Inimene maastikul

Võiks arvata, et kõikemõistvalt eksistentsiaalne ja esteetiline eluvaade sisaldab inimlikku solidaarsust või kaastunnet. Tegelikult võib vastupidi olla. Seda illustreeris meeldejäävalt Viivi Luige malbe, esoteeriline essee “Jõgevamaa naise juhtum” (PM 23.11). Loos oli tumedaid kujundeid sellest, kuidas mets ja maastikud, valgus ja vari rahvuse ja indiviidi käitumist kujundavad. Iidne aimus, millesse on põhjust uskudagi.
Võõristust tekitas, et autor serveeris metafüüsika kastmes üht meedia vahendatud elusündmust: laadal käinud maanaine jäi (omavalitsuse) bussist maha ja, magades kraavis või metsas, kõndis mitu ööpäeva jalgsi, komps käe otsas, ühest Eesti servast teise.
Juba meediasõnum oli literatuurne ja salapäraga looritatud. Jäi mulje, nagu oleks tegemist inimtühja mütoloogilise ürgmaastikuga ja fataalse, seletamatu juhtumiga. Eesti teedel sõidab ju ometi autosid ja kohtab inimesi; sidevõimalusedki on olemas. Ei sõnumis ega ka essees küsitud, milles asi. Ehk oli tegu vaimse puudega inimesega? Kui, siis sellise üksikjuhtumi “pildistamine” oleks eetiliselt jõhker ja sisutu. Tähtsam olnuks vastus küsimusele, kui palju üldse on XXI sajandi Eestis inimesi, kellele metsas magamine on mõeldav elumudel. Võib siis arvata, et Jõgeva naise puhul oli tegemist vaesusega, aga eelkõige piinliku sotsiaalse puudega, mida ei tekita varju ja valguse vaheldumine atmosfääris, vaid ühiskondlikud realiteedid.
Aga müstifikatsioon töötas ja teade sai alla neelatud; meediasõnum ise pistis metafüüsikule sule pihku. Sündis haaravaid ridu sellest, kuidas “maastiku” imeline vägi Jõgevamaa naise jalgsirännakule sunnib. Kuidas metsavargad raiuvad vanaisade kuusikuid peamiselt selleks, et hävitada “põgeniku- ja metsavennamaastikuid” ja et “klaarida vanu verearveid ajalooga”. Ja et “kuna maastik nõuab, tuleb ikka vahel jälle kellelgi ennast ohvriks tuua”.
Sellega sai Jõgeva naine peaaegu pühapaistega võitud ja õndsaks kuulutatud. Kuigi tervemõistuslik oleks sotsiaalsest toimetulekust kõnelda.
On veel efektsemaid poeetilise tõeluse-võidmise näiteid. Paar aastat tagasi näitasid noored kunstnikud TV kunstisaates oma loomeprodukti – kunstiliselt kujundatud kerjakarpe. Noorte taidurite “mõttemaastikest” sinna juurde kostis uskumatult naiivseid kommentaare, sisuks siiras püüe kaltsaklust estetiseerida. Tõesti-tõesti – estetistlik hämamine ei jää sugugi alla poliitilisele hämamisele.
Küsimus, mis piirini võib estetiseerida tõelust, et see eetilisi tõrkeid ei tekitaks, on ju vana. Selle teine pool on, kui palju võib elu kunsti sisse lubada, et see ei muutuks millekski muuks, näiteks poliitiliseks manifestiks või usukuulutuseks.
Muidugi ei ole siin mõtet rääkida õiglasest vastusest, vaid võimust ja hierarhiatest. Ei ole põhjust arvata, et kõrgkultuurne metafüüsika on sellest vaba. Essee Jõgevamaa naisest näitab, et ka kõrgemate ideede riigis ei kehti privaatsuse nõue madalama kategooria isendite suhtes. Ja mõistagi loovad sotsiaalselt tugevamad persoonid mõttemaastikke, millesse kindlaksmääratud “asendis” sulatatakse alaväärtuslikumad.
Selles mõttes võib esoteerilise essee kõrvale julgelt panna politseisaated, mis ei nuusutagi “päris” kuritegevust, vaid näitavad püksi pissinud prükkareid. Või artistlikud kiirabi-brigaadid, kes tungivad vapralt Kopli ja Lasnamäe muukeelsete luuserite pesadesse (kes ei tea, mis asi on privaatsus ja millega seda süüakse), mitte aga “valgete” inimeste villadesse.
Kummalgi juhul ei saa me tõest tervikpilti ühiskonna inimkvaliteedist, vaid mingi “maastikusse sulatatud” mütoloogilises kastmes või kunstiliselt pakendatud üksikjuhtumi. Ainult ¯anr on erinev – elitaarne essee või populaarne olmepõnevik. Inimest mis tahes “maastikku” sulatada on üsna lihtne, sest tõeluse olemasolu on teatavasti üldse mitmel põhjusel kahtluse all. Tõelusepilti hägustab postmodernne usk paljudesse võrdväärsetesse tõelustesse, läänelik individualism ehk usk omaenese sõltumatusse tõelusesse, aga kõige enam globaalse turumajanduse sünnitatud fataalne elunägemus, mis toidab ka sotsiaalset “kurtust”. On siis hulk kasuahneid ja hedonistlikke tõelusi – ja estetistlikud, metafüüsikaga võitud tõelused kuuluvad siia ritta.
Tõelus ei ole siiski tabamatu. Selle “avastamiseks” tuleks lihtsalt õigeid küsimusi küsida. Ka hierarhiad ja võimu jõujooned mis tahes mõttemaastike ja visioonide sees on ehe tõelus. Et see nii on, siis tunduvadki miskipärast ausamad need visioonide loojad, kes julgevad ennast kehtestada minavormis, otsimata kinnitust taevatähtedest ja varju ning valguse vaheldumisest.
Niipidi asja mõeldes tundub Kaur Kenderi romantiline ja lapsik egotsentrismgi kuidagi ilusam ja inimlikum kui mõni suurejooneline panesteetiline Potjomkini küla. Isegi Ervin Õunapuu lapsemeelne võitlus Jumalaga saab sedakaudu peaaegu mõistetavaks.

EVI ARUJÄRV