Kas aleksandristlik kriis filosoofilises teabelevis?

Indrek Meos, Filosoofia sõnaraamat. Koolibri, 2002.

Määratlus “aleksandrism” tuli käibele juba antiikajal ning minu meelest pole eesti algupärases kirjasõnas öeldud värvikamalt Aristotelese teoste süstematiseerimisest alguse saanud nähtuse kohta kui Jaan Puhvel oma saatesõnas Georges Dumezili teoste antoloogiale “Indoeurooplaste müüdid ja jumalad”: “Kaugvaatega loojad olid teinud kultuuri, järeltulijad jahvatasid nende loomingu peeneks, mõnel juhul matkisid seda epigoonidena, aga enamasti leidsid rahuldust kommenteerimisest, kriitikast, abivahendite kokkupanemisest ja mõjude uurimisest.” Ja kuidas jõuda siit “postmodernismi” ehk “uus-aleksandrismini”? Tuleb ära tuua Puhveli ülejärgmine lause samast artiklist: “Kui siiski on kerkinud mõned omanäosed, aineselembesed hiidkujud, nagu Lévi-Strauss, Dumezil või Foucault, on ka need olnud varsti Gulliveri moel ahistatud seltskonnast, kelle tähelepanu ulatub maotust imetlusest näotu kuritarvituse ja reotu keelekandmiseni.”
Indrek Meose “Filosoofia sõnaraamatul”, erinevalt äsja eestindatud Simon Blackburni “Oxfordi filosoofialeksikonist”, ei ole postmodernismiga siiski otsest sisulist suhet. Kasvõi juba seetõttu, et puudu on näiteks intellektuaalse postmodernismi peamine tunnus – reaalpoliitika kaasamine “objektiivsusele” pretendeerivates definitsioonides. Viimase kohta võib lugeja vaadata Simon Blackburni leksikoni mõiste “postmodernism” määratlust, mis on postmodernsem kui postmodernism ise.
Meos on siiski “aleksandrist”, kuid ühe olulise täiendusega. Heitkem pilk tema staatusele. Ta pole küll eesti filosoofia ristiisa, küll aga n.-ö. Voltaire, ehk populariseerija. Ja see roll vaimukultuuris tuleb nii ehk nii kellelgi hõivata. Meos oma arvukate õpikutega on seda Eestis teinud kõige silmatorkavamalt.
Omal ajal nimetati osa voltaire’lusest ümber valgustuseks. Kaedes aga Meose mõningaid vaimukaid käsitlusi, leian, et oleks aeg võtta kasutusele mitteanalüütiline termin “kirgastus”. Meos kui “kirgastusfilosoof” eeldab oma leksikoni jaoks tõelises “tõeleegis” küpsevat sirvijat.
Lisaks sellele, et Meos märksõna all “Ma tean, et ma midagi ei tea” arutleb vaieldamatu belletristilise meisterlikkusega selle üle, et kui me teame, et me midagi ei tea, siis, kuidas me võime “vastu väita, et on olemas umbarumbasid, mis ei ole disturbsed lermikud“, on teoses üks esmapilgul segadust tekitav üldine tendents, mille näitlikustamiseks viitan leheküljele 126. Sealt võib leida märksõna “Kant, Immanuel (1724 – 1804)”. Ja seejärel teksti, mille tervikuna ära toon: “Saksa filosoof.” Sõnaraamatu leheküljel 4 ütleb Meos, et tema üllitis on “mõistetekeskne” ning lk. 126 on võimalus näha, kuidas selle kontseptsiooni ilmseim ilming ilmneb: “seletavale tekstile” järgneb “joone all” hulk eesti keelde tõlgitud Kanti artikleid, katkendeid ja üks raamat, samuti mitmeid sekundaarseid allikaid, kus Kantist juttu; ning siis järgneb tõeline “mõistete põrgulärm”. Kui keegi soovib Meose abil saada “lühiülevaadet” Kantist, peab ta päris mitmeid kümneid lehekülgi sõnaraamatut läbi lugema, sest neid mõisteid on seal ära toodud 28.
Sellega seoses kerkib küsimus: kas seesugune mõistetesse mässimine on geniaalne meetod tagamaks, et sirvija teost käest ei viska? Sest näiteks Blackburni leksikoni Kanti-temaatilises artiklis järgneb “saksa filosoofile” ka paar lehekülge sidusat teksti (kus muidugi viidatud arvukatele oskussõnadele), mille võib paari minutiga läbi lugeda. Vastaksin Meose võtmes: siin on mitu võimalust. Et neid kaaluda, tuleb identifitseerida “sihtotstarve” ning “pettunud lugeja”. Ütlen etteruttavalt: nood mõisted on vastastikku seotud, läbipõimunud ning ainult analüüsi eesmärgil saab neid eraldada.
“Sihtotstarbest”: “Raamat pakub loodetavasti huvi neile, kellele meeldib asjade üle teoretiseerida, kuid kes tahaksid ühtlasi teada, kuidas seda varem on tehtud” (lk. 4). Selles, Meose enda pakutud sihtotstarbes võime märgata kaht olulist asja. Esiteks, lugejal peab juba olema väljakujunenud kalduvus teoretiseerida. Teiseks, Meose raamat pakub lugejale manuaali, kuidas jalgratas kiiremini kokku panna, misläbi jõutakse kiiremini lätetelt võimalusteni. Seega on “pettunud lugeja” lihtsalt loll või laiskvorst. Tundub mõistlik! Kui mitte arvestada üht paradoksi: “pettunud lugeja” võib olla ka see, kel vaja kiiresti täpsustada, kas nt. Kant lahendas puhta mõistuse antinoomiate probleemi “Puhta mõistuse kriitikas” või “Prolegomena’s”. Meose järgi ei ole ta seda üldse lahendanud. Ja see juhatab meid sisse “pettunud lugeja teooriasse”.
Pettunud lugeja teoreetilises kirjelduses kasutan poolmeelevaldset binaarset opositsiooni rullnokk/filosofeerija, kusjuures mõlemad võivad asetuda “pettunud lugeja” mõiste alla. Küsimus, mida “pettunud lugeja teooria” lahendada püüab, on: kumb neist saaks Meose sõnaraamatust rohkem teavet.
Rullnoka arvustus sõnaraamatule oleks tõenäoliselt ropp sõim, mis meenutaks pisut seda, mida võib lugeda netiportaalides, kui sõna on võtmas mõni noor “tõsieestlane”. Rullnokk tahtis teada, mida siiski “see ja see” ütles – sest tema seltskonnas ju “mõistetes” ei räägita. Filosofeerija võiks olla ju galantsem, esineda näiteks Tallinna analüütiliste ja Tartu hermeneutiliste filosoofide hüpoteetilise ühiskonverentsi võtmes. Ei öelda obstsöönsusi, ent väljendatakse akadeemilises kõnepruugis sama, mida rullnokk väljendaks ettekandja “teeside” lehte kokku käkerdades.
Loobun nüüd sellest radikaalsest, kuid siiski viljatust vastandusest ja püüan leida lugejatüüpi, kellele sõnaraamat võiks suureks abimeheks olla. Meose kohati vägagi vaimukad seoseloomed huumori ja filosoofiliste probleemide vahel (nt. märksõna “kiilaspea paradoks”, kus lõpuks vestetakse vana, kuid igati meenutamisväärne anekdoot Potsatajast ja limonaadist) laseb aimata lugejaskonda, kes ei tundu olevat arvulises vähemuses. Need on inimesed, kel olemas mõtlemisvõime, kes on juba elusse “sisse elanud” ning pidanud reaalselt ka töötama-vastutama, kes on hakanud asjade üle ka üldisemalt järele mõtlema ning jõudnud mitte depressioonini nagu varaküpsed noorukid, vaid hoopis “kirgastumiseni”, mõningate mitteargiste väärtuste väärtustamiseni. Ja kui viimaste hulka ongi sattunud filosoofia, siis on Meose üllitis nende jaoks suurepärane lugemisvara. Miks? Muuhulgas sellepärast, et Meosel on üpriski “elulähedane” stiil. Kuid eelkõige seetõttu, et pea iga artikli lõppu on lisatud mingisugune asjasse puutuva kirjanduse nimekiri. Oluline eelis nt. Blackburni leksikoniga võrreldes – hoolimata viimase tunduvalt kõrgemast filosoofilisest kompetentsusest – ongi see, et viimases on kirjandusele viidatud ainult biograafilise artikli lõpus ning ka siis osutatakse konkreetse filosoofi eestindustele. Meos pakub aga kõigi “nupukeste” järel kas otseselt või kaudselt (ristviidetena) välja soovitatava lektüüri nimestiku, sh. ka sekundaarseid allikaid, mis võivad huvitekitamisel abiks olla. Lõpetuseks: ei saa ju ka päriselt välistada, et rullnokaks nimetatud äärmuslik inimtüüp jätab sellest raamatust meelde mõne naljaka nime või termini. Ja kas ei võiks rullnokk rusikakisma lõpetuseks ka “Sae pekki, mees!” asemel öelda “Loe Kanti, mees!””

PEETER SELG