Koonduslaagris peab inimene naerma

pilt pilt

“Bent” ja tema kangelased: Horst – Andrus Vaarik, Max – Mait Malmsten.
Teet Malsroos

Martin Sherman, “Bent”. Tõlkija Ott Karulin, lavastaja Georg Malvius, kunstnik Ellen Cairns, lavastaja assistent Mart Koldits (EMA kõrgema lavakunstikooli lavastaja eriala tudeng), kunstniku assistent Reili Evert. Osades Mait Malmsten (Eesti Draamateater), Andrus Vaarik, Andero Ermel (Tallinna Linnateater) või Priit Võigemast (Ugala), Raivo Rüütel, Margus Tabor, Toomas Tross, Reigo Ahven, Imre Saarna (Eesti Tantsuagentuur). Esietendus Vanalinnastuudios 1. märtsil.

Inimesed jagunevad laias laastus kaheks: huumorimeelega subjektideks ja neiks, kellele taevaisa pole andnud võimet nalja mõista. Mõnel juhtumil omandab see iseloomuomadus lausa maailmavaatelise tähenduse. “Benti” lavastusega Vanalinnastuudios tuletas Georg Malvius meelde, et tal on huumorimeel täiesti olemas ja publik võib pärast peenetundelisi holokaustiteemasid hingata kergendatult: “Hea, et nii läks”.
Huumoritunnetust ei jagu mitte ainult Malviusele, ka “Benti” näitlejaskond on täie tõsidusega näidendist huumori väljakiskumisega ametis. Viimse meheni ja järjekindlalt, niipalju kui kirjanik Shermanil seda va naljasoont on. Ja nii see veenabki.
Lavastuse algusots, kus lavale tormab porgandpaljas Imre Saarna Wolfi osas, on täis “Linnupuuri” nalju. Esitatakse Eesti publikulegi arusaadav kultuuriline tekst, millega tehakse siiski ootamatu pööre SA rünnakrühmlaste teemadesse ehk asetatakse süütu homohuumor kõrvuti jõhkra poliitilise vägivalla käsitlemisega.
Eesti kultuuriruumis pole selles midagi arusaamatut. Selline on näiteks siinne juutide vainamise vaatenurk, täis vastupandamatut lahistavat naeru ja mõrudat kibedust. Kes meist ei teaks näiteks poliitilisi anekdoote, mis algavad järgmiselt: ükskord öösel koputavad NKVD mehed ukse taga ja küsivad, kas Rabinovit? on kodus? Mille peale kostab muidugi Rabinovit?i hääl, et ei ole…
Sellist anekdooti lugedes võib inimene kuulda kõrvus Eino Baskini häält. Seega on “Benti” mängiva Vanalinnastuudio ja selle teatri looja vahel kindel side – poliitika ja huumori kooslus. Aga ka erinevusi on küllaga. Päris kindlasti ei tule mingi osa vana Eino Baskini Vanalinnastuudiost selle uuega kaasa. Kindlasti on neidki, kes ütlevad endale: “Mina seda kakinokude värki näha ei taha.” Ja selle ütluse järgi käituvadki. Kindlasti on aga neidki, kes pole varem oma jalga Vanalinnastuudiosse tõstnud ja nüüd sammud sinna teatrisse seavad.
Ei maksa sulgeda silmi asjaolu ees, et just homoteema on see, mis loob veelahkme vana Vanalinnastuudio ja praeguse “Benti” vahele. Homoteema on Eesti ühiskonnale kõva pähkel pureda. Seda kinnitavad netis rippuvad “Benti” puudutavad kommentaarid (nn. peldikuseina fenomen, Päevalehe arvustusele riputas üks härra juurde sõnumi: “No küll on kahju, et juba autori isa pederast ei olnud! Oleks meil ühe etenduse jagu vähem kõntsa.”). Küll ikka “Bent” erutab rahvast! Justkui oleks see näidend Savisaarest. Tuleb välja, et lugu homoseksualistide vainamisest natsionaalsotsialistlikul Saksamaal võtab siin poliitilised mõõtmed. Diskussioon on igal juhul sünnitatud, kuigi mõnel juhul tuleks see sõna jutumärkidesse panna.
Muide, homofoobia on normaalse ühiskonna osa, niikaua kui asi mahub kultuurse diskussiooni raamidesse. Miks ei peaks homofoobidki nautima inimõigusi ja -vabadusi, mida jutlustab Shermani “Bent” nii kirglikult.
Kuigi “Bent” on heal tasemel meeskonnateater, sõltub tulemus siiski kolmest mehest: Mait Malmsteni Maxist, Andrus Vaariku Horstist ja Andero Ermeli Rudyst. (Priit Võigemast esimesel nädalal ei mänginud.) Ja kõik kolm meest teevad tööd, mis räägib tõusust nende loometeel. Eriti torkab see silma Mait Malmsteni puhul, kes ületab “Bentis” koduteatris tehtu. Malmsteni Max on algusest lõpuni lihast ja luust inimene, puuduste ja nõrkustega. Joodik, põhimõttelage, arg… Max ei ole kuskilt otsast kangelane, pigem kohaneja. Kuid mõnedes asjades aus ja vahetevahel omakasupüüdmatult heatahtlik. Nagu me kõik. Malmsten mängib inimest, kellega saab samastuda, isegi kui vaataja seksuaalne orientatsioon ei klapi Maxi kujuga mitte üks raas.
Teine väärt asi näitlejatöödes seisneb klaarilt ettemängitud oludes. Tegelaste mööda maad pagemine ja koonduslaagri okastraadireaalsus kerkivad teatrisaalis näitlejate poolt välja mängitud inimestevaheliste suhete psühholoogilise selgusega. See on maskuliinne vägivalda täis inimkeskkond, nagu ta diktatuuririikides vägisi tekib. Maxi ja Horsti suhe on pisike arglik inimsuseavaldus, nähtav, liigutav ja kõnekas just tänu poliitilisele taustsüsteemile. Tähtis polegi, kas see on see ainuke ja õige suur armastus. Muide, kui vabad on inimesed kinnipidamiskohas oma seksuaalpartneri valikus?
Ja ka siin, kahe mõttetu kivihunniku vahelises stseenis ei jäta näitlejad huumorit unarusse. Naer on inimelu helgeim pool ka natsikoonduslaagreis.
Näidend paneb omal moel paika natside homovainamise ja holokausti vahekorra. Igal juhul on tegu seotud nähtustega. David Vseviov kirjutab, et “juutidel pole holokaustiga mingisugust otsest pistmist, juudid pole holokausti ei välja mõelnud ega korraldanud”. Sama kehtib ka homode kohta. Asi on olulistes inimväärtustes.
Vaadates “Benti”, torkab justkui iseenesest pähe mõte, et Efraim Zuroff ei ole naljamees. Ei kujuta ette teda naeratamas. Ka Ameerika suursaadik Joseph M. DeThomas pole naljamees. Mõlemad on jutlustanud pikalt ja tulemusetult millestki, mis on nii lihtne ja arusaadav näiteks Eino Baskini poliitilistes juudianekdootides.
Mu äi jutustas, kuidas ta kohtas kurikuulsas Leningradi vanglas Leo Kalmetit, kes teadis mu äia ja ta Venemaale pagemist. Kalmet öelnud kohe: “Noh, kas siin on siis parem istuda kui Tallinnas?” Naljasoon ei jäta inimest maha ka siis, kui ta on esmapilgul lootusetus olukorras. Selles peitubki suur ja sügav inimlikkus.

ANDRES LAASIK,
Eesti Päevaleht