Õige tegu õigel ajal



15 aastat tagasi 1988. aasta 20. augustil asutasid Pilistvere kirikus peetud poliitilise kõnekoosoleku järel 102 inimest ühenduse Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Tollases NSV Liidus oli see esimene partei kommunistide oma kõrval.

1988. aastal üllatas eesti rahvas nii teisi kui iseennast äkki uudisega: organiseeriti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
Erakonna moodustamise fakt ja vastorganiseeritud erakonna seisukohavõtud esitasid avalikult kolm poliitilist väidet, mis ka kõik leidsid aja jooksul kinnitust. Esiteks: eesti rahvas ei taha mitte ühte või teist perestroikatamist, vaid iseseisva Eesti riigi taastamist. Teiseks: iseseisva Eesti riigina ei taha eesti rahvas näha mitte kommunistide korraldatud ja juhitud, Mongoolia-taolist iseseisvust, nagu oli poliitilise ideaalina paarkümmend aastat varem sõnastanud Ameerikas prof. Rein Taagepera, vaid mittekommunistlikku, kommunistliku re¯iimiga seosed katkestanud ja võimalikkuse piirides kommunistlikke reforme tagasikeeravat ja nende kuritegusid heastavat Eestit. Kolmandaks: eesti rahva hulgas on küllalt inimesi, kes saavad nende eesmärkide teostamisega praktiliselt hakkama. Ja ennäe, kommunistide väide, et ainult nemad on kvalifitseeritud ja võimelised valitsemisteenust osutama, hakkas hajuma ja taandus olematuks.
Kommunistlikud propagandistid püüdsid ERSP tekkimise fakti igati pisendada. Muu hulgas ka väitega, et tegemist olevat vaid väikese tutvusringkonna sammuga. Tegelikult ERSPsse ühinenud inimesed alguses ei tundnud enamikku erakonnakaaslasi. Kuid nende hulgas oli inimesi igas vanuses, iseseisvuse eest sõdinutest kuni kooliõpilasteni, osalisi kõigist olulisematest Nõukogude okupatsiooni vastu tegutsenud organisatsioonidest, nii KGB poolt avastatud ja purustatutest kui kätte saamata jäänutest.
Nii sündis sild üle vastupanu aastakümnete ennesõjaaegse Eesti demokraatliku poliitilise traditsiooni juurde, muuhulgas üle Konstantin Pätsi autoritaarse võimu aastate päranduse.
ERSP kujundas demokraatliku riigi normaalse poliitilise organiseerumise paradigma, vastandi kompartei tavadele, kus normiks oli, et sõna ja tegu ei käinud koos, kus poliitikas tegutsejad varjasid oma eesmärke ja kus tuli, vähemalt avalikult, tingimusteta alluda ülemuste korraldustele.
Tagantjärele vaadates oli ERSP ellukutsumine üks neist juhtumitest meie ajaloos, mille kohta tuleb öelda, et see oli õige tegu õigel ajal (sellistest tähtsaim oli muidugi iseseisvuse väljakuulutamine 24. II 1918).
Nüüd oleme päevast päeva tegevuses iseenda korraldamisega, oma riigi valitsemise suuremate ja väiksemate muredega, mis küll enamasti taanduvad raha õiglaselt ja mõttekalt jaotamise küsimustele. 1995. aastal tegevuse lõpetanud ERSP õpetus meie tänapäevale võiks kõlada umbes nii: karta ei ole vaja, asju on vaja nimetada õigete nimedega, tegutsemise alusena tuleb eksistentsiaalsetele küsimustele anda põhimõttelised vastused, ühiskondlikku elu viib edasi sihipärane organiseerumine.

JÜRI ADAMS