Kohvik, kosmos, jänkiländ

pilt

Jaanus Vaiksoo, Kellassepaproua. Varrak, 32 lk.
Ira Lember Seiklus, Mississippi ääres. Canopus, 128 lk.
Leelo Tungal, Siri Siiriuselt. Tänapäev, 112 lk.

Lastekirjandus olgu tehtud lastele. Selles suhtes ei puutu täiskasvanulikud targutused ja virinad üldse asjasse. Suur inimene vaatab teksti teise pilguga ja pole tema asi kobiseda, et mõnest raamatust mõnes mõttes niiütelda paremaid raamatuid tehtud on. Raamat-Mille-Nime-Me-Siinkohal-Ei-Nimeta väärib tunnustust eeskätt just sellepärast, et lapsed teda lugeda tahavad. Ja nagu näha, ei kohuta lapsi ka tuhande lehekülje ligi kiskuvad mahud. Peaaegu nagu Vanasti, kui romaanide pikkust ikka mitmete sadade lehekülgedega loeti. Järeldus: laps tahab lugeda ja mitte vähe. Mida pakuvad lapsele kodumaised kirjanikud?
Siinkohal on nüüd üsna lambist võetud kolm erisugust teost eri autoritelt. Kaks neist kohaliku lastekirjanduse klassikud oma uute juttudega, kolmas ja noorim veel uus ja vast mitte veel väga lastekirjanik, luuletistega pealekauba. Juhuslikud proovid üpris-üpris kirevalt riiulilt, aga aitavad tekitada miskit pilti olukorrast tiigis.
Jaanus Vaiksoo lasteluuletuste kogu “Kellassepaproua” on poodides enamvähem otsas. Mis on natuke üllatav, sest luulet ju teab kui palju ei osteta, lasteluulet seda enam. Aga esiteks on juba pealkiri hea. Salaja löövad helisema sisemised kellad ja alateadvuses ringutavad meenumatute aegade meeldivad tegelased: advokaadiemand, piibeleheneitsi, opossumionu... Hea pealkiri on pool võitu, väidavad filmi-inimesed, ja miks ei peaks see pädema ka raamatute puhul. Hea pealkiri koos hea väljanägemisega on juba vähemalt kaks kolmandikku võidust, sest paljukest sa poes ikka loed. Luuletustega on muidugi see asi, et kui sa kogemata teed raamatu lahti kehva luuletuse koha pealt, siis sa seda ju ei osta. Luuletuse jõuab nimelt ka poes läbi lugeda. Sestap väldib hoolas autor viletsate luuletuste kirjutamistki, saati siis veel avaldamist. Vaiksool on see välja tulnud. “Kellassepaprouas” on küll kaunikesti jaburaid luuletusi nagu “Vares” või siis see, kus preilid kohvikus kohvi jõid, aga silmatorkavalt kehva ei ole. Jaburus aga meeldib lapsele kindlasti. Sümpaatne, et Vaiksoo ei rihi oma riimisid ja rütmi üleliia jonksu, vaid teeb nii, nagu tunne on. Ja vahel viib see tunne justnagu rappa, aga ei jää muljet, et komistused on oskamatusest, pigem täitsa teadlikud ja väikese muigega. Et näe, saab küll ja see koht ongi just sihuke, kuhu lihtlabane ilu pärast lihvitud riim kohe mitte ei passiks. Pigem riivavad silma just need paar kohta, kus mõnd vana ja igavuseni ärakedratud riimi kohtab. Konarus oleks sealgi põnevam. Aga ei – tore asi ja piisavalt jutustav luuleraamat, ei ole tundlemine ja kurvad sügisilmad. Liivi moodi tehtud aastaaja-salmid annavad just piisava annuse sedasorti poeesiat, needki kerge naerusädemega. Hea raamat headele lastele – kõlab tädilikult, aga ei ole.
Ira Lember on oma raamatutega mitmel põlvkonnal eesti lastel külas käinud ja paistab, et talle meeldib seal. Juttu jätkub. “Seiklus Mississippi ääres” on samuti pealkiri, mis välistab vajaduse kirjeldada raamatu sisu. Sisu on täpselt see, mis pealkirjas kirjas. Meelde tulevad eestiaegsed lühikesed põnetisvihud ja sarnaselt nendele maitseb see raamat mulle veidi liiga läbipaistev, lühike ja natuke ülejala loodud. Aga mis minust, tüdrik-laps mul üksteist aastat vana ja talle meeldis küll. Ainult et ma ju ise nägin, ta luges selle umbes poolteise tunniga läbi. Minu arust võiks üht hüva raamatut ikka pisut pikemaks olla. Ei tea, kas pole tänapäeval enam inimestel aega toekamaid teoseid kirjutada, ohkan siinkohal nagu raamatu-vanaonu. Väike vanainimese-mekk kipub aegajalt manu jääma, aga objektiivselt on ikkagi suht-särtsaka seiklukaga tegu. Võibolla väheke liiga lihtsalt neelatavaks on ta tehtud, veidi liig lühilauseline ( “Needki olid eestlased. Tüdruku nimi oli Airin. Nii tuli temagi oma abi vanaonule pakkuma. Ju soovitasid seda talle sugulased.”). Peaaegu nagu Toomas Verrev, heh-heh. Tõdemused nagu “minu meelest on kõik neegrid ühte nägu” panevad samuti mõnd värskemat mõtet ootama. Ent nagu öeldud, need poolteist tundi, mis miniinimesed ja pisiisikud Lemberi Mississippi-seikluse seltsis veedavad, ei ole põrmugi pahad. Võiksid veel paremad ja pikemad olla J
Leelo Tungal on neist kolmest kõige sädelevama asjaga hakkama saanud, kannatas minulgi mõnuga läbida. Juba seitsmeteistkümnendal leheküljel vilksatab maani ulatuv tuvihall seelik, mis toob meelde lapsepõlves kummitanud kohutava khakivärvi kostüümi raamatust “Neitsi Maarja neli päeva”. Mõned hirmud ei kao. Ühe puussepaneku peab siiski ära õiendama. Kipub jääma mulje, nagu oleks Siirius planeet, umbes nagu Maa. Paraku on Siirius täht ja lausa mitmiktäht, mille(de) ümber pole planeetide tiirlemist seni tuvastatud. Tähe peal on kaunis keeruline elada, eriti näiteks Siirius-C pinnal – tegu olla neutrontähe-nähtamatukesega, või vähemasti valge kääbusega. Ja tähe ning planeedi vahe võiks inimesele koolis selgeks saada, pole vaja asju lastekirjanduses häguseks ajada, saab noorkodanik veel täheteaduses puuduliku. See selleks, raamat on vinge vungiga, tegelased värvikad, äk?n lakkamatu ja põnevust jagub. Täditsemine puudub ja kerge ulmemaiguga põnks peaks lastele küll igati isuga söödav olema. Iseasi, et iseenesest kena kujunduse tõttu olen mina raamatut korduvalt riiulil luulekoguks pidanud. Nii krõbe tegevuslugu tahaks haakivamat palet saada, muidu jääb mõnigi janune seiklusnälgur kobedast lugemiskõhutäiest ilma. Sellele raamatule tahaks järgesid, ja oleks palund kähku.
Mis toob tagasi vana kokkuvõtu juurde – kirjanikel fantaasiast puudu ei tule, küll aga lehekülgedest. Kirjutage julgemalt keerukamaid ja kopsakamaid raamatuid, ega lapsed pole lollid, loevad lõbuga. Läheb nagu natuke suuniste andmiseks, a pisut ju võib. Mina ootan ja astun sõbralikul, ent nõudlikul ilmel senisest sagedamini kodumaise lastekirjanduse leti eest mööda. Ja pihta.

KARL MARTIN SINIJÄRV