Reisiuvertüür

Kuulun siiski XX sajandisse, tee mis tahad, ja järelikult mulle meeldib raudtee.
Mitte ainult sellepärast, et ta on rauast, ta on ka tee. Kaks asja ühekorraga. Looduses harva esinev asi. Raudtee on vahel isegi subjekt. Näiteks Hermaküla viimase perioodi tipplavastuses “Raudtee”. Raudtee on kahtlemata veel enamat. Näiteks Ameerikas. Mitmeid kuulsad vesternid sisaldavad suuri raudteestseene. Näiteks “High Noon”. Ka Sergio Leone karmid mehed ootavad karmilt kuumal keskpäeval üksildase veduri ilmumist kõrbehorisondile.
Mis oli ja on meil siin Eestis raudtee? Mis meenub? Mitte ainult ühe vahepealse valitsuse rumal ¯est hävitada kogu riigi infrastruktuur. Asendada rongid bussidega. Minna üleilmsete tendentside vastu. Oh, rohkemat. Haapsalu ja Tartu jaamahoone on rohkem kui nostalgilised sümbolid.
Nad meenutavad küüditamisi ja esimesi armastusi. Endise tartlasena on raudteejaam minu jaoks seotud ka teatriuuendusega, sest mitte taevast, vaid nimelt raudteejaamast saabusid kunagi Tooming ja Tepandi. Ka Kaalepis oli midagi rongipärast. Ta tuli ikka Elvast. Ja mäletan iganädalasi – juba Tallinnast ette võetud – raudteereise oma poolhalvatud ema juurde Vooremaale. Nii vihma kui ka lumega, sadagu taevast või pussnuge. Jah, ma käisin, ehkki tookord juba seniilsepoolsel emal sellest (minu kurvastuseks) erilist rõõmu ei olnud. Ta ei tervitanud mind rõõmuhõiskega, ehkki mul oli “vorstimuuseumist” ikka vorst kaasas. Pimedas õue ja jaama! Aga ma sõitsin ju raudteega! See oli miski kindel tunne. Raudne tee ja raudne ruun viisid su kuhugi. Rööbastelt ei saanud kõrvale kalduda, vagun ei väisanud valesid kohti. Rööpad ei lubanud. Ehkki meenub Kalli Vahingu “Loo” paroodia, kus autor andis vedurijuhile viis rubla, et see kõrvalhaagi teeks ja ta koju ära viskaks.
Olen praegusesse Tartu jaama – tema praeguses seisundis – julenud siseneda mitmel sügis- kui ka kevadööl. Siseneda selleks, et häirida seal juhuslikult konutava üksildase, ent siiski korraliku vanatädi und. Et samas näha viimsel hetkel nurga taha kaduva kaabaka varju. Et näha suletud uksi, kassaluuke, näha ükskõik mida allakäigulist. (Ning planeerida seal Becketti “Godot’” lavastamist.) Ent sisenenud sinna ikkagi Tartu poolt, lõunast põhja vaadates.
Nüüd tulin Tallinna poolt. Läksin kõigepealt trammiga number üks. Kujunditundlik lugeja saab isegi aru, et mees, kes tavaliselt läheb jala bussijaama, valis seekord juba alul linnaraudtee, et sõita siis edasi juba pärisraudteega. Oli kaunis õhtu ja päike loojus perroonide kohal. Piletit kassast ei müüdudki. Edelaraudtee esindaja teatas kanges eesti keeles, et “istuge aga kohale, küll tullakse ja siis”. Rong juba kumendas lumefoonil, juhtki konutas kabiinis. Kõndisin alul edasi ja tagasi, siis avanesid uksed. Astusin esimesse klassi. Istusin pehmesse tooli. Oli igati helevalge. Punases pintsakus ja prillidega, väheke kiilanev mees tuli kohe küsima, kas ma ikka tahan esimeses klassis sõita. Tahtsin. Küsis, kas mul on veel soove. Näitas menüüd. Konjak oli kole kallis, 30 grammi – 40 krooni! Kuid õlu oli normaalse hinnaga, ka võileib. Peale minu oli vagunis veel kaks meest, kes sõitsid kuhugi ostma odavat autot, ja veel keegi, kellest paistis ainult peanupp. WC oli rongi teises otsas, seal käies lugesin kokku, et rongis istus 30 inimest. Personal tundis pärastki aeg-ajalt huvi, kas ma midagi tahan. Ei tahtnud enam midagi. Tahtsin vaid sõita.
See oli ikkagi rong! Ja aeg-ajalt ilmus pimedusest alevikke ning kadus pimedusse taas.

MATI UNT