|
|
Ja jälle filmitudengid! Voila!
Nii nagu suvekoolid ja õppelaagrid kujutavad endast väikseid ühiskonna mudeleid, nii võib ka üle suure laia maailma paiknevate filmikoolide tudengite õppetöid võtta kui filmiajaloo miniantoloogiaid. Reeglina kuulub enamik õppetöid kuhugi koolkonda või lainesse, kuid filmi autor ei pruugigi seda alati teadvustada, kes on ta vaimsed vanemad. Eelmise nädala alul linastusid Tallinna Kinomajas TPÜ filmi ja video õppetooli operaatorite kursuse II õppeaasta kursusetöödest lühifilmid: Elen Lotmani Tulemine, Mart Arjukese, Kristjan-Jaak Nuudi Duell, Peter Murdmaa Opus Negrum ja Janek Karakat?i Whats the feeling. No mida muud siin öelda, kui et maailm võib ju muutuda, kuid filmitudengid mitte kunagi. Käinud ise viimaste aastate jooksul mitmetel filmitudengite festivalidel ja kogunemistel, tuleb nentida tugevat déjā vu-tunnet konstateering, mis muuseas ei oma sugugi negatiivset värvingut, vaid on pigem nostalgiline mõlgutus. Milliste filmidega tulid siis need meie julged üliõpilased suure publiku ette? Elen Lotmani töö Tulemine paigutub üsna kindlalt nn. Baltikumi koolkonna esindajaks nii üldiselt tonaalsuselt kui ka vahest temaatikaltki. Staatiliste kaadritega üles võetud vana naise üksindusest jutustav lugu paneb ilmselt nii mõnegi vaataja revideerima oma suhteid ära unustatud, kuid veel elus vanavanemate või teiste vanemas eas sugulastega. Film on tõesti väga balti ning seejuures mitte eesti, vaid tugevate läti/leedu mõjutustega. Tulemisel on muuseas ka eesti filmitudengite ajaloos oma vanaema olemas, nüüdseks juba staaika noorreissööri Jaak Kilmi I õppeaasta kursusetöö Aguli Ellinor näol. Film noirlikus Duellis on filmi autorid Mart Arjukese ja Kristjan-Jaak Nuudi väga mõistlikul moel rollid ära jaotanud: esimene neist täidab reissööri, teine operaatori kohuseid. Duell torkab silma muidugi juba üksnes sellega, et filmis mängivad Draamateatri näitlejad Hendrik Toompere, Tiit Sukk ja Andrus Vaarik. Tiit Sukk kehastab siin lühifilmis uurijat, kelle kohus on kinni püüda pimedatel linnatänavatel ringi luusiv mõrvar, ning filmi finaalis õnnestubki tal jälitatavaga (Andrus Vaarik) silmitsi seista. Film kujutab endast kõigi maailma (aga ennekõike ameerika) krimifilmide tsitaatide kogumit, kus Tiit Sukk tõmbab pidevalt murelikult suitsu ja Andrus Vaarik on veenev kaabakas. Lõpuminutitel hargnev kahe peategelase ekraanidialoog annab muide õppetööle uue mõõtme, sest see stseen näitab üsna selgelt kätte reissööri nõrgad (Tiit Sukk näib vajavat tugevat reissööripoolset juhendamist) ja tugevad küljed ehk siis casting (kui mõelda Andrus Vaariku rollisooritusele). Professionaalne näitleja Ardo-Ran Varrese näol on angaeeritud ka Peter Murdmaa lühifilmis Opus Negrum, mis kujutab endast teatavat sorti groteskset müsteeriumi. Natuke üheülbaline muusikaline taust ei luba filmis tekkida vajalikul emotsionaalsel pingel, mis oleks säärase müstika sugemetega lühifilmi puhul vajalik. Ehk oleks võinud anda vabamad käed näitleja Ardo-Ran Varresele, kui ta juba filmi kaasatud oli. Ning last but not least, Janek Karakat?i Whats the feeling. Film, mis põhimõtteliselt lonkab tugevalt kõiki kahte jalga, kuid omab seda midagi, mis pole koolis õpitav, ning kui Karakat? seda midagit oma kooliteel kuhugi ära ei kaota ning kooli lõppedes selle midagi ka mängufilmis realiseerida suudab, siis on meil põhjust rääkida kunagise eksamikomisjoni kümnesse läinud valikust. Film räägib kummalisest puumajas pesitsevast perekonnast, mille kõik liikmed veedavad oma aega põhiliselt aja surnukslöömise ning üksteise vaikse haudaajamisega (piltlikus mõttes). Whats the feelingu võib paigutuda kuhugi autorifilmi riiulile, siin on suurepärane atmosfääritunnetus, mida ei saa filmi tuua ei stilistide ega kunstnike kaasamisega. Kui rääkida võimalikest mõjutajatest, siis torkas lõputiitrite ajal artikli autorile pähe näiteks Lynchi nimi, kuid see võis tuleneda ka ilmselt põlislaane puude vahel ekslemise eksponeerimisest. Ning jälle meenub Jaak Kilmi! Seekord, tõsi küll, tema diplomitöö Külla tuli, nii et me võime tudengifilmide puhul rääkida juba ilmselt mingist Kilmi koolkonnast. Ma ei tea, kas Karakat? on filmi Külla tuli näinud või ei ole, aga tegelikult eeldan, et pole, ning tegemist on lihtsalt ideedega, mis näivad pidevalt õhus ringlevat. Filmi stsenaarium jätab, tõsi küll, tugevalt soovida, aga see puudus on valdaval enamikul eesti filmidest. Kui nüüd üritada teha esilinastunud õppetöödest (ning siin tuleb toonitada sõna õppe) mingit kokkuvõtet, siis on nad kõik täpselt nii head või pretensioonikad, kui olud lubavad. Ühine häda on nõrk, kui isegi mitte olematu stsenaarium ning linateose autori lahustumine filmi juures peetavate kõigi ametite vahel. Olukorras, kus näiteks vaadeldaval kursusel on kirjas 18 tudengit, peaksid filminoored üritama kuidagi mõistlikult rollid ära jagada, sest kui sa oled praktiliselt eelarveta filmi juures reissöör, operaator, produtsent, monteerija, autojuht ja näitleja, saab aur reeglina enne otsa, kui ükskord päris filmimiseks läheb. Ning samas peab ütlema, et tudengitööd ei jäänud eriti alla näiteks eelmise aasta ametlikult riiklikul toel valminud lühimängufilmidele ning see peaks nüüd küll mõtlemapanev fakt olema. Sest võtke teadmiseks: on ikka suur vahe, kas lõpp-produkt valmib moel, kus autor ennast viide suunda lõhki rebestab, või on tal toeks taga professionaalne hiigelaparaat. KRISTIINA DAVIDJANTS
|
