetud juute, ja kõneleb vene naisest, kes mahalaskmisele viidavatele ohvritele järele röögib: “Seda ongi teile tarvis!”, ja jälle tajub luuletaja ka siin iseenda süüd, et sajandi jubedused sündida võisid. Ühesõnaga, Kor¯avin kukub sotsiaalsesse masohhismi.
Samas püsib ta oma süüdistustes personaalne, ei hurjuta mineviku pattude eest kogu rahvast. Ühes intervjuus ütleb ta, et mõistab inimesi hukka vaid jälkide tegude, mitte sangarluse puudumise eest. Sõnaga, Kor¯avin oli sotsiaalsest valust küllastunud tüüpiline vene intelligent, kes oli veendunud, et tõeline kirjandus ei saa jätta maailmahädadele reageerimata. Ka siis, kui teeb näo, et ei reageeri. Nagu praegu.

VAAPO VAHER