Eesti filosoofia ja tema must pesu

Eesti filosoofia: mis see on? Koostanud Helen Eenmaa. 
SE&JS, 2002.

Tegemist on mõneti õnnetu kogumikuga. Ülikooli filosoofialoenguid külastanud huvilistele ei ole küllap jäänud märkamata, et lisaks sügavuti minevale asjatundlikkusele oma aine tundmisel ja valdavale meisterlikkusele selle edastamisel, iseloomustab meie filosoofiakateedrite ässasid kohati lausa maniakaalse kibestumiseni ulatuv sõgedus, foobiad ja mõnitav sarkasm oma kolleegide tegemiste suhtes. Avalikkuseni on sellest seni kandunud vaid ähmane kumu, kuna meie “vanad” filosoofid on olnud üsna suletud oma erialastesse tegemistesse ja ruumi. Kemplemiste taunitaivamaks kaasnähuks on olnud ehk tendents, et erinevate täiesti asjalike filosoofiaraamatute üha elavneva ilmumisega kaasneb meedias tihti tänamatu irin ning ühekülgsed väited, mis annab märku ülikoolis juurutatud empaatiavõimetusest.
Öeldut ei tohi küll üledramatiseerida. Ülikooliajal kogesin, et filosoofiaosakonnast saadav on siiski üks sisukamaid ülikoolis pakutavaid humanitaarprogramme. Küllap on see positsioon tänaseks analüütilist mõtteviisi esindavate laiapõhjalise eruditsiooni ja huvidega noorte pealetulekuga veelgi kindlustunud. Noore põlvkonna esindajateni, koolkonnast sõltumata, on vanade omavaheline vimm kandunud ka lahjenenult, kaotades tegusamate jaoks oma asja ajamisel tähenduse.
Seetõttu on kurb, et arenemisjärgus, kus nn. eesti filosoofia üle on juba võimalik ja põhjust mitmetahuliselt arutada ning on tekkinud noored, kel on oskusi ja tahtmist seda dialoogi siiralt, sinisilmselt ja tagamõtteta ning avalikult tähelepandavalt arendada, saab see püüdlus saadetud “vanade” omavahelise vimma lagedaletoomisest. Kuigi kolleegide mustamine moodustab kogumikust väikese osa, on avalduv inimlikult üsna nõme. Kui Mart Raukas oma klat?imemuaarides purskab nartsissistliku eneseimetluse vahele lihtsalt maotuid mõnitavaid anekdoote, siis Eero Loone loosse pikitud rafineeritud vimm näib haiglaslik ja on vägagi räige.
Küllap ei saa kogumiku noorele toimetajale ette heita, et ta esimesena mainitud professorile ei julgenud öelda, et filosoofiakogumik pole naistesaun. Ainus väärikas moment Raukase puhul on kahetsus Andrus Pargi ajaloofilosoofiliste tööde tuntuse ja edasiarenduse hääbumise üle eesti filosoofiamaastikul. Memuaaridest toituva filosoofia ajaloolasena esineb ka Loone, sekka kuulutades ja jutlustades, millised koolkonnad tuleks lugeda filosoofia alla ja millised lüüa sellest “kuulutavate ja jutlustavate” ning totalitaarsetena lahku. Filosoofiat iseloomustavat ratsionaalset argumenteeritust ja valmidust oma eeldusi kriitiliselt käsitleda leiab Loone mõnituse tagant vähem kui neil, kellele ta selle puudumist ette heidab.
Peab olema ikka omalaadne kiiks, mis sunnib aastaid korrutama, et “Hitleri Saksamaal oli Viini positivism välistatud, aga nn kontinentaalne filosoofia võimalik”. Saame ju aru, et see pole süütu nending: “Kuumadel perioodidel suvitame, aga taimi ähvardab põud”. Kõik, kes tegelevad kontinentaalse filosoofia retseptsiooniga, kindlasti ei põlga vabadust ja demokraatiat ega eita oma eelduste kriitilise käsitlemise vajalikkust. Mida siis ikkagi tahetakse öelda ja kuidas on need õelad vihjed argumenteeritud? Loone loo lõpus saamegi teada – teise õppetooli kolleegid on salaorganisatsiooni meenutav punt, kellelt tuleks ära võtta eluõigus ja rahad, et vältida halvimat. Kolleegide tegevuses ilmnevat natsirakukese jooned.
Ei ole põhjust kahelda argumentatsioonile ja selgusele püüdlevas mõtteviisis, kui XX sajandi filosoofia peatees. Ometi on Loone midagi kahetsusväärselt vääriti mõistnud, leides siit luua, mille seljas rohmakalt lahku lüüa, millisel mõtlemisel on ja millisel pole väärtust ja tähendust. Ehk ei peaks alistuma kiusatusele tuua ära kuuldud arvamus, et Loone enda argumentatsioonid on häirivalt sageli küll igati manuaalikohaselt konstrueeritud, ent koosnevad keskkoolis jõukohaste mõttekäikude kordamisest. Kuid ka mulle valmistas Loone raamat “Konflikt, konsensus, moraal” just selles võtmes pettumuse. Seetõttu hämmastab, et kui “Loone jt.” järelt leiame Loone enda memuaarides epiteedi “nad küsisid uusi, originaalseid küsimusi”, siis nt. Madis Kõivu analüütilise filosoofia seminari kohta on öeldud, et see “ühendab vabaharidustöö ja noorte iseseisva professionaalse kujundamistegevuse”. Veider on ka, et agressiivselt ratsionaalsuse eest ja jutlustamise vastu seisvad Loone ja Raukas mõlemad puänteerivad oma artiklid kogumikus apokalüptilises toonis hoiatuste ja ähvardustega.
Idee poolest on Helen Eenmaa raamatut koostades ja sellele eelnenud konverentse korraldades saanud hakkama tähelepanuväärsete ettevõtmistega. Vaevalt et “vanad” asja kirjastamiseni oleksid viitsinud viia või kui, siis mõnd nurgatagust rotaprinti tarvitades. Seda inetum, et head mõtet kasutati nüüd musta pesu avalikkuse ette toomiseks, määrides sellega ka kogumiku asjalikke käsitlusi. Kogumiku koostaja tolerants ja soovimatus kildkondlikku kemplemist edendada ei ilmne mitte ainult eessõnast. Sellele viitab Ahto Oja keskkonnaeetika-teemalise artikli sissevõtmine, mis Loone viisikoolkondlikest mõtlemispõhimõtetest küll õrnaltki puutumata on. Oja paatost osalt jagadeski, peab tunnistama, et oma ohtrate põhjendamatute järelduste ja emotsionaalse tasakaalustamatusega mõjus see tekst filosoofia tiitli all liialt kontrastsena. Samateemalised semiootikute kogumikud on jätnud läbivalt distsiplineerituma, olulist teemat tõsisemalt võtma sundivama mulje.
Ülejäänud osa raamatust on asjalik. Arne Rannikmäe joonistab ehk üldhariduskoolis filosoofia õpetamisega seonduvad dilemmad selgemini välja kui Leo Luks, kuid Luksi käsitlus on laiahaardelisem. Esitatakse peamised sisulised probleemid: kui filosoofialt ei saa eeldada vahetut toimet, kuidas siis ikkagi ta vajalikkust põhjendada jt. Muretsetakse süveneva tendentsi üle, et filosoofia on koolis jätkuvalt sekundaaraine. Ebaveenev näis Luksi väide: “muidugi on lubatud peaaegu igasuguse filosoofia õpetamine – aga väljaspool riiklikult rahastatavat haridussüsteemi”. Tanel Mätliku püüdlus esitada pinda, millelt võiks edasi mõelda sallivuse üle eesti ühiskonnas, jäi kavatsuslikult ukse avamiseks, sealt alles tuleb sisse astuma hakata. “Sallivuse” märksõna meeldetuletamine on aga tervitatav – oli see ju mitte väga ammu Eestis lausa moesõna, mille all väideldi meedias, korraldati konverentse ja ilmus mitu raamatut. Kogumiku jõulisemaid arendusi on Valdar Parve seaduskeelt reflekteeriv analüüs asjade käigust, kus kontseptuaalse analüüsi etappi vahele jättes meil üksnes simuleeritakse eesti keele ja eurointegratsiooniga peale tuleva inglise keele mõistelist identsust. Tundub olevat veenvam tee anda panus meie sotsiaalteadustesse kui sotsiaalteadlaste populaarsed, kuid tihti pigem emotsionaalsest häiritusest kui sisulisest läbimõeldusest kantud avaldused.
Siinkirjutaja huvidest lähtuvalt oli kogumiku pärliks Marek Voldi sissejuhatav käsitlus analüütilisest esteetikast ja selle vajalikkusest Eestis. Põhimõtteliselt pakub Volt meile tõeluses hiljuti Sirbis (22. XI 2002) Bruno Möldri poolt kirjeldatud kultuurikriitiku õudusunenäo, milles kultuuriareenile voogavad analüütikute massid, käes loogikanuga, millega lõigatakse kultuurinähtused algvormideks, surutakse need läbi analüütilise sõela jne. Volt pakub ebaväidete esitajale filosoofilist ravi. Kui patsient predikaatarvutuse kvantoritega ka veel üle rehitseda, nagu Möldri viidatud unenäos, ei pruugi tulemus enam mõttekas olla. Ent Voldi serveering kunstikriitika segastest ideedest, liigsetest üldistustest ja esteetika alusetutest eeldustest, et kunst omab filosoofiliselt huvitavat olemust, ning püüd siin korda luua mõjub meie tuntud kultuurikriitikute näidete varal esitatuna veenva ja vajalikuna. Voldi poolt juhatatud analüüs näib vägagi perspektiivikas, pidades silmas Möldri soovitut, et selgus oma mõtete väljendamisel ja nende põhjendamine võiks siiski olla väärtus mitte ainult filosoofias, vaid ka kultuurikriitikas. Et probleemi pole (sh. ka siinkirjutajal), võib vaid jaanalind väita. Distsiplineerimatus ei iseloomusta muidugi mitte ainult nn. “immanentset kunstiesteetikat” vaid ka teooriat. Selles osas tekkis küsimus, miks ei sisalda Voldi muidu hea ülevaade eesti kultuuriruumi asjaomasest seisust viidet D. Strinati raamatule “Sissejuhatus populaarkultuuri teooriatesse”, mis teooriaid esitledes ka nende vastuolusid püüab lahata. On see raamat kahe silma vahele jäänud või Voldi arvates antud kontekstis mitterelevantne? Üldiselt jään aga põnevusega Voldi edasisi kirjutisi ootama.

VALLE-STEN MAISTE