Lihtne paksism
Leedu presidendivalimistest

Seda, mis juhtus, võisid paljud ette aimata, vaatamata püüdele tõrjuda endast ebameeldivaid mõtteid ja lootusele, et ühiskonnas säilinud terve mõistus, minimaalne poliitiline teadlikkus ja lihtne enesekaitseinstinkt ometi peale jäävad.
Jälgides nende valimiste kulgu ja Rolandas Paksase kampaaniat ületamas igasugust sündsuspiiri, kuni sügava põlguse demonstreerimiseni ja erilise küünilisuseni tsiviliseeritud käitumisnormide suhtes, ilmnes poliitilise elu üks lihttõdesid – brutaalne võimuiha, mis eitab moraali, viisakust ja aukoodeksit, ei jäta ruumi ideede võitlusele ja ausale arvamustevahetusele.
Vastupidi, Paksase meetodid tõurastasid mõistusele ja ausale mängule pürgiva poliitika. Ma pole kohanud Aleksander Nevzorovi filmist “Meie omad” saadik nii agressiivseid ja küünilisi valesid, mis meenutavad Goebbelsi propagandat (kui valet tuhat korda korrata, siis muutub ta tõeks). Apelleeritakse sotsiaalse ja majandusliku surutise all enim kannatavate (samuti napi hariduse ja vähese poliitilise kultuuriga) inimeste madalaimatele karjainstinktidele. Vähemasti minu põlvkond pole ilmselt unustanud seda oopust, mis avalikult naeruvääristas Leedu tragöödiat ja süüdistas 13. jaanuaril 1991 hukkunuid ise oma saatuses. Ma mäletan Nevzorovi sotsiopaatilist isikut ja tema patoloogiaid näppivat filmi eeskätt termini tõttu, millega Vaba Euroopa vene toimetus seda iseloomustas – telefa?ism. Oli raske paremini kokku võtta pildikeelset ajupesu ja selle agressiivset pähetampimist, et tõde ongi see, mida kõneleja räägib või esitaja näitab.
Kurval kombel olime Leedus äsja tunnistajaks telefa?imi ja lääne väärtuste jõhkra naeruvääristamise uuele puhangule.
Sellest, mis juhtus, või õigemini, kuidas see juhtus, võib teha mõned elementaarsed järeldused.
1. Me ei peaks pilkama Valgevenet ega seletama talle osaks saanud tragöödiat üksnes sealse ühiskonna madala poliitilise kultuuri või sovetimeelsuse prevaleerimisega. Paraku sai just äsja nähtavaks, et meie endi poliitiline kultuur on üpris sarnane valgevene omaga. Seepärast ei peaks me naiivselt uskuma oma üleolekut või suuremat läänelikkust. Leedu kodanikuühiskonna embrüo on saanud “nõukogude inimeselt” kibeda tagasilöögi. Ausalt, meil leidub lääneliku suundumusega intellektuaalset kultuuri, kuid see on ühiskonnatasandil nõrgalt institutsionaliseeritud ja seetõttu rahvast kui tervikust alles eraldi. Selle roll meie killustunud ja edasi desintegreeruvas ühiskonnas on kaduvväike. Lisaks on meie ühiskonna harituma osa moraalne autoriteet kahanenud nullilähedaseks.
2. Suurem osa Leedu ühiskonnast on täielikult minetanud immuunsuse poliitiliste manipulatsioonide vastu. Olukorras, kus poliitilise kultuuri tase on madal ja teadmised presidendi võimupädevusest ja funktsioonidest nigelad, on kindlaim viis võita, kui rääkida valijatele seda, mida nood kuulda igatsevad või mis neid meelitab. Tõepoolest, Leedu vastuvõtlikkus manipuleeringutele on hea uudis meie suurele idanaabrile. Leedu destabiliseerimine ja tema poliitika või isegi tsivilisatsiooni suunamine teise voolusängi pole üksnes võimalik, vaid nähtavasti palju lihtsam, kui keegi oleks iial uskunud.
3. Meil ei ole poliitilist vasaktiiba, rääkimata vasakpoolsetest väärtustest. Vasaktiiva ustavus sotsiaaldemokraatlikele ideaalidele on haletsusväärne fiktsioon. Igal Lääne-Euroopa demokraatiamaal marsiksid sotsiaaldemokraadid oma valimispiirkondade tänavail ja seisaksid esimestena vastu presidendikandidaadile, kes kasutab natsisümboolikat. Samas kui Leedus näitas osa vasakparteisid oma avalikku toetust säärasele kandidaadile ning võimsaim ja parimini organiseeritud neist parteidest mängis topeltmängu, deklareerides oma poolehoidu Valdas Adamkusele, õnnistades salamisi aga Paksase teed võidule.
Võisin tunda üksnes kurbust, kuuldes tõsist poliitikut (sääraseks ta end peab) Vytenis Andriukaitist tõsimeeli arutlemas Adamkuse ja Paksase enam-vähem ühesuguste puuduste ja pattude üle, mille järgi Adamkuse suurem rahvusvaheline kogemus ning tõhusam välispoliitika pidanuks pälvima sotsiaaldemokraatide toetuse. Tõepoolest, säärase (moraaliga) poliitilise vasemtiiva puhul pole me kindlasti immuunsed autokraatilise establishmenti tekkimise suhtes.
4. Meenutades Mihhail Rommi meisterlikku dokfilmi pruunsärklastest (ja nende vapustavast, peaaegu morfoloogilisest sarnasusest punastega), võib nn. Rolandas Paksase fenomeni iseloomustada kui lihtsat paksismi. Selles pole midagi tähelepanuväärset – ainult meisterlikult kujundatud poliitiline mäng, milleks kulus väike varandus, professionaalsed imid¯iloojad ja propagandategijad (stiil ja klass reedavad autorsuse – leedukatel pole kunagi niisuguse propaganda peale kätt olnud ning pole lootust, et seda tuleks). Lisaks kohordid kohalikke kättemaksuhaudujaid ja küünikuid. Paksism pole üksnes ühtesobimatute ja vastastikku välistavate komponentide poliitiline sulam, nagu kirjutas Rimvydas Valatka. Põhijoontes tähendab see poliitiliste veendumuste puudumist, koherentse maailmavaate vajaduse eitamist, sääraste poliitiliste võitlusmeetodite vallandamist, mis ei tunnista moraalireegleid ja, mis kõige tähtsam, selle head valdamist, mida Ameerika kirjanik Alan Harrington on nimetanud “mobiilseks tõeks”. Tõde on see, mis teenib minu huve. Kui mu huvid on endised, aga ma pean nende edendamiseks kasutama mulle võõraid ja võibolla ka mitte täiesti arusaadavaid fraase ja kujundeid, et neid ehtsate pähe serveerides veenda teisi, siis võivad need täna saada mu elu suurimateks tõdedeks, mida ma tunnistan igal viisil ja avaldan kõigekülgselt.
Homme võib mu suurimaks tõeks saada miski muu, näiteks vanamoodsate lihtsameelsete kuulutatud poliitiline ideoloogia ning vaated.
Niisiis on meie ees lihtne paksism. Ma ei usu, et Paksas võiks tõugata Leedu diktatuuriteele, selleks pole tal võimeid ega tahtejõudu. Pealegi, mis probleeme ja vigu Leedul ka poleks, seda ei lubaks ta iialgi. Ja ikkagi on kurb näha, et sääraste vahenditega saab kosida Leedu valija ja tõusta riigi presidendiks.

LEONIDAS DONSKIS

L. Donskis (1962) on leedu filosoof ja literaat, Euroopa Kultuuriparlamendi liige. Ta on õpetanud Eesti Humanitaarinstituudis, tema artikleid on avaldanud Akadeemia ja Vikerkaar.