Tere tulemast, doktor Friedell!
“Uusaja kultuuriloo” ilmumise puhul


pilt

Egon Friedell, Uusaja kultuurilugu Suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani I: Renessanss ja reformatsioon. Tõlkinud I. Rebane. Kupar, Tallinn 2003. 415 lk.

pilt

Egon Friedell Goethe rollis.


Üks meie aja tunnusjooni on infantiilne entsüklopeedilisus. Võimalus kiiresti kokku kuhjata piiramatul hulgal pealiskaudset teavet on eriti tänu Internetile igaühe jaoks avatud; kultuurimärkide esmasel sorteerimis-, defineerimis- ja kombineerimistasemel tegutsetakse laiades massides lapsepõlvest saati suure eduga. Midagi ei ole seejuures katki, kui vaid antakse endale aru, et seda sorti meeldiv ja kasulik tegevus kuulub siiski kultuuri peibutussfääri, elu mängulise tundmaõppimise valda, millest vaimselt täiskasvanu mingil hetkel peab distantseeruma.
Raamatuturul avaldub seesama joon lapsemeelsete teatmeteoste üleproduktsioonis. Meiegi lettidele on viimasel aastakümnel ilmunud palju värvilisi tõlketeoseid, kus pilti ja sõna ühendades antakse populaarseid sissevaateid erinevatesse teadmisvaldkondadesse. Need õpetlikud kinkeraamatud peaksid vahendama erapooletut põhiteavet, kuid reedavad sageli mingeid võõraid ideoloogilisi valikuid, mille puisust võimendab tõlkijate keeleline pugejalikkus, s.t. emakeelne abitus võõrkeelse isand-teksti ees. Jutt käib entsüklopeedilisest kit?ist, millega meelitatakse ostjat, kes tahab lapsele või sõbrale kinkida ühtaegu midagi harivat, ilusat ja hinnalist ega aimagi, et “Ürginimese elu” või “Maailmakultuuri ABC-d” ostes teenib ta üht eriti silmakirjalikku raamatukaubanduse haru. Infantiilse entsüklopedismi läikivad viljad pakuvad võimalikult laiahaardelist pealiskaudsust võimalikult laiahaardelisele publikule, ühitades lapselikku uudishimu mosaiiksuse vastu täiskasvanuliku klat?i ja pragmatismiga, flirtides valgustuslikkuse ja avara sihtgrupiga.
 
Valss ja surmaigatsus
Miks räägin ma sellest seoses Egon Friedelliga? Ei, mitte seepärast, et tuua nüüd sisse kiire vastandus: Friedell on kõike muud kui seda. Niisama lihtsalt see ei käi. Juba Friedelli raamatu pealkirjas sisaldub nüanss (“katk” kui periodiseerimisalus!), mis annab vihje kit?iliku stiili võimalusele. Ning oma teose pikas (anti)metodoloogilises sissejuhatuses seletab mistahes humanitaarset “teaduslikkust” põlgav Friedell, et erinevalt kogu eelnevast ajalookirjutusest lähtub tema just huvist ajaloolise klat?i vastu, võttes oma käsitluse ¯anriliseks aluseks anekdoodi ja följetoni. Muidugi tuleb endale aru anda, et följeton lääneeuroopa moodi pole mingi eesti naljajutuke; siiamaani on saksa ja austria ajalehtede see alaosa, mille pealkirjaks “Feuilleton”, numbri vaimne kese, kus avaldatakse pikemaid esseid tuntud meistreilt. Ometi poleks teisalt jälle vale väita, et Friedelli kultuurilugu on osutunud moodsa historiograafilise kit?i üheks inspireerijaks. Vahe on siiski põhimõtteline. Kui infantiilne entsüklopedism teeskleb hariduslikku tõsidust, flirtides pedagoogika ja kasvavate põlvkondade vajadustega, siis Friedell flirdib küll anekdoodi, skandaali ja klat?iga, ent kirjutab tegelikult üht XX sajandi suurtest ajaloolistest esseedest, jäädes esituslaadilt kuhugi O. Spengleri “Õhtumaa allakäigu” ja J. Lotmani kultuurilooliste vestluste vahepeale.
Niisiis pole kergusel ja elegantsil pistmist infantiilsusega. Viimane on jäljenduste jäljendustes juurduv kvaliteet. Friedell on inspireerinud küll kümneid epigoone, ent on ise oma maneeridelt elitaarne, irooniline, salakavalgi. Poolteist tuhat lehekülge “Uusaja kultuurilugu” (I – III, 1927 – 1932), mida doktor Friedell, XX sajandi keskeuroopa kõrgkultuuri erudiitsemaid esindajaid, kirjutas üle kümne aasta, on õieti üks eredaid viinilikke elufilosoofiaid, mis mängitud läbi Euroopa “vaimsete kostüümide ajaloona”, pealt valsilik, seest surmaigatsust täis. Hiljem järgnesid veel “Egiptuse ja Vana-Idamaade kultuurilugu” (1936) ning postuumse fragmendina “Kreeka kultuurilugu” (1949). Millise vanatestamentliku tõsidusega anekdoodivestja Friedell elu põhiväärtustesse suhtus, näitab kas või tema surm. 12. märtsil 1938 oli Saksamaa annekteerinud Austria. Juutidest kaasliteraadid pagesid, Friedell jäi keelitustest hoolimata Viini, sest töö jätkamist oma suurest raamatukogust lahus ei pidanud ta mõeldavaks. Ka ei uskunud ta, et teda kui üht saksa ruumi kuulsaimat esseisti julgetaks kiusama tulla. Ent tegu polnud mitte valitsuste vahetuse, vaid sotsiaalse revolutsiooni, s.t. kõikide koodide tühistamisega. 16. märtsi õhtul ilmusid kaks natsidest löögirühmlast ka 60aastase Friedelli ukse taha tema kodus Gentzgasse 7, et viia teda nagu teisigi juute alla tänavat pesema (vahistamise ettekäändeks toodi, et Friedell tulistanud oma rõdult haakristilippu). Friedell valis allajõudmiseks kiirema tee. Sel ajal kui majapidajanna koos oma tütre ja natsist (!) tütremehega asju püüdis klaarida, libises Friedell magamistuppa, avas rõduukse, hüüdis üle tänava “Hallo!” ning viskus neljandalt korruselt alla kivisillutisele. Seda matsu Gentzgasse ja Semperstrasse nurgal mäletati Viinis veel kaua. Friedelli poliitiline enesetapp juhatas sisse karmide meeste ajastu Austrias. Tema maine ots, pealt valsilik, seest surmaigatsust täis, on ise saanud üheks Viini följetoniks. Kõige tõsisemas mõttes.
Rikka kalevivabrikandi pojana võis vaimselt ja kehaliselt ülevoolav Friedell, sündinud Friedmann, lubada endale kõike, mida hing igatses. Ta kaitses Novalise põhjal doktorit (Viinis on iga lugupeetud inimene doktor), pani oma mainele aluse boheemlike lokaalide kinnistähena, juhtis 1908 – 10 kuulsat kabareed Nahkhiir, lõi kaasa näitlejana, sealjuures 1922 – 27 Max Reinhardti trupis. Teater on Viini mälu ning Reinhardtile pühendaski Friedell oma “Kultuuriloo”. Koos kolme ülejäänud juudi följetonisti, Alfred Polgari (sünd. Polak), Roda Roda (sünd. Rosenfeld) ning Peter Altenbergiga (sünd. Engländer; teda tutvustas 1910 vaikimisi just Friedellile toetudes ajakirjas Noor-Eesti pikalt B. Linde), kirjutas Friedell Nahkhiirele tekste ning osaliselt esitas neid ise; edukaimaks neist osutus Polgariga kahasse tehtud lühigrotesk “Goethe eksamil” (1908), milles Friedell kolmekümne aasta jooksul, kuni jaanuarini 1938, mängis Goethe rolli. Tükis ilmub eksamipalavikus üliõpilasele raugaeas Goethe, kes läheb tudengi asemel eksamile, mille aineks on Goethe ise, ning põrub sellel läbi. Näidendi kokkupanus on tugevat aja ja koha vaimu: ehtviiniliku kergusega heidetakse nalja suure saksa vennasrahva suure poja üle; teisalt on aga musterüliõpilane Kohn, kes tunneb Goethet eksamil paremini kui Goethe ise, nime poolest eneseirooniliselt juut. See tükk oli Viini kerge lava suurim tõmbenumber ning murret kõneleva Goethe roll tõi doktor Friedellile koomikukuulsuse.
Geniaalne diletant
Goethe vaimu on ka Friedelli loomingu nõudlikumas osas. Nagu mitmed teised saksakeelsed kontseptualistid (H. S. Chamberlain, O. Spengler), nii tähtsustab ka Friedell oma “Kultuuriloos” Goethele omast orgaanilis-morfoloogilist mõtlemislaadi ning, mis põhiline, loova diletantismi vältimatust pöördeliste ideede sünnil. Ainult asjatundlik diletant suudab näha uusi julgeid seoseid; spetsialistile on see keelatud. Iga ajaloolane on Friedelli meelest kirjanik, aga rangelt “teaduslikud” on sagedasti halvad ja igavad kirjanikud, kes kirjutatakse järgmistes põlvedes kergesti üle, s.t. kelle looming aegub kiiresti. Nagu Chamberlain ja Spengler, nii saab Friedellgi sellise suhtumise eest meie päevini spetsialistidelt nahutada. Ja tavaliseks kooliõpetajaks ta kindla peale ei kõlbakski. Aga ta on pedagoogiline mingis muus mõttes. Ta ei püüagi kedagi hirmsat moodi veenda, et asjad olid just nii, nagu tema seda kujutab. Pigem lisab ta paadunud paradoksalistina juurde, et asjad võisid olla risti vastupidi. See ongi üks Friedelli metoodikaid, otsekui zen-budismi seminar – vaimu elavdamine paradoksiga, ajaloo-ehmatuse esilekutsumine uinuvas ajus. Friedell teeb nii erudiidi kui ka stilistina kõik, mis tema võimuses, et igat oma lugejat veenda: huvi ajaloo vastu on iga enesetunnetuse vältimatu eeldus ning ajaloo üle omapäraselt järele mõeldes saame kindla peale paremateks inimesteks. Kas võib olla midagi õilsamat? Soomlane Jukka Kemppinen kirjutas 1985 ajalehes Helsingin Sanomat: “Friedelli raamatus leiab peaaegu igal leheküljel paar faktiviga ja mitmeid aluseta üldistusi. Aga sellest hoolimata on see üks kõigi aegade paremaid raamatuid, mis ajaloo kohta kirjutatud”.
Tavaliselt päädivad mõttekäigud teaduse küündimatusest estetismis – kunsti kõrgemale seadmises nii teadusest kui ka filosoofiast, poeemi ja romaani esiletõstmises traktaadi ees. Friedelli puhul on huvitav, et tema meelest on mõtleja (kui ka mitte spetsialist) siiski igavikulisem nähtus kui kunstnik. Iga luuletus ja romaan, mis avaldab esiotsa küll elavamat mõju kui filosoofia, on paratamatult vanamoodsusse määratud, ükspäinis suur lihtne mõte kasvab vaikselt üle aja. Kreeka tragöödiate, Moličre’i ja Racine’i keel ning tegelaskujud on muutunud paberlikeks, kuid Platoni, Descartes’i ja Pascali mõtted on sama külgetõmbavad kui muiste.
Näib, et see äratundmine on olnud üks põhjusi Friedelli pöördumisel kabareest kultuurilukku, kuigi ehtsa viini literaadina viljeles ta kerget ja rasket vormi algusest lõpuni rööbiti. Mingil hetkel näib vajadus oma suur mõte siinilmas üles leida muud tegevust siiski allutavat. Friedell teeb katse. Ent tema paradokside aurast toituv, inimlikku ettearvamatust pühitsev, teatraalseid üllatus- ja võõritusefekte ihkav vaimulaad töötab vastu suure orjastava mõtte otsinguile. Spenglerlikku saatuseepost ta ei koosta. Teoreetiliselt püsivaimaks on osutunud just Friedelli arutlused ajaloo kättesaamatusest, see, et ajaloost võib üht- ja teistviisi, eelkõige hästi või halvasti jutustada. Ajaloo kättesaamatus seostub Friedellil inimese enda igavese eestlibisevusega. Ajalugu polegi muud kui inimese tagasipeegeldus loodusse. Friedell huvitub eelkõige inimesest. Huvitavaimad inimeste seast on geeniused: kõige normaalsemad inimesed, absurdselt normaalsed inimesed, kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt. Geeniusi iseloomustades kirjutataksegi ajalugu. See loob head eeldused sotsiaalpsühholoogiliseks portreeks ning Friedellil on julge, originaalne käsi. Raugematu huviga tuletab ta uusi paradoksaalseid valemeid.
Tema teine lähe on kultuur kui oskus tõstatada probleeme: kultuuri kõrgus on võrdeline tema probleemide küllusega. Need kaks – geenius ja probleem – on mättad, mida mööda Friedell läheb läbi ajaloo soo. Tema kultuuriloo esimene osa on jaotatud ligi kolmesajaks lühipalaks, osa neist omaette lühiesseed, teised lihtsamat sorti sillad, paljudel otsa ees lööv, programmiline pealkiri. Mis mind selle puänteeritud ajaloovallutuse juures siiski kõige enam võlub, see on Friedelli olemuslik tõsidus. Meie ees on otsing, mitte presentatsioon; väga andeka silma, väga mahuka mälu ja väga jõulise läbisöömistungi koostöö. Elegantne literaadikäsi suudab varjata kogu vaeva, mis seejuures nähtud. Friedell ei ole arhiiviuurija, esmaavastaja, kuid ta ei jäta ühtegi laenu ümbersõnastamata ja räägib paljudes küsimustes algupärase tõlgendajana kaasa. Ladususest hoolimata ei ole raamat mõeldud ettevalmistuseta lugejale, vaid umbes omaaegse klassikalise gümnaasiumi läbinuile, neile, kelle teadmiste pagas võimaldab nautida mängu peenemate nüanssidega. Eelteadmisteta võib Friedell mõjuda lobisejana seal, kus ta seda ei ole.
Ent siiski, seesama suur mõte, mis Friedelli eest kogu aeg ära jookseb, paistab esialgu olnuvat – haigus. Epideemia kui ajastute algus ja lõpp. Juba oma sõbrast P. Altenbergist kirjutatud raamatus “Ecce poeta” (1912), mis on mõnes muuski osas “Uusaja kultuuriloo” ettevalmistus, on lähe sisse võetud: “Kõikjal, kus tekib Uus, on “nõrkus”, haigus, dekadents”. Friedell alustab ka oma kultuurilugu arutlusega haiguste tähtsusest ajaloo liigendajana ning seab uusaja piiriks suure katkuaasta 1348. See on loogiline, kui arvestada, et Friedelli jaoks on ajalugu eelkõige inimvaimu peegeldumine ajas, suurtes ülemaailmsetes taudides lööb aga tema meelest välja inimkonna üleüldine psühhoos. See tähistab alati mingit vaimset murrangut, vaim põeb, olles kaotanud vana ja mitte veel kohanedes uuega, ning sellega kaasneb igal üleminekul ka isemoodi füüsiline murdumine. Muuseas sõnastab Friedell selles raamis pöörd-darvinistliku (“viiniliku”!) arenguseaduse: arengu kandjaks on antud tingimustes kõige nõrgem, kõige ebasobivam indiviid – see, kes ei suuda olemasolevaga kohaneda. Haigus on vaimne normaalsus. Siit ka tema kultuurikäsitluse elitaarsus. Mõte haiguste sümptomaatilisusest tundub eriti viljakas just meile, kes me ühe põlvkonna jooksul oleme näinud mitme täiesti uut tüüpi rändtaudi teket. Friedelli järgi märgiks siis AIDS näiteks inimkonna kohanemisraskusi mingi uut tüüpi vaimsusega. Kuid parandamatu antidogmaatikuna ammendab Friedell ka selle ilusa mõtte kiiresti ning tõttab edasi järgmisi otsima, täheldades näiteks kääbusriikide või naiste alustrajavust Euroopa vaimukultuuris. Ilmselt on Friedell ka esimesi, kes annab nõiausule psühhoanalüütilise põhjenduse.
Nimetasin kogu üritust varjatud viinilikuks elufilosoofiaks. Esimese köite kandvamaid on arutlus saksa usupuhastusest, kus Friedell vaeb nii katoliikluse kui ka luterluse plusse ja miinuseid. Pole siiski raske mõistatada, mis suunas tungid viimaks välja löövad: protestantismist “kulgeb otsene joon kapitalismi ja marksismini, Euroopa kahe suurima sõgestajani” (lk. 335), reformatsioon tõi ellu “midagi madalalt praktilist, profaanselt tululikku, igavalt asjalikku, midagi morni, kainet, otstarbekat. Kogu lapselikkus taganeb elust; elu muutub loogiliseks, korrastatuks, õiglaseks ja tubliks, ühesõnaga – talumatuks” (332 – 333). Vastukaaluks kõlab kiidulaul pühale logelemisele: “Õndsad on jõudeolijad, sest nad saavad näha Jumala suursugusust; õndsad on tegevusetuse hetked, sest sellel ajal töötab meie hing” (340). Kui see ka pole iga katoliiklase, siis Viini boheemliku katoliiklase hing on see igatahes, mis sellist tõde kuulutab. Õnnelik Austria tõrjumas karmi saksa tahtemoraali, mis ta üsna pea siiski neelab. Doktor Friedell lamamas kogu oma hiiglasliku kere siruulatuses päevade kaupa diivanil, lugemas ja kirjutamas sealsamas – nii teda mäletatakse. Friedell on värskendav näide rõõmsast kultuurimunklusest, mida infantiilse edukuse ajal enam lastele ei õpetata.
 
“Kultuurilugu” Soomes ja Eestis
Friedelli kultuurilugu keelustati Saksamaal 1937 ning sunnitud unustuspausi tõttu jõudis seal oma loetavuse tippjärku alles pärast Teist maailmasõda. Ent mitmel teisel maal selliseid katkestusi ei tekkinud. Ühed erksamad olid põhjanaabrid soomlased, kes tõlkisid “Uusaja kultuuriloo” kolm köidet juba aastail 1930 – 33, andes selle uuesti välja veel 1945, 1950, 1955, 1964 ja hiljemgi. See, nagu ka soodus vastukaja tuntud autoreilt (A. Korhonen, V. A. Koskenniemi, R. Koskimies, P. Saarikoski jt.), tõendab teose erakordset menu. 1930. – 40. aastail said Friedellilt otseseid loomingulisi impulsse mitmed kirjanikud, kõige enam vist küll T. Vaaskivi ja M. Waltari; Friedelli veidi hilisemast Egiptuse kultuuriloost leidis Waltari oma Sinuhe-aine. On teada, et just “Uusaja kultuuriloo” soome tõlge ringles nõukogude ajal ka eesti kirjanike seas. Ent Friedelli tunti Eestis juba enne sõda (nt. Tammsaare). 1930. aastate lõpus lehitses “Uusaja kultuuriloo” saksa originaali ka nooruk nimega Jaan Kross, talletades mällu andekalt ette söödetud seiku; võimalik et juba tollal idanes idee võtta oma hilisem ajalooline suurteos (“Kolme katku vahel”) friedellilikult katku-motiivi raami. Igatahes on Friedell ajalooliste motiivide laenutajana tänuväärne lugemisvara igale kirjanikule.
Suure hilinemisega on “Uusaja kultuuriloo” esimene osa nüüd siis ka eesti keeles ning annaks jumal, et hoolimata kirjastus Kupraga juhtunud õnnetusest sellele ka ülejäänu järgneks. Ilukirjanduslikult väärtuslikku tõlgiti Eestis nõukogude ajal ohtrasti, ent valdkond, kus kraanid kinni keerati, oli filosoofia koos esseistikaga – ohtlik otsemõtlemise ala. Selle reaktsioonina 1990. aastail toimunud tõlkefilosoofia-plahvatuse sarnast polnud eesti kultuur varem kogenud: ilukirjandus polnud eestlastele esimest korda pärast ärkamist enam tähtsaim osa loetavast. Suuremahuline Lääne filosoofia tõlkimine ongi ehk eesti kirjakultuuri viimase kümnendi tähelepanuväärseim saavutus. Kuid sellega on kaasnenud ka üks halb tendents. Millegipärast on levinud arusaam, et mõtte¯anre on kergem tõlkida kui ilukirjandust ning et seal saab hakkama iga intelligentne inimene, kes võõrkeelt enam-vähem mõistab; nii ongi filosoofia tõlkijaskond üsna avar ja juhuslik. Väidan pigem vastupidist: ilukirjanduslik tekst kui neelamisvõimelisem varjab tõlkija nõrkust palju paremini kui filosoofia ja esseistika, kus mõtlemise resp. stiili puudulikkus kohe silma torkab.
Igatahes on eesti lugejale viimasel kümnendil püütud sisendada, et suured filosoofiad on kirjutatud kehvas keeles. Pole midagi vääramat. Suured filosoofid on enamasti ka suured kirjanikud, isegi väga abstraktsed nende seast, ka Hegel, ka Kant, ja sageli just need on oma nikerdajavõimeilt eriti nauditavad. Puu-eestikeelne tõlkefilosoofia, mida meile ühtelugu pakutakse ja mis paaril juhul on tekitanud isegi tunde, et tõlkimata jätmine olnuks tõesti tänuväärsem tegu kui tõlkimine, on märk tõlke-eetika allakäigust.
Tugev esseistlik tekst on tõlkijale eriti raske pähkel, sest selles tuleb rööbiti jälgida nii diskursiivset kui ka kujundiloogikat ning, mis kõige hullem, otsida vasteid nende kahe mõnikord kuratlikult peenele amalgaamile. Võib-olla et Th. Mann pisut liialdas, nimetades Friedelli üheks suurimaist saksa stilistidest, ent kogu jõuga pühendumist nõuab tema tõlkimine igatahes. I. Rebane ei ole stilistiandelt Friedellile päris võrdne vastane ning originaali sära, energia ja loomulikkus ei jõua täies ulatuses pärale. Aga tõlke teatav puisus pole ka nii suur, et sellega lugemise käigus ei harjuks. Sisuliselt on see põhiliselt usaldatav ning meie filosoofilise tõlke tavataustal sümpaatne. Eesti keele mõistestik ei pruugi mõnes, näiteks katoliikliku teoloogia osas olla üleliia arenenud – siit loomulikud probleemid (“transsubstantsiatsiooni” vastena pakun välja “olemusmuunduse”); samas ei kasutata ära olemasolevat. On tõlke- (nt. L. Lévy-Bruhli teose pealkiri lk. 241) ja kirjavigu (nt. “suvereniteet”). Mõni lihtne liitsõna muutub peenutsevaks monstrumiks, nt. kui Leerlaufen ‘(saavutuste) tühjajooks’ tõlgitakse vastega “tühiseks raugemine”. Mõtte ja rütmi vaesumist põhjustab lausete tükeldamine ning grammatiliste modaalsuste mahahööveldamine.
Lauserõhu teatav – ebafriedellilik! – loidus ning kalduvus sõnalisse alalhoidlikkusse põhjustavad kohati sisulisi tasalülitusi, eriti just nõudlikumates kohtades. Kui tõlkijal tekib probleem, siis eelistab ta ebamäärast lahendust ning tulemuseks on paremal juhul segasus, halvemal juhul mittemidagiütlevus. Näiteks räägib Friedell apostel Pauluse juudilikkusest seoses sellega, et lunastamine inimohvri kaudu jääb Paulusel veel omamoodi vanatestamentlikuks kaubatehinguks jumala ja inimese vahel. Järgneb lause, mis on tõlgitud nõnda: “Kuid ainuüksi see põhieeldus, et Jumala armu saab lunastada (erkaufen) süütu inimese surma läbi ja et seda üldse on võimalik lunastada (kaufen), on ?okeeriv” (300). Et erkaufen (‘ära ostma, kinni maksma’) ja kaufen (‘ostma’) on tõlgitud millegipärast (igaks juhuks?) arglik-ähmaselt lunastamiseks, siis ei saa lugeja tegelikult aru, mis on siin ?okeerivat ja miks nimetatakse Paulust juudilikuks. Asja tuum pole aga kristlikus lunastusõpetuses, vaid lihtlabases ostu-müügi tehingus, mis Pauluse vaadetest läbi kumab: “Aga ainuüksi see põhieeldus, et jumalik arm pidi süütu inimese surmaga kinni makstama – et seda üleüldse ostma pidi, on eemaletõukav”. Need on kohad, kus lugeja peab Friedelli mõttekäigu mõistmiseks välja otsima originaali.
Üldiselt tahaksin aga tõlkijat õige valiku ja vaevanägemise eest tänada ning julgustada teda jätkama tööd ülejäänud kahe osa kallal. Et seejärel tõlkida eesti keelde ka Friedelli muinasajaloo kultuuri köited. Sest Friedell mõjub veel tänagi värskemalt kui paljud elavad esseistid.

JAAN UNDUSK