Allik ja “kultuuriinimeste skiso”

Viimasel ajal on hoogustunud vaidlused vasak- ja parempoolsuse üle. Seejuures on ka riivatud kultuuriteemat, kuna üks reljeefsemaid sotsiaaldemokraate Jaak Allik on kultuuriga seotud. Sellega on Sirbi vastne laureaat oma oponentidele ebamugav objekt. Kui ta oleks puhas poliitik, siis muudkui tümita – rahuldus ja teatava osa publiku aprioorne kiitus on garanteeritud. Aga arvestatav hulk kultuuritegelasi (ja sugugi mitte üksnes vasakpoolse ilmavaatega) suhtuvad Alliku praktilisse tegevusse poolehoiuga (poliitiline ideoloogia neid ei koti)). See teeb parempoolsed valvsaks. Kultuuritegelasi ikka päris maha (veel siiani?) vaikida ei saa. Sellepärast, kui ka Alliku väiteid pearaha ja muudes küsimustes põrmustada, jääb ometi mingi okas südamesse ja päris täit rahuldust ei tule.
Mis nende kultuuriinimeste peas toimub? Eeskätt äriinimeste suust olen kuulnud väljendit “kultuuriinimeste skiso”. Selle alla paigutub see, mis tegusate inimeste lihtsasse ja kindlasse maailmapilti ei sobi. Neid algul jahmatab, pärast vihastab, et kultuuriinimesed näevad probleeme seal, kus “midagi mõelda pole, tuleks ainult panna”.
Ehk saab ka Alliku fenomeni paigutada “kultuuriinimeste skiso” alla? Skisoidsus väljendub ju selles, et isik käitub kord ühena, kord teisena, ei ole koordineerivat keskust. Eks ole – kunagine au mõistus ja südametunnistus justkui sooviks progressi pidurdada, sest jonnib, ei taha oma tegevuses üle minema turumajandusele. Kuidas nad ei taipa, mis neile hea on? Tõsi, mitte kõik ei ole ühtmoodi skisoidsed.
Lugedes mõningaid poliitikute seisukohavõtte nagu Kalev Kuke oma 7. jaanuari PMis, jääb mulje, nagu jaguneks eesti kunstnikkond kaheks. Ühed oleksid vanameelsed tropid, kes kardavad konkurentsi ja on kindlustunud kaevikutesse. Selle “jätkusuutliku keskpärasuse” eestkostja olekski Allik. Sääraste tarvis on näiteks teatrite püsitrupid. Teisal on aga andekad ja edumeelsed, kes ei igatsevat muud, kui turgu ja vaba konkurentsi, et end maksma panna, aga kellele Alliku süsteem seda kuidagi ei võimalda.
See vastandus praktikas ei tööta. Natuke aega see võis isegi niimoodi tunduda, aga ammu enam mitte. Ka uued andekad ja uljad tulijad on ruttu aru saanud, kui okkaline on ühekordsete projektide tee. Seepärast selle asemel, et hakata kaevikuid kinni ajama, on nad ilmutanud vaikset soovi hoopis sinna ise ümber kolida. See ei ole neile mingi etteheide. Enamik loojaid vajab teatud etapiks kindlust ja rahu – see on nende tegevuse erinevus ärist ja muust, mida aga kahjuks paljud kommentaatorid ei taju. Ükskõik kui madal, aga püsiv sissetulek on enamikule tarvilik. Selleta tuleb kramp ja võib lolliks minna. Seetõttu on näiteks tõusnud hinda iga väiksemgi galeristi või muuseumitöötaja ametikohake, mille poole “suur loovisik” seitse-kaheksa aastat tagasi ei vaadanudki. Või kunstiõpetaja koht, isegi tavalises koolis. Parimad sinna ju varem ei läinud. (Kokkuvõttes tore, sest nüüd saavad uued tegijad õpetust meistrite endi käest). Nii et parimate konkurents toimub, aga mitte üksnes eneseteostuse tipmiste võimaluste puhul, vaid ka nende pisikeste kohakeste osas, kust leivaraha saada.
Kalev Kukk ütleb, et Järvist ja Pärdist said need, mis nad on, selle institutsionaalse süsteemi kiuste, mida Allik ja Co propageerivad. Söandan väita, et kui mõlema korüfee sünniaasta oleks paarikümne võrra suurem, siis ei takistaks neil miski iseendaks saamast ka Eesti Vabariigis. Seni veel. Nagu näitavad Tüür või Kaljuste. Üldse, pea kõik praegused eesti tegijad on saanud oma põhja tolles “neetud süsteemis”. Sellest aimdusest ehk ka “kultuuriinimeste skiso”.

MIHKEL MUTT