Vastuseks

Mul on kahju, et sõnastasin oma intervjuus (EE 19.12.2002) ühe lause nii ähmaselt, et sellest sündisid Kalev Lattiku pikad elukubratsioonid “filosoofia mõõdust”. Ütlesin: “Niisiis võib see leksikon jääda mõneks ajaks – kõigi oma vooruste ja puudustega – tahes-tahtmata mõõtuandvaks nagu “Antiigileksikon” omal alal”. See on üsna tõenäoline senikaua, kui ei ilmu uut ja täiuslikumat teatmeteost. Samas ei mõelnud ma sugugi seda, et leksikon hakkaks määrama, milline filosoofia on õige. Antava “mõõdu” all pidasin hoopis silmas midagi märksa tagasihoidlikumat – nimelt filoloogilisi tavasid, eestikeelse terminoloogia kinnistamist. Minu lause niisugune mõistmise korral osutuks suurem osa Lattiku sõnavõtust tarbetuks.
Kalev Lattik ütleb oma kirjutise lõpulauses, et sellele, kellele meeldib filosoofia, ei saa meeldida “Oxfordi filosoofialeksikonis”. Niisiis kuulub ta nende õnnelike hulka, kellel on juba teada filosoofia õige mõõt või vähemalt see, et analüütiline filosoofia selleni ei küüni. Ta väidab ilma ühtegi põhjendust toomata: “Vaevalt hakkab ka filosoofiast niikuinii huvitatud ja selles toimuvat pisutki jälgiv inimene leksikoni tõsise teadmiseallikana kasutama.” Leksikoni sirvimine võinuks siiski kõigutada mõnd Kalev Lattiku eelarvamust. Näiteks kirjutab ta: “Nii kipub analüütiline koolifilosoofia (...) andma “jah või pigem jah” vastuseid nt. järgmistele küsimustele: kas filosoofia näol on tegu algoritmiga, mille abil on põhimõtteliselt võimalik lahendada kõiki probleeme? Kas filosoofia on enam-vähem valmis ja filosoofid tegelevad veel lahendamata detailidega? Kas filosoofia on teadus?” Ühelegi neist küsimustest leksikon jaatavat vastust ei anna, pigem vastupidi. Võibolla võiks Heideggeri sõprade umbusku loogilise ja koolifilosoofia vastu pehmendada tõsiasi, et Heideggergi alustas oma filosoofikarjääri kirjutistega loogikast ja skolastikast. Need valdkonnad lihtsalt kuuluvad filosoofilise alghariduse juurde. Mind hämmastab ka autori vimmakas toon leksikoni “turundamisest” kõneldes. Isegi “toda algupärast” filosoofiat tutvustati eelmisel aastal ajalehtede erilehekülgede, värvifotode, teleintervjuude ja reklaamtekstidega – ja loodetavasti toimitakse nõnda ka tulevikus.
Olen nõus enamikuga sellest, mida Eduard Parhomenko oma arvustuses ütleb. Tõepoolest, saksa filosoofiast kõneldes on Blackburn sageli vihastavalt pealiskaudne, üleolev ja kerglane. Võibolla tuleks tarbijakaitse huvides “Oxfordi filosoofialeksikon” varustada etiketiga “Ettevaatust saksa filosoofia käsitluste tarvitamisel!”? Niisugused artiklid moodustavad aga raamatu tervikust vähem kui 5%. (Blackburni artikkel Hegelist ei tugine küll Popperi tõlgendustele, pigem polemiseerib nendega; ja Heideggeri artikli pealiskaudsust oleks küll raske Rortyga siduda.) Samuti olen nõus, et Penguini filosoofialeksikon olnuks tõlkimiseks parem valik. Paraku on see Blackburni omast kolmandiku jagu mahukam ja kahjuks avastasin selle teose alles siis, kui Blackburniga oli juba algust tehtud. Küllap oleks tõlkijatele jõukohane olnud ka mahukamate ja soliidsemate leksikonide vahendamine, vaevalt aga kirjastajatele ja lugejatele selle töö korvamine. Samuti jagan Eduard Parhomenko seisukohta, et eesti filosoofia võiks tugineda kantiaanlikule põhjale. Pealegi on just kantiaanlikud teemad olnud tänapäeval selleks valdkonnaks, kus on toimunud inglise-ameerika ja saksa filosoofia dialoog. Mind rõõmustab ka arvustaja optimism eesti filosoofide suutlikkuse suhtes kirjutada kollektiivselt uus ja parem “teadmeteos”; samuti see, et tõlkeküsitavustest jäi talle silma üksnes asjaolu, et leksikon esitab ühe Kanti määratluse vastavalt Jüri Saare olemasolevale tõlkele (ehk Jüri Saare tõlke järgi ehk Jüri Saare tõlkest lähtuvalt). Kahjuks ei saanud ma aru, mil moel too sõnastus “ähmastab veelgi Kantile olulise legaalse ja moraalse teo eristuse”.
Samas ma ei arva, et suhtumist Heideggeri tasuks võtta filosoofilise pädevuse lakmustestina, kuigi seda meelt näikse olevat ka Blackburn, väites, et “Heidegger on tõenäoliselt 20. sajandi kõige lõhestavam filosoof”. Pädevate filosoofide seas on olnud niihästi neid, kes on suhtunud Heideggeri sümpaatiaga ja tõsiselt, kui ka neid, kes antipaatiaga, pealiskaudselt või ükskõikselt.
Kuigi Parhomenko tunnustab tehtud tööd, lõpetab ta arvustuse sõnadega: “Oleks vahest juba aeg loobuda end õigustamast moel, et midagi, olgugi kehv ja veerandlik, on parem kui mitte midagi. Filosoofias on sellistel puhkudel igati eelistatum – mitte midagi”. Sellele tahaksin kindlasti vastu vaielda. Esiteks, seni ei ole ükski retsensent suutnud näidata, et leksikonis domineerivad analüütilise filosoofia ning koolifilosoofia põhiküsimuste käsitlused oleksid “kehvad ja veerandlikud”. Teiseks, kui filosoofias tõesti kehtiks perfektsionistlik maksiim, et pooliku ja puudustega töö asemel parem ärgu tehtagu midagi, siis tuleks meil kõik filosoofia õppetoolid sulgeda. Aga seda ju Eduard Parhomenko ometigi ei soovi?

Märt Väljataga