|
|
|
Viiding ja Rätsep vangimajas Ei maksa kahelda, et vanglas on tohutu näitlejapotentsiaal
Eelmise teisipäeva pärastlõunal leidis Kirjanike Maja musta laega saalis aset erakordne sündmus: Murru vangla kirjandusklubi Kulg liikmed esitasid Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa kirjutatud näidendi “Olevused”, mille lavastas vanglakooli kirjandusõpetaja Mare Riimets. Ebatavaline oli ka pärast teatritüki ettekandmist tekkinud pressikonverents, mis avas natuke tausta. Peale Sirbi olid kohal Eesti Ekspress ja SL Õhtuleht, saal oli publikut täis, aplaus kestev ja kaameraid sähvis küllaga, Dorian Supin võttis etenduse videolinti. Vangide teatrist ei teadnud ma enne seda pea midagi. Mäletan vaid, et Paul-Eerik Rummo oli kunagi ühes dramaturgialoengus kaks korda toonitanud, et varajase Becketti tükke eksperimenteeriti vanglas. Viidingut ja Rätsepat aga võibki Eesti kontekstis Becketti moodi teatrimeesteks pidada, “Olevused” pandi profiteatri lavalaudadele juba kakskümmend aastat tagasi. Sellest ajast saadik polegi see sümbolistlik ja sõnamänguline, üldinimlikku pürgi väljendav näidend õpetaja Riimetsale rahu andnud. Teksti sai veidi kärbitud ja täiendatud ning vaid kaks kuud vangalaseinte vahel peaaegu ilma lavata istudes proovi tehtud. Tallinna väljasõiduetendus oli alles kolmas ja seda enam üllatab tulemus. Muidugi pole mõtet hakata harrastusteatrit mõõtma täie kriitilise aparatuuriga, pealegi anti etendus piletiraha küsimata ja saali eest üüri ei küsitud. Hämmastav on see kunstiloomise vedru ja tehatahtmine, mis ekstreemsetes oludes oma pinget ei kaota; vahest vastupidi, hoopis seda üles kruvib. Järjekordselt sai kinnitust tõik, et vedavast isiksusest sõltub väga-väga palju. Mare Riimetsa entusiasmi kõrval tuli välja tema vaieldamatu lavastajaanne. Mitte ükski kaheksast vanglanäitlejast (kui välja arvata üks kunagine nukuteaterdamine Puiatu erikoolis) polnud varem mingitki kooliteatrit teinud. Protsess algas alles Murru tsoonis, kus 1998. aastal loodi kirjandusklubi Kulg, millest Hille Tarto on teinud samanimelise dokfilmi. Lisaks luulekavadele ja vangla autori sulest sündinud narkoainelisele kompositsioonile on nüüd järg kvaliteedile kinnitust leidnud “Olevuste” käes. Ei tahaks üldse ironiseerida, aga kui poisid (ega ses trupis palju üle 30aastasi näitlejaid paistnudki) veel kaua istuvad, siis võib ka Draamateater või VAT oma ruumide vanglateatri kasutusse andmise peale mõelda. Lavakujundus oli minimalistlik: külgede peal helesinise riidega kaetud ja numereeritud olevuste boksid ehk prügiväljal elamise kambrid. Kostüümideks valgest riidest toogad ja peakatteks sado-maso moodi maskid. Valgust heitsid kaks tavalist jupiteri, taustaks kuuldus ka väikest helire¯iid. Paistis, et paaril-kolmel osatäitjal on tugevaid eeldusi kasvõi ükskõik mis teatris jätkata. Oli intoneerimist, ¯estikulatsiooni, miimikat. Näiteks Kolme kehastanud Mihkel Rammo ja Nelja teinud Kalle Pork. Samas võis märgata tasakaalustatud tüüpide kogumit. Riimetsa lavastuses olid kõik pilgu all tegelased pidevasse liikumisse pandud. Ma usun, et ei liialda, kui väidan, et see sekundaartegevuse aktiviseerimise läbimõeldus printsiibilt ei erine talvel nähtud Hilda Helvigi “Kummituste” nüansseeritud taustare¯iist. Mulle üldse meeldib teatris ühe silmaga rohkem lihakarni kui taevatorni vaadata. Kui sa juba kinni oled kukkunud, ju sul siis ka mingid näitleja- pro tegutsejavõimed peavad olema. Pole ise üle 10 päeva aresti saanud, aga igasuguseid istujaid näinud, mõnel lööb pidevalt välja maneer esineda, millegi erilisega silmatorkamise vajadus. Etendusejärgses vestlusringis kõlas veendunud väide: “Vangla alusmüür on rajatud vägivallale, igapäevasele pingele ja rutiinile. Kas siis varjatult või veidi avalikumalt, aga igaüks tahab selles midagi ilusamat.” Selle tahtmise suhtes ongi absurdimaiguliselt eksistentsiaalne ja süvalihtne “Olevused” just täppi valitud tükk. Ei maksa kahelda, et vanglas on tohutu näitlejapotentsiaal. Kõik Murru kivilaeva ligi 1700 madrust tuleks ses suhtes läbi katsuda. TARMO TEDER
|
