10. mail lahkus pärast pikka haigust väljapaistev läänemeresoome keelte uurija, filoloogiadoktor Arvo Laanest. Ta oli terve oma ülikoolijärgse elu seotud Eesti Keele Instituudiga: 1955 – 1958 (tollal nimetust Keele ja Kirjanduse Instituut kandva asutuse) aspirandina ning alates 1958. aastast kuni surmani soome-ugri keelte sektoris, mida ta juhatas aastatel 1981 – 1992. Tema 1959. aastal kaitstud kandidaaditöö kandis pealkirja “Substantiivne atribuut läänemeresoome keeltes”. Arvo Laanesti oluliseks panuseks eesti ja kogu maailma fennougristikasse on põhjalik ja faktirohke ülevaade kõigist läänemeresoome keeltest (“Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse”, 1975), mis 1982. aastal ilmus täiendatud kujul Hamburgis saksakeelsena ning kuulub kõigi fennougristide kohustuslikku raudvarra. Tema doktoritöö (1979) käsitles üht väiksematest läänemeresoome keeltest, isuri keelt, mille kogumisele, talletamisele ja uurimisele pühendas Arvo Laanest pikki aastaid. Selle töö tulemused kajastuvad lisaks doktoriväitekirjale (mis täiendatult ilmus trükis 1986. aastal) veel raamatutes “Isuri murdetekste” (1966), “Isuri murded” (1966, vene keeles) ning “Hevaha murde sõnastik” (1997). A. Laanest oli 1980. aastail käivitunud rahvusvahelise projekti “Läänemeresoome keelte atlas” Eesti initsiaator. Lisaks Eesti teadlastele osalevad selles töös ka Karjala ja Soome uurijad ning pikaajalise töö esimene osa on nüüdseks trükivalmis, kuid selle ilmumine jäi Arvo Laanestil kahjuks nägemata. Samuti osales ta üleeuroopalise keeleatlase (Atlas Linguarum Europae) Eesti töörühmas, kus tema hooleks oli isuri ja osalt vadja ainese vormistamine.
Töökaaslased jäävad Arvo Laanestit mäletama vaikse ning visa töömehena, kelle sõnaahtra kesta taga peitus muhe huumorimeel, mis võis vahel ootamatult välja lüüa näiteks isuri t?astu?kade laulmisena. Raske ja pikaajalise haiguse kiuste jätkas Arvo Laanest uurimistööd ka viimastel aastatel, tema teadlasehuvi püsis virgena lõpuni.

Eesti Keele Instituut