Märksõnast köiteks ehk Eesti iseseisvumine EEs

EE 11, “Eesti üld”. Eesti entsüklopeediakirjastus, 2002.

Eestlased on seni armastanud uhkustada oma entsüklopeediatega. Alustuseks “Eesti entsüklopeedia”, siis “Väike entsüklopeedia”, seejärel “Eesti nõukogude entsüklopeedia”, mis muutus teise trüki poole pealt taas “Eesti entsüklopeediaks”. ENE puhul hoobeldi paarisajatuhandelise tiraa¯iga, justkui lootuses, et kõik kakssada tuhat inimest tutvuvad ka kogu teatmeteosega. Olid tõesti higirohkete mälumängurite ja populaarsete viktoriininautlejate ajad, millest nüüdseks on järele jäänud miljonimängu analfabeedid, keda on nukralt piinlik jälgida.
Populaarse ENE teine väljaanne, mis 5. köitest alates muutus EEks, on olnud tegijaile piinarikas ettevõtmine algusest peale, sest ajalugu astus vahele ja näitas ära teatmekirjanduse sõltuvuse ajast ja võimust. Mäletan uue märksõnastiku arutelusid 1980ndate algul kirjanduse poole pealt. Asi oli vana ENE märksõnastikuga võrreldes masendav: sulaajad olid möödas ja imperialistlik sovetism surus peale igast nurgast, omavahelises jutus kurtis seda muutunud bre¯nevistlikku olukorda mäletamisi isegi Gustav Naan. Välja lendasid asjad, mis olid olnud vanas ENEs sees, aga uude suruti selle asemel “Bol’?aja sovetskaja enciklopedija” oblastiinfot.
Entsüklopeediategijad olid mitu korda uute aegade tulles kõhkluste ees, kas jätkata edasi vana või alustada otsast peale uue “Eesti entsüklopeediaga”. Praegu on aga nii, nagu on: muist köiteid eriti stagnalikku venemeelset entsüklopeediat, siis kaks või poolteist köidet üleminekuaegade rosoljet, kuni tagumised tähed veavad juba välja “Eesti entsüklopeedia” vormi (või kas peaks ütlema – formaadi?).
On ilmunud EE 11. köide nimetusega “Eesti üld”. Keeleinimesena ajab see alapealkiri mind muidugi tagajalgadele nagu Leo Kaagjärvegi, hoolimata peatoimetaja Anto Raukase siluvatest seletustest. Mis sõnaliiki peaks kuuluma sõna üld, ja kuidas ta sel juhul käändub või ei käändu ta üldse? Kas Eesti üldi, Eesti ülla, Eesti üllu? Tegu on ju liitsõna eesliiteks lühenenud adjektiiviga üldine, nagu eriline, sügav, kõrge muutuvad põhisõnaga liitudes eri-, süva- ja kõrg-iks. Aga pole mõtet pikemalt seletada – tegu on düsgraafiaga ą la vorst Moskva eri. (Muidugi, nüüd on võimatu öelda, et tsiteerin Eesti üldi, üldu jms. jampslikku, tuleb häda pärast öelda, et EE 11. köidet).
Siiski on see nimetus pisiasi ja üldiselt tuleb toimetust ja väga paljusid autoreid kindlasti kiita, et nad ei leppinud ENE 2. trüki II köites leiduva “ENSV” käsitlusega, vaid koostasid täiesti uue Eesti-alase köite, mis peab erinema sovetlikust Eesti käsitlusest. Tuleb tunnustada paljude erialateadlaste suurt tööd ja toimetajate pingutusi. Irisejad võivad küll küsida, kas seesugust köidet oli üleüldse vaja, sest kui EE ENE-köidetes on ka üldentsüklopeedia-alane teave ikka edasi näiteks Popovi raadio ja vene talupoegade Polzunovide tasemel, siis tegelikku teavet ju ei olegi, on vaid valelik propaganda. See on muide koht, kus meenutada, et sõnakene üld kuulub ka terminisse üldentsüklopeedia vastandina erientsüklopeediale. ENE algusaegadel oli just nende kahe variandi vahel valimine üks suuri vaidlusaineid – võideldi välja üldentsüklopeedia väljaandmise õigus. Vene võim ei piiranud ega selekteerinud ju teadmisi mitte ainult Eestisse puutuvalt, vaid ikka ka üldiselt, totaalselt. Selle tagajärgi kohtame iga päev inimeste arvamustes ja hinnangutes.
 
Mahud
Luban nüüd endale sukelduda pisut maailmavaatelisematesse küsimustesse. Mis on minu jaoks “Üldine Eesti” või “Eesti üldine”? Kui ma tahan teavet Eestist, siis mida ma peaasjalikult tahan? Kas tahan ülimalt põhjalikku andmestikku Eestiks nimetatava geograafilise maatüki või seda maatükki koduks pidava rahva kohta? Praegu on EE 11ndas proportsioonid järgmised: 81 lk. riiklikku värki, siis 163 lk. loodusartikleid, seejärel 22 lk. rahvastikust ja asustusest, 10 lk. haldusjaotusest, 54 lk. on Eesti ajaloost, 89 eesti majandusest, siis mõnikümmend lk. tervishoiust, kehakultuurist ja spordist ning turismist, seejärel 36 lk. haridusest kõigis tema vikerkaarevärvides, siis 65 lk. eesti teadusest, kirjastamisest 3 lk., 20 lk. raamatulugu, 4 lk. arhiividest, 2 muuseumidest, meediale 21, eesti keelele 14, kirjandusele 15, teatrile 33, muusikale 22, kunstile koos foto ja muude vormidega 35, filmile 10 ning rahvakultuurile 38 (siin võib olla ka loendamisest ja kujundusest tingitud aritmeetilisi +– kõikumisi 1-2 lk.).
 
Mis on üleüldse Eesti?
Kas EE 11 on see “Eesti üldine”, mida me vajasime ja tahtsime? Täiesti ilmselgelt on põhipanus tehtud territooriumile, kus me elame, ja selle omadustele, mitte niivõrd inimkooslusele, kes sel territooriumil on elanud. On pikad aruanded Teise maailmasõja järgsest eesti teadusest (valdavalt ENE malli järgi), mida keegi maailmas vist ikkagi liiga palju ei tunne, kuigi see peaks olema teaduse põhisiht. Samas on pisenenud see osa teadusest, s.t. baltisakslaste teadus, mis ikka oligi maailmateadus. Kaunitele kunstidele on antud palju ruumi ja seda peaks nagu kiitma, aga eks need kunstidki ole olnud peamiselt jäljenduslikud moodustised – nad ei iseloomusta Eestit isegi mitte eestlane olles.
EE mahu järgi tundub, et eestlaste põhitegevus on olnud peamiselt loodusvaatlused, teadus, majandus ja haridus. Kas võime seda oma kogemuse järgi ka kinnitada? Ega ma ei irise, ma mõtlen, kas meie identicus on geograafiline või etnoloogiline? Kas ma pean üldiseks Eestiks meie maastikku ja maapõue, ilmastikku ja loodusvarasid või Eesti inimajalugu, rahvastikku ja tema olu? Mis asi on Eesti “üldse” entsüklopeedilises mõttes? Kas meil on selline identiteet, et võime võtta oma rahva Moosese juhtimisel kokku ja minna Egiptuse orjusest läbi mere ära ning jääda ikka omaks rahvaks või oleme rahvas ainult teataval geograafilisel alal? Et kui see ala peaks muutuma, siis kaob sealt pealt ka vastav rahvas, aga Eesti jääb üldiselt ikka Eestiks? Kui ajaloo üle järele mõelda, siis tundub, et entsüklopeediategijatel on õigus – eestluses ongi rohkem Eesti loodust kui etnoloogilist ja spetsiifiliselt rahvuslikku.

Kas artiklid või märksõnad?
Üldjoontes vastab see mahuline jaotus märksõna “Eesti” all olevale infole nii “Eesti entsüklopeedias” kui ka ENE kummaski variandis. Kuivõrd aga praegu kujutab üksainus köide üht endist märksõna, siis pole sellel köitel omaette märksõnastikku ega indeksit ning vajalikku infot on tegelikult üsna keeruline üles leida – tuleb läbi lugeda kogu vastavat ala puudutav artikkel või käsitlus. Entsüklopeedia 11. köide on tegelikult muutunud mitteentsüklopeediliseks artiklikogumikuks. Artiklite autorite jaoks on mahtu olnud rohkem ning nii nad ongi selle sõnaohtralt täis kirjutanud. Mõnel puhul on aga tegu ka stiililt otsese artiklipärasusega, mitte teatmeteoseliku nappuse ja olulisusega. Paar näidet: “Loodushoiu” peatükist leiame alajaotuse “Kiirguskaitse”. Selles aga ei ole sõnagi, milline on Eestis kiirguskaitse seis, ajalugu jne. Seda asendab hoopis Euroopa Komisjoni dokumendi direktiivne ümberjutustus ja ühe EV õigusakti mainimine – seega mitte entsüklopeediline teave, vaid propagandistlik kirjatükk. “Eesti kirjanduse” ülevaade on rahulik ega ärata probleeme, nagu hiljutine kirjanduslugu ja üks õpik, aga siiski on mu meelest pentsikuvõitu lugeda teatmeteosest kriitikaartiklisse sobivat väidet, et “H. Runneli 1990. a-te luuleraamatud ilmutasid väsimuse märke”. Kui teiste kirjanike puhul pole märgitud isegi nende raskeid terviseprobleeme (J. Liiv, M. Heiberg, J. Kärner jt.), rääkimata kriisidest ja väsimistest loomingus, siis eeltsiteeritud lollus on kahjuks välja toimetamata jäänud. Selliseid arvamusartiklilikke kohti on paraku ka teaduskäsitlustes ja mujal. Uhkete fotodega tutvustatakse kõiki Tartu ülikooli võõrfiloloogiaõppejõude (muidugi ka luuraja J. Tuldavat!), kelle panus filoloogiateadusesse on aga üsnagi napp, samal ajal kui eesti keele uurijate näopilte pole muidu väga asjalikule eesti keele käsitlusele lisatud.
Ma ei väsi taas kord meelde tuletamast Rein Kruusi kunagist vastandust: kas telefoniraamat või autahvel? Telefoniraamatuliku napisõnalisuse ja infosisalduse kõrge hulga poolest pean maailma parimaks entsüklopeediaks “Larousse’i”, kõik muud kipuvad liiga palju lobisema. Sõnarohkus on olnud ka ENE ja uue EE häda. Autorid kirjutavad mahukaid ülevaateid, milles on küll palju infot, aga seda infot on raske üles leida, eriti Interneti võimalustega võrreldes. Usun, et ka toimetada on selliseid käsitlusi raske. Autahvli probleemi EE 11ndas ehk ei ole, see asi puudutab rohkem biograafilisi leksikone.
Kokkuvõttes on tegu ENE ja EE 2. köite vigade parandusega ning laiendustega uue aja narratiivile vastavaks. Siinkirjutaja pole suuteline paljusid üksikkäsitlusi kriitiliselt läbi tuhnima, sest kes seda suudakski? Lugemisel kogunes küll terve hulk kahtlusi ja märkusi, aga nende loetlemine on mõttetu, sest enne tuleks needki üle kontrollida ja alles siis võimalike vigadena ära mainida.
Miskipärast aga jääb mind kiusama üks suurem kahtlus, et kas nii mahukat eriköidet oli entsüklopeedia kogustruktuuris ikka väga vaja või oleks leidunud ka muid lahendusi? Kas või ENE 2. köite parandatud ja täiendatud uustrükk, mille saanuks riiulis senise punavigase köitega asendada. Sest on ju selge, et EE täiesti uut trükki pole praegu mitte mingit mõtet välja anda, sest väga paljudes kodudes on riiulis nii ENE kui ka ENE/EE.

ANDRES LANGEMETS